30. | Poliitiline psühhoos
“Tänased poliitikud on saast - mina tulen ja teen paremini!” Selline on olnud üks kogu Eesti taasiseseisvuse aja kestnud poliitilise komejandi põhiliinidest, milles vähemalt passiivse pealtvaatajana osalemine on olnud meie kõigi “demokraatlik kohus”. Võime öelda, et poliitikarindel on 28 aastat olnud muutusteta - alati on olnud nii, et need, kes ei ole poliitikas omavad suuremat südametunnistust kui need, kes on poliitikas. Kurb reaalsus on aga see, et kui need “suurema südametunnistusega” inimesed valituks saavad, siis muutuvad nad tavalisteks poliitikuteks - nendeks kes on (meie arvates) meie frustratsioonis süüdi.
Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega
Tõenäoliselt võime loetleda kümneid ajakirjanikke, näitlejaid ja muid avaliku elu esindajaid, kes on tõsimeeli uskunud, et oskus tähelepanu endale kanaliseerida annab ka oskuse rahvast esindada. Enamus neist on saba jalge vahel või lihtsalt sabatult sellest mängust välja astunud. Peibutuspart on täitnud oma rolli ja nüüd on järgmiste kord proovida. Võime ka väljendada Venemaa kunagise peaministri Tshernomõrdini sõnadega - “tahtsime parimat, välja tuli nagu alati”. Miks on see nii?
Ülalöelduga ei soovi ma kuidagi maha teha inimesi, kellel on veel ideaalid säilinud ja kes on valmis oma ideaalide nimel initsiatiivi haarama. Soovin lihtsalt tähelepanu juhtida mustrile, mis jätkub senikaua kuni me antud mustrit läbi näha ei suuda, kuni selle juurpõhjused varjatuks jäävad.
Ebapiisav psühholoogiline terviklikkus ja väljakujunemata individuaalsus
Psühholoogiaringkondades pole saladuseks, et inimeste psühholoogiline terviklikkus ja piisavalt väljakujunenud individuaalsus on midagi, mis on tugevas seoses enesega rahulolu ja saavutusvõimega. Me võime vaadata Lääne ühiskonda kui kollektiivset individualiseerumisprotsessi. Individualismi poole kaldu olev Lääne ühiskond on ühiskonna arengu loomulik etapp, mis seisneb indiviidide vabaks saamises massiteadvuse mõjudest. See on tee iseseisva, ideoloogiatest ja dogmadest vaba mõtlemis- ja otsustusvõime suunas.
See on tee, mille läbimisel riik muutub eesmärgist vahendiks. Kui enne oli inimene riigi jaoks, siis inimese individualiseerumise tulemusena saab riigi funktsiooniks inimeste isikliku heaolu ja arengu toetamine. See, mis juhtus II Maailmasõja eel ja ajal Euroopas, on kurb näide, kus paljud eurooplased, aga eelkõige sakslased ja venelased, allusid massipsühhoosile - nad loobusid iseseisvast mõtlemisest - asusid pimesi, ilma kriitikameeleta, riigiaparaati teenima. Riigi heaolu nimel ohverdati miljoneid indiviide.
Individualismi poole kaldu olev Lääne ühiskond ei tähenda automaatselt seda, et lääne inimesed on saavutanud psühholoogilise individuaalsuse. Pigem, et nad on otsustanud selle poole liikuda - kohati individualismi äärmustesse kaldudes. Õigem oleks öelda, et enamus meist ei oma veel piisavalt tugevat individuaalsust, et paljudele massiteadvuse mõjudele vastu seista.
Tõenäoliselt pole kedagi, kes poleks langenud mõne kuulujutu või väärinfo ohvriks ja teinud oma elus selle alusel otsuseid mida on tulnud hiljem kahetseda. Väljakujunenud individuaalsusega ja psühholoogiliselt terviklik inimene peaks suutma sarnaseid lõkse vältida. Kuna see on osutunud kõigile ületamatuks takistuseks, siis võime rääkida vaid piiratud ulatuses individuaalsusest - tavaliselt rõhuasetusega sõnal “piiratud”.
Plahvatusohtlik kokteil tekib, kui meil on olemas südametunnistuse ja maailmaparandamise entusiasmiga laetud, ambitsioone omav, avalikult tuntud kodanik, kes ei ole teadlik massitadvuse mõjudest. On loomulik, et ühinedes parima pakkumise teinud poliitilise partei sõbraliku kollektiiviga, saades selle häältemagnetiks, võib enesekriitika ja reaalsustaju sootuks kaduda. Et kollektiiviga paremini koos toimida tuleb selle maailmavaade omaks võtta. Ja seda tehakse ilma kriitikata, sest kellele on vaja kriitilist parteiliiget? Kriitikaga las tegeleb opositsioon. Nii olemegi jõudnud olukorda, kus inimesest on saanud partei marsisammul liikuv ja ideoloogilist mantrat laulev poliitsõdur.
Süsteem toetab kollektiivset mõtlemist
Kui ühelt poolt on poliitilise karjamentaliteedi aluseks paljude poliitikute vähene psühholoogiline küpsus, siis teiselt poolt toetab seda ka praegune valimissüsteem ja riigikogu töö praktiline organiseerimine.
Minu kui valija seiskohalt on pettus, kui ma valin kedagi isikuomaduste järgi - ma usaldan oma hääle kellelegi, kuid partei peakontori otsusega on nimekirja eesotsas kuulekad parteisõdurid. Ma lähen valima muudatust - saan aga stagnatsiooni.
Teiseks oluliseks probleemiks minu kui valija seisukohalt on asjaolu, et rahvaesindajate isiklik arvamus - intuitsioon, sisemine hääl või südametunnistus ei ole seaduse jõuga kaitstud. Meil oleks vaja teha rahvaesindajatele kohustuslikuks vajadusel partei liinile vastu hääletada. Ainult nii on meil võimalik murda poliitilist karjamentaliteeti - psühhoosi, mis võõrandab poliitikud rahvast.
Kirjapanduga ei taha ma siiski öelda, et meil siin Eestis on asjad kuidagi halvemini kui mujal. Kaugel sellest - meie poliitiline süsteem on oma võimaluste piires tööga ilusti hakkama saanud. Seda eriti võrreldes paljude naabritega. Kuid see on vaid murdosa sellest mis võiks olla kui me kas või ühte faktorit muudaks. On võimatu muuta teisi inimesi (poliitikuid) - sest iga inimene vastutab ise oma meeleseisundi, käitumise ja otsuste eest. Kuid meil on võimalik muuta süsteemi. Elu on näidanud, et hea süsteem teeb halbadest inimestest keskpärased, keskpärastest head, headest väga head ja väga headest silmapaistvad.
Süsteemi muutmiseks on vaja avalikku arutelu. Edasine läheb juba loomulikku teed - meil ei ole vaja ülehinnata tänaseid poliitikuid ja alahinnata rahvast. Viimase vankumatuks tõestuseks on Euroopa ajalugu - rahvas pole alustanud ühtegi sõda, teostanud Holokausti ega küüditamisi. See kõik kuulub vaid poliitikute “väljapaistvate” saavutuste hulka. Siit ka viide sellele, keda tasub rohkem usaldada.