56. | Empaatia valitutele ehk lääne ühiskonna silmakirjalikkuse paraad
Koroonakriis on toonud nähtavale meie diskrimineeriva suhtumise inimeludesse.
Toimetaja: Külli Peil
Meedia: Äripäev 13.10.2020
Pole saladuseks, et koroonasurmade statistika on pehmelt öeldes kallutatud, sest eriolukorras sõltub meditsiini täiendav rahastamine ohu suurusest või õigemini sellest, kui suurena seda tajume. Maailmas on saanud kombeks teha surmade puhul ka koroonatest ja selle positiivsuse puhul lisada statistikasse vastav märge. On võimalik, et isegi mõned suitsiidid on siia oma panuse andnud, rääkimata vanadusega seotud keerukamatest tervislikest olukordadest, mille puhul koroona oli vaid viimaseks tilgaks. Võime seda nimetada statistika uueks reaalsuseks.
Eraldi väärivad märkimist aga need surmajuhtumid, mille puhul surnul koroonaviirust ei tuvastatud. Loomulikult on parem karta kui kahetseda ja nii ilmneb järjest uusi teateid juhtumitest, kus lähedased on leidnud hiljem surmakirjeldusest vastava märke. Mõnikord on lähedaste käest luba küsitud, mõnikord mitte. See on nähtus, millest me parem vaikime või räägime ainult kitsamas seltskonnas või pereringis, sest selle olemasolu tõestamine vajaks uurimist ja sellest pole paljud asjaosalised huvitatud.
Ülalöeldu on toonud või on toomas kaasa moonutatud surmastatistika. Ühest küljest tundub, et meil on nüüd mingi arvu võrra surijaid rohkem kui muidu, kuid kui lööme hiljem aasta surmanumbrid kokku, siis tõenäoliselt need ei erine statistiliselt olukorrast, kui koroonat poleks olnud. Mõningase mööndusega võime vist öelda, et oluline osa selle aasta koroonadiagnoosiga surmadest oleks juhtunud ka ilma koroonata. Osa samal ajal, osa veidi hiljem.
Ülalöeldu annab ka mõnevõrra teise vaate rakendatavatele meetmetele, mis on küll proportsioonis meie kollektiivse hirmutunde ja ettekujutusvõimega, kuid ebaadekvaatsed suhestudes tegelikku olukorda. Juba täna on koroonaga seotud majandusliku abipaketi (loe laenu) maht planeeritud hinnanguliselt 5 miljardit, mis teeb iga Eesti elaniku kohta umbes 2 800 eurot. Sellele lisandub veel majanduslangusest tulenev tagasilöök. Kui aga püüame mõõta kõike seda (potentsiaalselt) päästetud elude kontekstis, siis näeks olukord välja selline:
Kui meetmed päästaksid
...100 elu, siis oleks elu hind 50 miljonit €
...1000 elu, siis oleks elu hind 5 miljonit €
...10 000 elu, siis oleks elu hind 500 000 €
...100 000 elu, siis oleks elu hind 50 000 €
Rääkides siin päästetud eludest, peame silmas üldjuhul inimese eluea pikendamist mõne kuu või mõne aasta võrra. Minu hinnangul jääb see pigem alla aasta, aga lihtsuse mõttes ümardame selle aastaks. Sellisel juhul oleks ühe lisaks elatud aasta hind alljärgnev:
Kui meetmed päästaksid
...100 elu, siis oleks päästetud eluaasta hind 50 miljonit €
...1000 elu, siis oleks päästetud eluaasta hind 5 miljonit €
...10 000 elu, siis oleks päästetud eluaasta hind 500 000 €
...100 000 elu, siis oleks päästetud eluaasta hind 50 000 €
Eesti sisemajanduse kogutoodang inimese kohta on ligi 22 000 €, mis tähendab, et ühe päästetud inimeluaasta eest vajalik tööpanus oleks vastavalt ülaltoodud stsenaariumitele:
esimesel juhul 2250 inimtöö aastat,
teisel juhul 225 inimtöö aastat,
kolmandal juhul 22,5 inimtöö aastat,
neljandal juhul 2,25 inimtöö aastat.
Ülaltoodud arvutused kehtivad eeldusel, et kõik töö viljad lähevad ühiskonna käsutusse. Tegelikult kulub aga oluline osa sellest inimese enda vajaduste rahuldamiseks, mis mitmekordistab vajaliku tööpanuse.
Isegi kui ma eksin siin kordades, ei muuda see asjaolu, et ühtäkki on inimelu muutunud rahalises vääringus väga palju väärtuslikumaks, võrreldes sellega, mis see oli veel vahetult enne koroonakriisi. Kulukamate ravikulude katmiseks oli ja on siiani vajalik heategevuslik rahastus. Ürituste, nagu Pardiralli ja Jõulutunnel, eesmärk on aidata inimesi, kelle ravikulusid ei ole riiklik ravikindlustus valmis korvama. Üldiselt on sellisel juhul planeeritavateks ravikuludeks kümned tuhanded eurod ja patsientideks sageli lapsed või inimesed, kelle eeldatav eluiga ellujäämise korral oleks tõenäoliselt veel kümnetes aastates.
Paradoksaalsel kombel puudutab meie ühiskonna ohverdusvalmidus ainult koroonat või õigemini selle vältimist peaaegu mistahes hinnaga. Praktilisel tasandil on lisamiljardid vajalikud suhteliselt väikese arvu kõrges vanuses olevate inimeste eluea pikendamiseks väga väikesel määral. Ka täna ei aita riiklik ravikindlustus pikendada laste ja keskealiste inimeste elu ligilähedaseltki sarnase panusega, mida me ühiskonnas oleme valmis tasuma vanemaealiste inimeste elude minimaalse pikendamise eest kaudsete kuludena. Kui see pole enamuse diskrimineerimine vähemuse arvel, siis mis see on?
Teiseks diskrimineeriva empaatia näiteks on ülemaailmne laste suremus. Maailma Tervishoiu Organisatsiooni (WHO) andmetel suri aastal 2016 nälga 5,6 miljonit alla viieaastast last. See teeb 15 000 last päevas, mis on 625 last tunnis. Julgen kihla vedada, et enamik meist isegi ei tea seda. Meid ei huvita miljonid nälgivad lapsed maailmas, kellest paljude elude päästmine oleks võimalik sümboolse tasu eest võrreldes tänaste koroonameetmete maksumusega. Viie miljardilise eelarvega oleks vähemalt teoreetiliselt võimalik kergelt ära toita kõik need 5,6 miljonit last.
Meil oleks justkui olukord, kus maakera sees on teine maakera, mis on esimesest palju suurem ja põleb ereda leegiga. Kuid me ei taha seda märgata. Kui oleksime nõus avama oma südamed ja silmad, siis just meie hirmust ajendatud käitumine koroonakriisis aitaks meil paremini näha meie endi kahepalgelisust, võltsmoraali ja solidaarsuse puudumist. Kui me oleme rääkinud lääne kultuuri allakäigust juba aastakümneid, siis selline diskrimineeriv empaatia on tõsine häirekell, mida peaksime tähele panema.