Mõnikord on hea julgeid mõtte-eksperimente teha. Alljärgnev on katse vaadata kristlikku kolmainsust kaasaegse psühholoogia võtmes.

Kunagi, kui olin veel ateismiusku, nimetasin piibli teemasid “Jeesuse juraks”. Elu edenedes arusaamised muutusid - märkasin, et ehkki ateistliku maailmavaate raames võime aru saada paljudest nähtustest asjade maailmast, ei aita see mõista kõige olulisemat - inimeseks olemist.

Kõigi võimaluste maa rikkad nihverdavad kaasmaalastelt 2,5 triljonit dollarit aastas. Senini oleme üksmeelselt probleemi ignoreerinud.

Essee on kirjutatud Tavidi essevõistluse raames ja on avaldatud 17.12 siin.

Ajakiri Time avaldas hiljuti loo, mille kohaselt on USA võimueliit varjatud moel omastanud vaesematelt 50 triljonit dollarit. Lugu põhineb mõjuka RAND Corporationi poolt teostatud strateegilisel uurimusel, milles arvud kõnelevad iseendi eest. Time Magazine loo leiab siit: LINK.

Oluline osa progressiivsest avalikkusest on asunud rumala rahva vastu võitlusse — milleks meile rahvahääletus, kui meie teame paremini.

Meedia: Eesti Päevaleht/Delfi 08.11.2020

Tänaseni maailmas domineeriv esindusdemokraatia mudel sai alguse USA iseseisvumisest ja kannab sellest tulenevalt ka ligi 250 aasta vanust pitserit. Aeg on aga edasi läinud ja me ei peaks enam leppima sellega, et rahvas osaleb oluliste otsuste tegemisel vaid korra iga nelja aasta jooksul. Liiatigi, kui valida saab ainult ideoloogiast ja grupimõtlemisest domineeritud valikute hulgast.

Keskaegsel nõiajahil ja Valgevene repressioonidel on ühisnimetaja - mõlemad on võimul olevate meeste reaktsioon naisliikumisele.

Meedia: Meie Maa 27.11.2020

Pole saladus, et ajaloo kirjutavad võitjad ja seetõttu on loomulik, et kogu ajalugu on kirjutatud meeste poolt. Aastatuhandeid kestnud sugudevahelises vastandumises on mehed olnud võimupositsioonil ehk võitjad ja naised rõhutu rollis ehk kaotajad.

Jungi arhetüübid aitavad mõista soovahetust ja soolist identiteeti

Kui küsida, mis on meie kõige vähem läbiuuritud valdkond, siis on see kahtlemata inimese sisekosmos. Kasutades makrokosmose termineid, võime öelda, et inimhing ja vaim on meie jaoks nagu tume aine universumis. See moodustab suurema osa inimesest, aga me ei tea sellest peaaegu midagi, nagu me ei tea ka, mis on armastus. Miks mõnele annab armastus tiivad, aga mõne teeb hoopis pimedaks — seda oskavad seletada vaid poeedid.

Kui tahad seltskonna peotuju rikkuda, siis tasub rääkida poliitikast, aga kindlapeale minek on surma teema tõstatamine. Miks on see nii? Mis on surm psühholoogilises mõttes?

Surma mõistmata ei julge me täiel rinnal elada, me tunneme hirmu ja see tuleneb tõenäoliselt kontrollivajadusest. Me kardame muutusi, mis surmaga kaasnevad. Pole vahet, kas tegemist on minu enda või kellegi teise surmaga. Kaasaegne psühholoogia väidab, et üks paremaid viise hirmudest vabanemiseks on oma hirmuga kohtuda — kas või mõtteliselt. Seda püüangi alljärgnevalt omal moel teha.

Koroonakriis on toonud nähtavale meie diskrimineeriva suhtumise inimeludesse.

Meedia: Äripäev 13.10.2020

Pole saladuseks, et koroonasurmade statistika on pehmelt öeldes kallutatud, sest eriolukorras sõltub meditsiini täiendav rahastamine ohu suurusest või õigemini sellest, kui suurena seda tajume. Maailmas on saanud kombeks teha surmade puhul ka koroonatest ja selle positiivsuse puhul lisada statistikasse vastav märge. On võimalik, et isegi mõned suitsiidid on siia oma panuse andnud, rääkimata vanadusega seotud keerukamatest tervislikest olukordadest, mille puhul koroona oli vaid viimaseks tilgaks. Võime seda nimetada statistika uueks reaalsuseks.

