52. | Next Big Thing on Inimene

Oleme tunnistajaks inimese psühholoogiliste probleemide ennenägematule esilekerkimisele. Sellega pole kaasnenud ühiskonna prioriteetide ümberhindamist.

Järgmist nn Suurt Asja mõistame sageli kui tegevusvaldkonda, millesse investeerimine parandaks kõige enam inimeste elu. Pole kahtlust, et mingil tasandil oleme seeläbi edukad olnud. Kuid sedavõrd kuidas uued lahendused on parandanud inimeste materiaalset elu, on üha teravamalt esile kerkinud psühholoogilised probleemid.

Iga selline Suureks Asjaks nimetatav läbimurre on nähtavale toonud ja toob ka edaspidi inimhinge varjatud poole tähelepanuta jäänud aspekte. Uue energiaallika - tuumaenergia avastamine ja kasutuselevõtt tõi kaasa Hiroshima ja Nagasaki hävitamise, mis omakorda tõi nähtavale otsustajate psühholoogilise probleemi - USA juhtkonna (ja mingil määral ka elanikkonna) empaatiavõime puudumise nende linnade elanike suhtes. Probleem ei olnud mitte tuumaenergias, vaid otsuses seda kasutada tuumapommi loomiseks, mille ainus eesmärk on hävitamine. Viimane on aga juba psühholoogia mitte tehnoloogia valdkonna teema.

Teiseks heaks näiteks on internet, mis on kahtlemata tehnoloogia mõttes Suur Asi. Just internet on teinud nähtavaks hoovused, mis muidu on ennast peitnud inimhinge varjatud soppides - alateadvuses. Me oleme saamas aimu probleemi tegelikust suurusest, kuid sageli ei lokaliseeri me probleemi õigesti. Probleem ei ole mitte internetis ega selle tsenseerimises vaid selle kasutajate alateadvuses, mis on nüüd meile kõigile blogide, (vale)uudiste, sotsiaalmeedia ja kommentaariumite kaudu nähtavaks saanud. Just tsenseerimata või liigselt tsenseeritud internet aitab meil mõista probleemi suurust.

Tänu internetile oleme teadlikuks saanud, et perevägivald, pedofiilia, tühistamiskultuur, sallimatus jne on suuremad probleemid, kui me oleks osanud arvata. Järjest enam jõuab meieni arusaam, et koonduslaagrites toimunu või täna maailmas massiliselt toimuvad piinamised ja vägistamised ei ole rumalusest tulenev eksitus vaid midagi irratsionaalset, mille mõistmiseks tuleb inimpsüühikat avatud meelega uurida. Meie probleemide põhjus on (peaaegu) alati psüühikas ja senikaua kuni me seda eirame, oleme me võitluses justkui mitmepäise lohega. Iga maharaiutud pea (tehniliselt lahendatud probleemi) asemele kasvab kohe kaks uut.

Inimkonna üheks suurimaks probleemiks on vägivald. Vanasti väljendus see rohkem füüsilisel tasandil, eelkõige sõdadena. Tänu inimkonna arengule, mis on toimunud just individuaalse ja kollektiivse teadvuse ja psüühiliste piirangute ületamise kaudu, on füüsilise vägivalla osatähtsus kahanenud ja andnud ruumi rohkem psühholoogilisele (eelkõige emotsionaalsele ja mentaalsele, aga ka maailmavaatelisele) vägivallale.

Sõda, kuritegevus, alkoholism, enesetapp, liiklushuligaansus, perevägivald, tähelepanuhäired, paranoia jne on kõik psüühiliste juurtega. Enamik arstidest on nõus, et ka füüsilistel haigustel on sageli psüühilised põhjused. Isegi luumurd või noahaav võib olla (ja sageli ongi) psüühilise põhjusega - inimese ebaadekvaatse käitumise tulemus.

Põhjus, miks sõdade arv ja ulatus on viimase 75 aastaga drastiliselt vähenenud ning sellest tulenevalt meie materiaalne heaolu paranenud, ei ole mitte niivõrd tehnilise arengu, kuivõrd just inimese (inimkonna) psühholoogilise arengu tagajärg. Ehkki inimene on n-ö kehalisel tasandil bioloogiline olend, on ta elukogemuse mõttes palju enam psühholoogiline olend. See tähendab, et alles siis, kui meie materiaalsed vajadused on rahuldatud, tõusevad esile meie psühholoogilised vajadused. Just seda kujutab Maslow püramiid - kõrgemad vajadused on alati madalamate vajaduste varjus - elu mõte või avalikkuse tunnustus kaotab oma aktuaalsuse, kui me oleme uppumas või nälga suremas.

