29. | Kui raha teeb poliitikat
Iga nelja aasta tagant on meil ajaperioodid kus ma tahaks elada suletud silmadega ja kõrvadega. Õigus loobuda totaalsest ajupesust peaks olema üks põhilisi inimõigusi mida demokraatlik ühiskond võiks oma kodanikele tagada. Kahjuks valimiste eel meil see õigus puudub.
Aeg on näidanud, et reklaam toimib, sest miks muidu äriettevõtted reklaami, mida nüüd ka turustamiseks nimetatakse, sedavõrd suures mahus kasutavad. Aja jooksul on aru saadud ka sellest, et sõnumist tähtsam on tähelepanu, ja just seda on õppinud ära kasutama poliitikud. Kui äri edendamiseks loodud turustus- ja reklaamikampaaniad võivad meis vahel isegi positiivse elamuse tekitada, siis poliitreklaamid sellega tegelema ei vaevu. Need püüavad “kirvega kurge”, sest see paistab paremini silma. “Tagaotsitavate” fotoshopitud portreed riputatakse linnapilti või meediasse üles ja pildi all on kirjas “pearaha” – lubadus, mis peaks valija õnge võtma.
Ei mingit peenutsemist ega “eelmängu” - poliitikas räägitakse kohe asjast. Sina annad meile oma hääle, meie anname sulle seda või teist. Täiesti tavaline äritehing. “Business as usual”. Ainult lepingu all olevat peenikest kirja meile lugeda ei anta - selle peame koduülesandena ise ära arvama ja aru saama, mis kaasavara “valimislepingule” lisandub.
Olen vahel mõelnud ka ajakirjanduse toimimise üle, mis selles kontekstis tundub mulle silmakirjalikuna. Tavaliselt ajakirjanikud ei anna poliitikutele armu, pigem vastupidi - unustavad ära, et ka poliitikud on inimesed ja suhtuvad neisse üleolevalt ja lugupidamatult nagu seda korduvalt märkasin selle aasta (2019) valimiseelsel ajal. Mis aga puudutab parteide poolt meediaettevõtetele makstud poliitreklaami summasid, siis selles osas on ajakirjanikel kollektiivselt suu vett täis. Ei ühtegi küsimust - tegemist on ju täiesti tavaline äritehinguga või ehk isegi suurepärase ärivõimalusega, mis avaneb vaid kaks korda nelja aasta jooksul. “Business as usual”.
Meie valimiste dilemma.
Meil oleks ühiskonnana vaja otsustada - kes või mis juhib ja viib edasi meie ühiskonda - kas raha või ideed. Ideaalis peaks partei olema meeskond inimestest kelle eesmärk on leida, toetada ja ellu viia ideid, mis teevad ühiskond paremaks, hoiavad seda arengus. Seega peaks valimised olema kui ideede konkurss ja samas ka konkurss selles osas, et kes on võimeline looma kõige koostöövõimelisema meeskonna esindamaks rahva huve. See kõik on ilus idee, mida me oleme senini sinisilmselt ostnud.
Praktilisel tasandil määrab riigitüüri juurde pääsemise ära paljuski partei reklaamieelarve ja oskus tähelepanu kanaliseerida. Kui partei pildile ei pääse - skandaale ei korralda ja reklaami ei tee, nagu näiteks Vabaerakond, siis ta hääli ei saa. Mõni teine partei suutis aga väga edukalt oma skandaalimasina häältemagnetiks ümber konverteerida. Kui püüda leida valimistulemuste korrelatsiooni partei reklaamieelarvega, siis tõenäoliselt oleks see märkimisväärne, mis tähendab, et meie valimised on mõjutatud liiga palju rahast ja/või võimekusest skandaale korraldada.
Ülaltooduga seoses muutub oluliseks teemaks ka annetused parteidele, mida ei tehta ju heategevuslikel eesmärkidel - tasuta lõunad pole olemas. Kas me ühiskonnana soovime selle eest maksta? Kas ehk ei peaks parteide rahastus tulema ainult riigieelarvest nii nagu kõik riigivalitsemisega seotud kulud, sest parteisüsteemi eesmärk ongi ju riigi juhtimine?
Tänane parteipõhine poliitiline süsteem ei ole ju ainuvõimalik demokraatliku ühiskonna juhtimisviis. See on lihtsalt ainuke mida me hetkel teame. Parteide rahastusel võiks olla ainult kaks allikat - riigieelarve ja liikmemaksud. Keelates valimisreklaami tekiks parteidel ka legaalne “varjatud” tulu - reklaamikulude ärajäämine oleks suur “lisasissetulek” parteidele.
Kõrvalpõikena juhiksin tähelepanu USA valimiskampaaniate eripärale. Tänaseks on seal kujunenud olukord, kus valimiskampaanias osalemiseks on vaja sedavõrd suurt eelarvet, et see on saavutatav ainult enesemüümise hinnaga või kui sa ise oled see, kes on tavaliselt “ostja” rollis. USAs on suurkorporatsioonid üle võtnud otsustamise selle üle, kes üldse saab valimistel kandideerida. Rahakraanide reguleerimisega on nüüd võimalik endale meelepärased kandidaadid välja valida ja neist sobivaimad finaali viia, jättes rahvale mulje demokraatiast ja valimisvabadusest.
Tulles kommunistlikust või pehmelt öeldes sotsialistlikust ühiskonnast on mõistetav, et peale seda kogemust oleme üsna “kapitalismi usku”, mis teeb meid pimedaks viimase ohtude ees. Kapitalism oma lõpuleviidud vormis on sama totalitaarne kui kommunism. Vahe on ainult selles, et ühel juhul kontrollib kogu ühiskonda võimu omanik ehk riigiaparaat, teisel juhul raha omanik ehk suurettevõte.
Ma ei taha väita, et meie riik on täna otseses kapitalismi ja raha võimu ohus, kuid siiski ühel hetkel on meil vaja valida - missugust ühiskonda ja poliitikat me soovime. Kas otsustamine riigi juhtimiseks pädevate isikute üle peaks peaks toimuma ideede, visioonide ja koostöövalmiduse tasandil või loodame me sinisilmselt, et raha võim on altruistlik?