Mis on ühist parvlaev Estonia ja Riina Raudsiku loo kajastamisel? - Mõlemas on hiigelsuur auk, mida püütakse varjata betoonikihi või sõnavahuga.

Meedia: Telegram 06.10.2020

On 17. september ja me istume Riinaga Pärnus, Rahva Raamatu kohvikus. Täpselt viis aastat tagasi löödi ta koos kahe „kaassüüdlasega” avaliku hukkamõistu ristile, kus nad ripuvad tänaseni. Me räägime Riinaga nn ristilöömisest, ristil rippumisest ja tema elukogemusest laiemalt.

Pingete kasv ja vastandumise teravnemine ühiskonnas viitab sellele, et vana testamendi legendil põhinev moraalikäsitlus ei ole kandnud head vilja. Tahtmatult tekib küsimus, kas peaksime metsistunud hea ja kurja tundmise puu ehk hoopis välja juurima ja midagi paremat asemele istutama?

Avalik ruum on muutunud eepilise võitluse lahinguväljaks. Oleme tunnistajaks üha enamale verbaalsele ristilöömisele ja inimeste positiivse minatunde põletamisele avaliku arvamuse gaasikambris. Jumala staatuse on sageli endale haaranud neljas võim, õigemini mõned selle esindajad. Tõendite kogumine, hindamine, kohtuotsuse väljakuulutamine ning täideviimine on nüüd nende, n-ö jumalate käes.

Isikukultus ja iidoli staatusesse seadmine ei puuduta mitte ainult ammu surnud ajaloolisi isikuid, vaid seda on rakendatud ka paljude tuntud mõistete puhul.

Vastupidiselt üldlevinud arusaamisele, on paljud müstiliste ja religioossete traditsioonide mõisted selgitatavad tänapäeva psühholoogia terminites, sest nende fookus oli eelkõige inimhingel ehk psüühikal ja selle puhastamisel. Alkeemia räägib sümboleid kasutades inimhinge ümberkujundamisest (seatinast kulla tegemine). Ka kristlik traditsioon (Piibel) tugineb eelkõige mõistukõnele (tähendussõnad) ja sümbolitele.

Oleme tunnistajaks inimese psühholoogiliste probleemide ennenägematule esilekerkimisele. Sellega pole kaasnenud ühiskonna prioriteetide ümberhindamist.

Järgmist nn Suurt Asja mõistame sageli kui tegevusvaldkonda, millesse investeerimine parandaks kõige enam inimeste elu. Pole kahtlust, et mingil tasandil oleme seeläbi edukad olnud. Kuid sedavõrd kuidas uued lahendused on parandanud inimeste materiaalset elu, on üha teravamalt esile kerkinud psühholoogilised probleemid.

Teadmine, et tajutavast mateeriast väljaspool ei saa olla elu on ühiskondlik kokkulepe ehk uskumus. Teadus pole seda kinnitanud, ega ka ümber lükanud, ja meil võiks olla mõistlik vahel see uskumus kõrvale jätta.

Juba ainult mõte sellest, et Maa võiks olla ainuke tsiviliseeritud planeet universumis, kannab endas suurushullustuse pitserit. Seega peame täna küsima, miks meie otsingud pole kandnud vilja ja kas me otsime ikka õigest kohast ja õigel viisil?

Enne koroona-aega kehtis ühiskondlik kokkulepe, et inimese tervisel on hind. See väljendus suhteliselt suurte ravikulude kompenseerimisest keeldumises. Nüüd oleme valmis kulutama miljardeid.

Parafraseerides Karupoeg Puhhi võiksime küsida - “Huvitav - kas ühiskonna ja majanduse väljasuretamine on ainus viis olukorraga hakkama saada või leidub ka muid võimalusi?”. Vaadates Rootsit, tundub, et võib olla ka muid võimalusi.

Lisatud analüüs majanduse vaatenurgast.

Kollektiivse hirmu üheks ultimatiivseks väljendusvormiks on sõda. Täna sõdime kurja viirusega. Kahjuks plahvatab kogu laskemoon meie endi õuel.