Kui eelöeldu kontekstis küsida, mis oleks järgmine Suur Asi - valdkond, kuhu investeerides saavutaksime ühiskonna jaoks parima tootluse, siis oleks see minu arvates inimpsüühika. Füüsilise tervise seisukohalt oli kunagi üheks Suureks Asjaks bakterite avastamine. Ilma selleta poleks maailm just heas mõttes selline nagu ta täna on.

Lähtudes analoogiast, pole vale öelda, et nii nagu meie kehas on tohutu hulk (bioloogilisi) baktereid, on inimpsüühika risustatud psüühiliste „bakteritega”. On selge. et senikaua kuni me seda (peavoolu tasandil) eitame, on meil raske olukorda muuta - me ei ole võimelised võitlema vaenlasega, kelle olemasolu me ei tunnista.

Ühiskonna ja riigi tasandil on meie kulutused antud valdkonda nii väikesed, et me võime lugeda neid olematuks. Selle hinnaks on psühholoogiliste probleemide kiire kuhjumine eelkõige lääne ühiskonnas, sest just siin on jõutud materiaalse heaoluni.

On reaalne oht, et inimeste võimetus psühholoogiliste piirangute tõttu täisväärtuslikult ühiskonnaelus osaleda toob kaasa lumepalliefekti. Kui inimene ei ole võimeline endaga hakkama saama, aga saab näiteks lapsevanemaks, siis see probleem kasvab kiiresti, sest katkised inimesed toodavad endasuguseid juurde. Psühholoogilised probleemid kipuvad lastelt vanematele üle kanduma seni, kuni keegi selle ahela katkestab. Kui pedofiil jääb tuvastamata ja saab õiguse lastega tegeleda, siis võivad sellel olla nii laste kui ka ühiskonna jaoks rasked tagajärjed. Mitte ükski tehnoloogia (peale psühholoogilise) ei suuda siin olukorda parandada.

Kui ma enne antud loo kirjutamist tegin internetis otsingu next big thing`i peale, tundus seal domineerivat kvantarvuti loomine ja võidujooks selle ümber. Investeeringud sellesse valdkonda on juba märkimisväärsed - eelkõige Hiinas. Kuid motivatsioon on küsitav. Tähelepanu keskmes on võim internetis - krüpteeringute lahtimuukimine, mis paranoilisest vaatevinklist tähendab seda, et kes esimesena selle võimekuse saavutab, see suudab kõikide teiste (krüpteeritud) sõnumid ja võrgud kergesti lahti murda. See on sarnane kunagisele tuumavõidujooksule, mille võitis USA. Tagajärgedest kirjutasin ülal.

Me ei tea, kuidas see võidujooks laheneb, aga tõenäoliselt tekib ühel riigil hetkeks võimekus maailm n-ö kokku lasta, kuid mõne aja möödudes saabub ka kvantarvutite võidurelvastumises pariteet ja võitlus kandub järgmisesse valdkonda.

Viimase näite tõin just seetõttu, et näidata mustrit - väliste probleemidega tegelemine on küll vajalik, kuid see, kas uus tehnoloogia meid teenib või hävitab, sõltub ainult sisemistest parameetritest - inimeste psüühikast.

Seda lugu kirjutades, ei loo ma endale illusioone, et päeva pealt midagi muutuks. Sellised muudatused ei saa toimuda vaid käsumajanduse korras. Me vajame avalikku arutelu põhimõttelistes küsimustes - kas inimene on rohkem bioloogiline või psühholoogiline olend? Kui me oleme valmis aktsepteerima, et meie psühholoogia ei ole suures plaanis defineeritud meie bioloogia poolt, siis tekib ka avatus riigi tasandil prioriteete muuta ja investeerida valdkonda, mille tootlus võib olla 10 või isegi 100 korda suurem kui senistel infrastruktuuri investeeringutel. Me kõik oleme korduvalt kuulnud, et investeeringud inimesesse on üldiselt tootlikumad kui investeeringud asjadesse.

Tõesti, kui isegi keskkonnaprobleemid on põhjustatud inimpsüühikas peituvast ahnusest, siis oleks asjakohane küsida:

„Miks ei võiks järgmine Suur Asi olla Inimene?”.