45. | Muretsemise kultuur
Kultuur on selles kontekstis ühiskondlik kokkulepe, kuidas ellu ja selle väljakutsetesse suhtuda. Meie kultuuris aitab mistahes probleemi lahendada muretsemine.
Foto: Sasha Freemind @sashafreemind
Me muretseme omale töökoha ja kodu ja siis me muretseme omale lapsed, et vanaduspõlves ei peaks muretsema. Me muretseme lastele lasteaiakoha ega unusta muretsemast ka koolikohta. Me muretseme laste sõprade pärast, murelikuks teeb nii see kui neid on palju kui ka see, kui neid on vähe. Kui lapsed on suured, siis me muretseme veelkord oma vanaduspõlve pärast ja kõige lõpuks me loomulikult muretseme endale hauaplatsi…
Sellest on vist juba ligi kolmkümmend aastat möödas, kui ma märkasin, et meie rahvuskultuuri alusmüüri kooshoidvaks mördiks on muretsemine. Me oleme muretsemisele sedavõrd keskendunud, et me isegi ei märka, et see kõike kooshoidev mört on mure (loe siin: pragunev, tükkideks pudenev). Kuid mis on mure? Kas see pole mitte lihtsalt meie killustunud vaatenurk asjadele - meie subjektiivne hirmukeskne maailmavaade, millel kindlasti on tugevad juured Nõukogude ajas, kus kõik oli killustunud ja võõrandunud ehk teiste sõnadega mure.
Mure on meie äraspidine viis kontrollida tulevikukogemust - usaldamatus elu vastu, veendumus, et kui me laseme elul lihtsalt voolata ja läheme selle vooluga kaasa, siis võib juhtuda midagi planeerimatut. Võime nimetada seda mureseisundiks, mis on vastand vooseisundile - motivatsioonikoolituste pühale graalile ja ülimale eesmärgile.
Kui küsida, mis on see üks asi, mille poolest mure- ja vookogemus erinevad, siis minu arvates on see tähelepanu kasutus. See on inimesele ainuomane võime psühholoogilises mõttes ajas rännata - minna oma kujutluses väljaspoole praegust hetke. Ajaline ja ruumiline kujutlusvõime on unikaalne võime, mis on võimalik ainult eneseteadvuse olemasolul. See on põhjus, miks loomadel ei esine mure- ega vooseisundit (kuid võib esineda rõõmu- ja kurbuseseisund). Mureseisund tekib eelkõige siis, kui suuname oma psüühilise energia ehk tähelepanu mingi tulevikusündmuse vältimisele. Vooseisund tekib aga siis, kui me suuname oma tähelepanu mingile positiivsele eesmärgile, mida me soovime saavutada.
Klassikaline vooseisundi käsitlus väidab, et vooseisund on olukord, mille puhul meie tähelepanu on praeguses hetkes, jättes siiski defineerimata, mis on see praegu. Kui ma koostan oma maja projekti ja planeerin oma majaehituse algust järgmisel kevadel, kas ma siis olen praeguses hetkes või ei ole? Kas majaehitust oleks võimalik juhtida vooseisundis või on ainuke kättesaadav seisund siin mureseisund. Kas me ikka peame omale maja muretsema või on ka võimalik lihtsalt lasta sel oma ellu voolata? Kui ma teen järgmise nädala töökava ja mu tähelepanu on järgmises nädalas, kas mul polegi võimalik seda teha vooseisundis? Mis saab siis, kui ma planeerin oma haridust ja karjääri?
Ehk oleks isegi korrektsem öelda, et vooseisund on tähelepanukasutus, mille puhul see ei ole killustunud ehk murenenud ei ajas ega ruumis. See tähendab, et meie mineviku traumaatilised sündmused võivad olla takistuseks vooseisundi kogemisel. Osa meie (alateadvuslikust) tähelepanust on jäänud seotuks kunagi toimunud traumaatilise sündmusega. Mingi meie hingeosa on killustunud ja minevikus kinni. Kuid meie hingeosa võib olla kinni ka tulevikus - hirmu ja ebakindluse kaudu. Meie tähelepanu on suunatud mingile potentsiaalselt toimuvale, kuid meie arvates ebameeldivale sündmusele. Sarnane olukord võib tekkida ka ruumis, kui me ei aktsepteeri kohta, kus me hetkel oleme ja tähelepanu juhtimise kaudu kujutame ennast pidevalt mujale - jällegi ei ole (oma kehas) kohal.
Mingis mõttes tähendab eelöeldu, et senikaua, kuni me oleme psühholoogiliselt murenenud ehk killustunud kas siis ajas või ruumis või eri alamisiksuste (personad) vahel, on voo seisund meile raskesti saavutatav või isegi saavutamatu. Vooseisund ei ole mingi õpitava tehnika või koolitusel käimise tagajärg, see on psühholoogilise terviklikkuse vältimatu tagajärg. Psühholoogilise terviklikkuse saavutamine tähendab aga kõikide ajaliste ja ruumiliste hingeosade kojutoomist ehk taasühendamist oma hingega. See aga omakorda eeldab kõikide oma alateadvuslike hirmude teadvustamist ja traumade ümberhindamist. Õnneks ei pea me seda tegema nüüd enam reaalsuses, kohtuma näiteks vägivaldse eksabikaasaga füüsiliselt, vaid me võime seda kõike teha ettekujutuses psühholoogilise ajarännu raames. Just ettekujutuses saamegi oma hingeosad kokku korjata, saada terviklikuks. See võimaldaks meil antud loo avalõigu ümber kirjutada alljärgevalt:
Me rõõmustame omale töökoha ja kodu ja siis me armastame omale lapsed, et vanaduspõlves oleks rohkem rõõmu ja meelerahu. Me rõõmustame lastele lasteaiakoha ega muretse koolikoha pärast, sest me usaldame elu. Me rõõmustame laste sõprade pärast, sõltumata sellest, kas neid on vähe või palju. Kui lapsed on suured, siis me vaatame rõõmuga oma elule tagasi ja märkame, et noorus ja vanus on vaid hinnangud, sest selliselt elades pole meil psühholoogilist vanust, on vaid number passis. Ja kõige lõpuks me teame, et me ei pea muretsema surma pärast - see pole kunagi tulemata jäänud...