44. | Jagamismajanduse illusioon
Inimarenguga kaasnev individuaalsuse väljakujunemine ja vajadus privaatsuse järele võib olla vastuolus uskumusega jagamismajanduse võidukäigust.
Foto: Markus Winkler @markuswinklerKui jälgida inimarengut kõige üldisemas plaanis, siis indiviidi tasandil on see liikumas unikaalse individuaalsuse ja kõrge privaatsusvajaduse suunas. Me armastame teiste inimestega suhtlemist tingimusel, et me ei kaota oma individuaalsust ega privaatsust. Need kaks viimast on minu arvates lääne demokraatiate suurimad saavutused inimarengu vallas.
Paralleelselt nende kahe tendentsiga on liikumas muinasjutt jagamismajandusest - tulevikumajandusest, kus isiklik privaatne ruum muutub ühisruumiks. Kui me ei vaja parasjagu oma isiklikku korterit, oleme näiteks nädala puhkusel, siis jagab Airbnb selle välja. Kui ma ei kasuta oma autot, siis jagab mingi teine platvorm seda välja. Kas mul on veel midagi privaatset? Arvuti - kindlasti on mingi platvorm, mis suudaks seda välja jagada. Me ei palka enam tööjõudu, sest võivad tekkida liiga isiklikud privaatsed suhted - me rendime nüüd tööjõudu, nagu autot või korterit või arvutit. Mis järgmiseks? Riided? Kärgpere äpp abikaasa ja laste jagamiseks?
See meenutab mulle Nõukogude Liidu aegset anekdooti, kus kolhoosi töölised jäid õhtul põlluservale magama ja traktor tõmbas neile ühise teki peale - kommunism oma kõrgeimas ideaalis. Kui viimane näide on tõesti anekdoot, siis jagamismajandus ei ole anekdoot, see on kommunistlik religioon uues tõsiuskses kuues.
On muidugi ka teine võimalus, et usutavamaks enesepettuseks me lihtsalt nimetame asju teiste nimedega. Mis on Airbnb? Teatud spetsiifiline lühiajalise rendi teenus, väga sarnane hotellile, erinedes peamiselt selle poolest, et antud hotell koosneb ühest numbritoast ega ole standardiseeritud. Minu ja ka börsi arvates on see hea äriidee, mille teostus sai võimalikuks tänu IT arengule. Muus osas on see hotelliäri nagu ikka - broneerid, maksad, tuled kohale ja ööbid. Muu on korraldajate mure. Kuna ühik on väike, siis saab iga korteri- või majaomanik nüüd hotelliäriga tegeleda ja külalised saavad lubada endale privaatsemaid ja individuaalsemaid kogemusi, just see, mida privaatsust ja individuaalsust vajavad inimesed hindavad.
Mis on sõidujagamisteenus nagu Uber või Bolt? Kas keegi seletaks mulle, kuidas need erinevad minu kui kasutaja jaoks tavalisest taksoteenusest? Kui vahet pole, siis miks sama teenust hakatakse ühtäkki nimetama uue nimega ja osa teenuseid jäävad seejuures endise nimega? Või ehk on sõidujagamisteenus võimalus lihtsalt õhku müüja - nii investoritele kui ka autojuhtidele, kelle nurinat sõidujagamisplatvormide tagasihoidlike teenimisvõimaluste üle saame sageli kuulda.
Minu positiivse elukogemuse juurde kuulub privaatsus ja mugavus. Mis privaatsus see on, kui teised suvaliselt minu isiklikke asju kasutavad või mina kasutan jagatud asju. Ma tahan autosse istudes tunda end mugavalt ja koduselt. Tegelikult ma soovin, et mu auto kajastaks mingil määral ka minu individuaalsust ja mulle tundub, et ma ei ole ainuke, kellel on sarnane soov. Kui ma aga kasutaksin jagamismajanduse autot, siis oleks minu käsutuses iga kord isesugune auto, millel puuduks mulle sobiv individuaalsus. Alati peaksin ma auto istet enda järgi sobitama, isegi kui sõit kestaks viis minutit. Lisaks peaksin kohanema uute nuppude asetusega, otsima omale sobivat raadiojaama, saama selgeks, mis kütust see tarbib jne.
Kui palju on inimesi, kes tõsimeeli on nõus võõrastele oma kodu või autot jagama - korduvalt? Ei usu, lihtsalt ei usu! Mulle tundub, et ka börsid on hakanud lõpuks sellest mullist õhku välja laskma. BMW ja Daimler Benz lõpetasid just oma miljardilise kaotusega jagamismajanduse teenuse USA turul. Järjekordne püüd kommunismihõngulist ühiskasutuse mudelit juurutada, kukkus läbi.
Kui me jätame välja tarkvara ühiskasutuse, sest selle ühiskasutus on virtuaalne, mitte reaalne, siis missugused oleksid minu arvates elujõulised ühiskasutuse vormid? Need oleksid lokaalsed ühiskasutused: korteriühistud, põllumajandusühistud, vee- ja energiaühistud. Sellised koostegevused, kus ühistu liikmete hulk oleks pigem kümnetes või sadades. Sellistesse ühistutesse ma suudan uskuda.
Mulle tundub, et kommunismiidee taga on teatud segadus - arvan, et esialgselt peeti kommunismiks ikka pigem lokaalset tootmisvahendite ühisomandust. Peale seda, kui Lenin kommunismi idee kaaperdas, vajus selle esialgne tähendus unustusehõlma - kattus verega ja kommunismi tähendus muutus selleks, mis ta on täna. Commune ehk ühistu oli algselt pigem tegevusvorm, Lenin tegi sellest riigikorra.
Ülalöelduga ei soovi ma kuidagi kahandada ühistegevuse indu. Toimivat ühiskonda saab rajada vaid eduka ühistegevuse kaudu, kuid see peab austama ja toetama inimeste individuaalsust ja privaatsust, mis minu arvates kuuluvad inimõiguste hulka. Sellele võiks lisanduda ka õigus üksiolemisele - olla vahel midagi jagamata, ka iseennast.