Meedia: Äripäev 24.03.2020

Öeldakse, et pole midagi uut siin päikese all - kõik on korduv, erineb vaid “garneering”. Ka tänane märtsikuine koroonalahing meenutab väga 1944-ndal aasta 9-ndal märtsil toimunut. Tollane pommitamine polnud sõjalisest vaatenurgast vajalik, kuid see täitis suurepäraselt oma eesmärki - viis kiiresti eestlaste elatustaseme vennasrahvastega sarnasele tasemele.

Elu meie ümber võib olla uskumatum, kui ka kõige elavama fantaasiaga kirjaniku romaan. Ka võimatud asjad võivad saada võimalikuks

Me kõik peame ennast vahel iseloomustama ja on mõistetav, et paljudel meist kujunevad välja tüüpilised tutvustusfraasid. Üheks mõtteks, mida üsna enesekindlalt enda kohta öelda suudan, on „alandlikkuses ja tagasihoidlikkuses mind küll süüdistada ei saa”. Olen senini uskunud, et alandlikkus on enesekindluse vastand, kuid mõned päevad tagasi juhtus midagi, mis minu vaadet muutis.

Sõnadele annavad tähenduse inimesed. Miks sõna “Püha” leiab nii sageli kasutamist just seal kus on palju vägivalda, on huvitav mõistatus.

Mõnikord ei jõua ma ära imestada meie sõnakasutuse üle. Prantsuse revolutsioon, mis võttis kasutusele deviisi „Vabadus, võrdsus, vendlus", on hea näide sõnade ja tegelikkuse mittevastavusest. Ka meie endise riigi nimi sisaldas sõnapaari (Nõukogude Sotsialistlike) Vabariikide Liit, kuid ma ei mäleta sellest ajast ei vabadust, riiki ega ka vabariiki.

Liiga sageli oleme oma mõttemaailmas normaliseerinud asju, mis ei peaks olema normaalsed, vaid tuleks välja vahetada. Tänane raha- ja arvelduskontode süsteem on üks neist.

Kui juba kord on otsustatud konto haldamine ja makseteenused lahku lüüa, siis oleks mõtet sel teel ka loogilise lõpuni minna. Arvelduskonto number tuleks lahutada mitte ainult makseteenuse pakkujast vaid ka arvelduskonto teenuse pakkujast - midagi sarnast nagu telefoninumbritega on juhtunud.

Kultuur on selles kontekstis ühiskondlik kokkulepe, kuidas ellu ja selle väljakutsetesse suhtuda. Meie kultuuris aitab mistahes probleemi lahendada muretsemine.

Me muretseme omale töökoha ja kodu ja siis me muretseme omale lapsed, et vanaduspõlves ei peaks muretsema. Me muretseme lastele lasteaiakoha ega unusta muretsemast ka koolikohta. Me muretseme laste sõprade pärast, murelikuks teeb nii see kui neid on palju kui ka see, kui neid on vähe. Kui lapsed on suured, siis me muretseme veelkord oma vanaduspõlve pärast ja kõige lõpuks me loomulikult muretseme endale hauaplatsi…

Inimarenguga kaasnev individuaalsuse väljakujunemine ja vajadus privaatsuse järele võib olla vastuolus uskumusega jagamismajanduse võidukäigust.

Kui jälgida inimarengut kõige üldisemas plaanis, siis indiviidi tasandil on see liikumas unikaalse individuaalsuse ja kõrge privaatsusvajaduse suunas. Me armastame teiste inimestega suhtlemist tingimusel, et me ei kaota oma individuaalsust ega privaatsust. Need kaks viimast on minu arvates lääne demokraatiate suurimad saavutused inimarengu vallas.

Me võitleme demokraatia eest, mis oma olemuses on osalemine ühiskonda puudutavate otsute tegemises. Paradoksaalsel kombel märkimisväärne osa inimestest ei usu ei iseendi ega ka kaaskodanike otsuste tegemise võimesse.

Iga kord, kui ma avaldan arvamust demokraatia valupunktidest, ilmuvad välja riigikorra eksperdid, kes ei suuda ära imestada, kuidas ma nii naiivne võin olla. Kopeerin siia ühe eilse (25.12.2019) kommentaari oma Facebooki lehelt: „Parim riigikorraldus on diktatuur. Küsimus ainult selles - kust leida õiglane inimene diktaatoriks?", millele järgnevad juba detailsemad selgitused.