54. | Hea ja kurja tundmise puu viljad on üha raskemini seeditavad

Pingete kasv ja vastandumise teravnemine ühiskonnas viitab sellele, et vana testamendi legendil põhinev moraalikäsitlus ei ole kandnud head vilja. Tahtmatult tekib küsimus, kas peaksime metsistunud hea ja kurja tundmise puu ehk hoopis välja juurima ja midagi paremat asemele istutama?

Avalik ruum on muutunud eepilise võitluse lahinguväljaks. Oleme tunnistajaks üha enamale verbaalsele ristilöömisele ja inimeste positiivse minatunde põletamisele avaliku arvamuse gaasikambris. Jumala staatuse on sageli endale haaranud neljas võim, õigemini mõned selle esindajad. Tõendite kogumine, hindamine, kohtuotsuse väljakuulutamine ning täideviimine on nüüd nende, n-ö jumalate käes.

Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega - see on kui allee, mis on ääristatud hea ja kurja tundmise puudega. Kui me teame, mis on õige või vale, mis on hea või kuri, oleme (õigemini meie ego) tõstetud Jumala staatusesse. Me ei pea enam teisi mõistma, vaid saame neid nüüd hukka mõista, kartmata, et meile samaga vastatakse. Reeglid, millele värsked jumalad toetuvad, on aga valitud massiteadvuses ringi hulpivate ideoloogiate, eelarvamuste, maailmavaadete, uskumuste ja eeldefineeritud väärtushinnangute „riiulilt”. See riiul ongi hea ja kurja tundmise puu.

Millegi üle otsustada saame selle viljade järgi. Meie kalduvus näha teiste tegevusi mustvalgena on ülimalt lihtsustatud lähenemine. Reeglina on meie teod komplekssed, nii nagu ka tagajärjed. On vähe tegusid, mille tagajärjed on täielikult positiivsed või negatiivsed. Enamiku tegude tagajärgede hindamiseks tuleks koostada bilanss ja püüda aru saada, kas käesolevas kontekstis oli tehtust rohkem kasu või kahju. Kas tulemus pigem teenis asjaosalisi või tekitas lõppkokkuvõttes neile negatiivseid tagajärgi? Kas tagajärjed on üldse meie tähelepanu ja hinnangu andmist väärt?

Sellise lähenemise puhul ei ole meil hea ja kurja tundmise puust ehk ideoloogiatest, maailmavaadetest ja õpitud väärtushinnangutest palju abi, sest need on mustvalged vormid – palju olulisi toone läheb kaduma. Ainuke mõistlik hindamisviis on neutraalne, ilma eelarvamusteta terve mõistusega lähenemine, mis on tasakaalukas, mõistlikult kriitiline ja ajaloolist kogemust arvestav.

Meedias kerkib üha enam esile asümmeetrilise moraalikäsitlusega lugusid, mis tagasivaates paistavad hoopis teises valguses. On tavaline, et kellegi sotsiaalseks hukkamiseks või tühistamiseks tulistavad eepilised moraalisõdalased välja kümneid paljastavaid artikleid ja tuhandeid kommentaare. Printsiibiks on „eesmärk pühitseb abinõu” - kurjuse vastu võitlemiseks on kõik vahendid lubatud.

Hiljem, kui kohtuveskid on oma töö teinud, selgub sageli, et olukord oli ambivalentsem või lausa seotud kellegi kättemaksu või valekaebusega. Selleks ajaks on inimeste avalik maine aga hävitatud ja elu rööpast väljas, sageli lisandub ka töökaotus ja psühhotrauma.

Lugesin ühest juhtumist Taanis, kus inimest süüdistati pedofiilias ja peategelane sai oma õige nime all tugeva meediakajastuse (hukkamõistu) osaliseks. Uurimisel sai kahtlusteta selgeks, et süüdistused ei osutunud tõeseks. Olukorra heastamises meedia enam osaleda ei soovinud. Tulemuseks oli see, et süüdistatu jaoks oli nime ja identiteedi muutmine ainsaks võimaluseks oma eluga edasi minna. Minu andmetel ükski eepiline sõdalane vastutust ei kandnud. See ongi asümmeetriline moraal ja vastutus – vili, mida kannab hea ja kurja tundmise puu.

Kui lähtuda kurjuse alternatiivsest käsitlusest, siis võime öelda, et kurjuse olemus seisneb teiste inimeste vastutama panemises iseenda negatiivse meeleseisundi eest. Kui mulle eelarvamuslikult, usuliselt või maailmavaateliselt mingi nähtus või kellegi käitumine ei meeldi, siis ma tunnen ennast halvasti. Selle asemel, et tegeleda oma reaktsioonidega - valutava tunde- ja mõttemaailmaga - paneme vastutuse kellelegi teisele. See keegi, kes on olnud vaid päästikuks, peab saama karistatud minu halva enesetunde pärast, et ta rohkem nii ei teeks ja ma ei peaks ennast jälle halvasti tundma.

Kurjuse juureks on ohvrimentaliteet - võimetus võtta vastutust oma meeleseisundi eest. Psühholoogilises mõttes on ohver see, kelle meeleseisund ei allu mitte tema enda kontrollile, vaid on väliste sündmuste ja teiste inimeste käitumisest sõltuvuses. Suuremas, kollektiivses plaanis on siin heaks näiteks Venemaa, kes on juba 100 aastat olnud rahvusvahelise imperialismi ohver ja kes senini jätkab ohvrina käitumist. Ka Hitleri Saksamaa alustas sellest, et positsioneeris ennast (juutide) ohvrina.

Ma ei tea täpselt, kuidas aktiivsed inimesed võiksid leida kaitset kurjuse vastu eepilist võitlust pidavate ajakirjanike eest. Mida teha, et headuse nime all me ei sandistaks psühholoogiliselt oma ühiskonna liikmeid? Ajaloolise mälu värskendamiseks oleks meil kindlasti hea teada, et inkvisiitorid, nõiajahi läbiviijad ja juudipogrommide korraldajad olid kõik eepilises või lausa fanaatilises võitluses kurjusega - seda loomulikult parema maailma nimel.