43. | Demokraatlik diktatuuriihalus

Me võitleme demokraatia eest, mis oma olemuses on osalemine ühiskonda puudutavate otsute tegemises. Paradoksaalsel kombel märkimisväärne osa inimestest ei usu ei iseendi ega ka kaaskodanike otsuste tegemise võimesse.

Iga kord, kui ma avaldan arvamust demokraatia valupunktidest, ilmuvad välja riigikorra eksperdid, kes ei suuda ära imestada, kuidas ma nii naiivne võin olla. Kopeerin siia ühe hiljutise (25.12.2019) kommentaari oma Facebooki lehelt: „Parim riigikorraldus on diktatuur. Küsimus ainult selles - kust leida õiglane inimene diktaatoriks?", millele järgnevad juba detailsemad selgitused.

Kuna vist kõik demokraatlikke väärtusi rõhutavad artiklid on polsterdatud diktatuuri järele õhkavate suuliste või kirjalike kommentaaride poolt, siis ilmselt oleks aeg seda teemat ka laiemalt arutada. Miks siis sellise Nõukogude diktatuurikogemusega riigis nagu Eesti on ikkagi märkimisväärne hulk inimesi, kes on kahtleval seisukohal demokraatia tuleviku osas? Ei mina ega ka kommenteerijad ei oska nimetada ühtegi diktatuuri, kus nad just diktatuurile iseloomulikest väärustest tulenevalt ise elada tahaksid. Ometigi räägitakse sageli diktatuurist kui mingist valgest laevast, mis meid manduva demokraatia probleemidest päästab.

Lähtudes vestlustest paljude intelligentsete inimestega, pean tunnistama, et see nähtus on laiem kui me arvame. 2016. aastal tegin sisemise inspiratsiooni ajel osalus- ja otsedemokraatiat puudutava veebilehe onaeg.ee. Jagasin seda ka paljude inimestega, kes olid minu arvates avatud maailmavaatega. Varsti sain aru, et ma olin pannud teised inimesed mõnevõrra ebamugavasse olukorda. Oli ka positiivseid reageeringuid, aga enamik inimesi ei reageerinud üldse. Märkimisväärselt suur hulk inimesi olid julged avaldama oma eriarvamust, mis seisnes otseselt selles, et nemad ei usu rahva võimesse otsuseid teha. Nende arvates oleks ideaalne riigikord ikka mingit sorti valgustatud diktatuur.

Miks siis inimesed, vähemalt mingil tasandil, ikkagi ihalevad diktatuuri järele? Kuna üldiselt on tegemist tarkade ja haritud inimestega, siis pole mul mingit alust väita, et nad on lihtsalt rumalad. