Pole uudis, et maitsev toit pole tavaliselt tervislik. Vähem oleme aga teadvustanud, et sama väide kehtib ka hinge toidu ehk kultuuri kohta.

Juba noorusest peale ei ole ma tundnud suurt tõmmet mõningate kultuuriväärtuste poole, aga eriti ettevaatlikuks on mind teinud moodne kunst. On kunstnikke ja teoseid, mis on mulle väga meeldinud, kuid osa teostest on minus pigem küsimärke tõstatanud. Olen asjaga leppinud ja pidanud seda lihtsalt oma tagasihoidlikuma kultuurihuvi iseärasuseks.

Retsensioon teaduspõhisele ülevaatele enesetappude dünaamikast. Millest uurimistöö jättis rääkimata.

Ehkki meil on suurepärane teaduspõhine ülevaade enesetappude dünaamikast (link teadustööle), puudub meil samas igasugune arusaam sellest, miks inimesed ei taha elada, millele viitab ka lause enesetappe uurivast teadustööst „Intervjueeritavad ei osanud öelda ühte konkreetset põhjust, mis viis lähedase suitsiidini”. 

Püüd mõista psühhopaati - näiteks Hitlerit, on määratud liiva jooksma, sest psühhopaadi tegutsemises puudub ratsionaalsus. Tema tegutsemismotiivid on irratsionaalsed.

Me elame katkiste hingede ajastul - registreeritud vaimsete häirete arv kasvab hirmuäratava kiirusega ja selle protsessi põhjuseid mõistmata ei suuda me ka olukorda muuta.

Imetletud isiku karisma võib olla nagu alkohol - summutab meie kriitikameele ju muudab meid haavatavaks. Miks peaksime olema ettevaatlikud karismaatiliste inimestega.

Meedia: Äripäev 30.01.2020

Mis on ühist karismal ja armumisel? Eks ikka see, et mõlemad pimestavad kriitikameele. Kriitikameeleta tehtud otsused muudavad meie igapäevase elu sageli topeltdraamaks - kodus ei jaga me elu tihti enam inimesega, keda me kunagi suure armastusega valisime ja väljaspool kodu põrkame sageli kokku sama mustriga. Karismaatiline ärijuht osutub lähemal tutvumisel psühhopaadiks ja meie hoolikalt kaalutud hääled valimistel muutuvad karismaatilise idioodi mandaadiks.

Võimumängude ülim eesmärk ei pea olema mitte võimu omamine. vaid hoopis kompensatoorne tegevus - teatud võimu puudumise varjamine.

Lähtudes sellest, kuidas poliitilist, majanduslikku või ka näiteks psüühilist võimu omavad inimesed meie elu mõjutavad, saame järeldada vaid üht - meie arusaamine võimu olemusest on puudulik, me tegelikult vist ei saa piisavalt hästi aru, mis on võim ja milleks seda tegelikult kasutatakse.

Tundub, et usk töökusse kui edu alusesse on eestlastel lausa geenidesse kirjutatud. Kuid vahel oleks mõistlik ka kõige pühamate tõdede kehtivus üle vaadata.

Meedia: Äripäev 9. jaanuar 2020

Kui suudaksime vabaneda mineviku taagast, enda ohvriks pidamisest ja alaväärsuskompleksist, ning kutsuda esile paradigma muutuse, jõuaksime mitte ainult Euroopa, vaid maailma viie jõukama riigi sekka, uppudes rikkust suurendavatesse äriideedesse, kirjutab ettevõtja Argos Kracht arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis.

Millest signaliseerib meile üha kasvav vaimsete häirete hulk? Kas see on ohu märk või on tegemist inimühiskonna normaalse arenguetapiga nagu seda on teismeliste murdeea probleemid?

Sotsioloogidel ja psühholoogidel ei ole jäänud märkamatuks, et paljud lääne ühiskonnas levinud vaimsed häired on ainuomased sellele ühiskonnale ja puuduvad või esinevad oluliselt väiksemal määral vähemarenenud ühiskondades. Me oleme seda tõlgendanud kui ohu märki - viidet sellele, et me teeme midagi valesti. Osa ühiskonnast arvab, et vaimsete häirete tekkepõhjus peab peituma keskkonnaseisundi halvenemises ja toitumise muutumises vähem naturaalseks, tähendagu siis sõna „naturaalne” siin mida iganes.

Pole imestada, et eestlaste 50-aastane vahetu kommunismikogemus on meid kapitalismiusku pööranud. Mõnikord ehk isegi kriitikameele väljalülitamise hinnaga, sest ettevõtlusvabaduse varjus ja lipu all saab rahus elada ka kapitalismile omane ekspluateerimisvabadus.

Kapitalism ja kommunism kui vastandlikud nähtused on samas nagu kaksikud, sest nad sünnivad koos ja üks ei saa eksisteerida ilma teiseta. Mingi asi ei saa olla suur ilma võrdluseks oleva väikese asjata, ei ole võimalik olla konservatiivne, ilma et keegi oleks liberaalne. Ka kapitalism, mida defineeritakse eelkõige omandisuhte kaudu tootmisvahenditesse, ei ole siin erand. Skaala äärmusteks on tootmisvahendite kollektiivne omand ja eraomand.

Persooniugu kui võimalus välja öelda.

Meedia: 3. jaanuar 2020 Raamatupidaja.ee
Meediaprint: Argos Kracht, RP jaanuari persoon.pdf

Raamatupidaja.ee persoonilugu - Kadri Penjam, vabakutseline ajakirjanik. Mida aeg edasi, seda enam on ettevõtja Argos Kracht püüdnud hoida oma isiklikku ja ärielu muutumises. Tema sõnul on eduka ettevõtluse üks oluline alus oskus mitte ainult ajaga kaasas käia ja klientide vajadusi tunnetada, vaid võime ajast ees olla ning häälestuda inimeste (veel teadvustamata) vajadustele. See on ettevõtluse huvitavamaid külgi – paljud tulevikuteenused on potentsiaalsete vajadustena kollektiivses alateadvuses juba olemas ja nende avastamine on põnev mäng.

Varjatud arutelu teemal, kas jõuludel on universaalsed juured või on see kristliku kiriku leiutis, on päevakorras olnud juba ligi sajandi. Täna elame mitme paralleeljõulu maailmas, millest tuntumad on kiriklikud, sekulaarsed, ateistlikud, materialistlikud ja paganlikud jõulud. Õhus on tunda küsimust, kas jõuludel on n-ö autor ja kas teatud juhtudel oleks korrektne viidata algallikale?

Meedia: Äripäev 19. detsember 2019

"Hurraa-derii, hurraa-deraa, küll rõkkaks rõõmust maakera, kui kõik maailma võim võiks olla laste käes!"

Tulemusele orienteeritud lääne ühiskonnas oleme harjunud Terminaatori kombel probleemidega rinda pistma ja neid lahendama. Meie ühiskond on kujunenud kuidas-küsimuse ühiskonnaks - meile tundub, et kui me teame, kuidas probleemi lahendada, siis olemegi õigel teel. Me elame n-ö lahenduste ühiskonnas, mille eripäraks on see, et iga lahendus tundub loovat vähemalt kaks uut probleemi, mida me siis jälle kangelaslikult lahendada püüame.

“Tänased poliitikud on saast - mina tulen ja teen paremini!”. Selline on olnud üks kogu Eesti taasiseseisvuse aja kestnud poliitilise komejandi põhiliinidest, milles vähemalt passiivse pealtvaatajana osalemine on olnud meie kõigi “demokraatlik kohus”. Võime öelda, et poliitikarindel on 28 aastat olnud muutusteta - alati on olnud nii, et need, kes ei ole poliitikas omavad suuremat südametunnistust kui need, kes on poliitikas. Kurb reaalsus on aga see, et kui need “suurema südametunnistusega” inimesed valituks saavad, siis muutuvad nad tavalisteks poliitikuteks - nendeks kes on (meie arvates) meie frustratsioonis süüdi.

Meedia: 24. detsember 2019 Eesti Päevaleht.

Iga nelja aasta tagant on meil ajaperioodid kus ma tahaks elada suletud silmadega ja kõrvadega. Õigus loobuda totaalsest ajupesust peaks olema üks põhilisi inimõigusi mida demokraatlik ühiskond võiks oma kodanikele tagada. Kahjuks valimiste eel meil see õigus puudub.

Meie tänane elu ja kriisid ühiskonnas on meie senise tegutsemise vili, mille aluseks on kriitikameeleta omaksvõetud peavoolu paradigmade ehk uskumuste komplekt. Need uskumused moodustavad meie praeguse identiteedi ja maailmavaate, mistõttu võime öelda, et meil on tegemist maailmavaatelise kriisiga. Parafraseerides Toomas Hendrik Ilvest, kõlaks see nii:

Mis määrab indiviidi või mingi kollektiivi - näiteks riigi - homse päeva? Kas isikliku ja kollektiivse elu elamise ja muutmise kunstis on ka mingid seaduspärasused või pidepunktid, mida meil oleks hea teada? Kui palju sõltub meist endist ja millest oleks mõistlik alustada?

Viimased paarsada aastat on inimkond püüdnud maailma seletada ratsionaalsest vaatenurgast lähtudes, märkamata, et ratsionaalsuse sildi all oleme opereerinud soovmõtlemise elementide – uskumustega. Me ei ole sageli toetunud niivõrd tegelikkuse vaatlemisele, kui pigem vaadeldavaid protsesse kirjeldada püüdvate üksikideede kogumile ilma neid ideid ja kogu tervikut kriitilise vaatluse alla võtmata. Aastast 1797 on sellist lähenemist nimetatud ideoloogiaks ja meil on põhjust arvata, et paljude tänaste kriiside juurpõhjus just selles peitubki.

“Kas robotid suudavad kunagi asendada inimesi?” on küsimus, mis põhjustab science fiction'i ringkondades omajagu erutust. Või pigem on seal jõudnud küsimusest uskumuse faasi, mida ei sobi kahtluse alla seada. Lähtudes tehisintellekti uurimisele kulutatud summadele, mis on minu arusaamisel miljardites dollarites, on meil alust arvata, et ka peavoolu teadus on minemas sama teed.

Üldiselt on tulevikku vaatamine olnud tänamatu tegevus, sest olemasoleva lineaarne võimendamine ei anna võimalust pilguheiduks tulevikku, kuna see ei arvesta võimalikke kvalitatiivseid muudatusi inimteadvuses.

Kõik head ideed, sealhulgas Euroopa Liit (EL), peavad olema lihtsad. Kui me ei suuda EL-i kui ideed lühidalt ja arusaadavalt seletada, siis on oht, et me võime kaotada suuna ja seejärel ka Euroopa Liidu. Võib-olla ei näita Brexiti protsess ainult Suur-Britannia kodanike lühinägelikkust, vaid ka seda, et me oleme EL-i põhiolemust silmist kaotamas – me oleme ära kaotanud suunava kompassi.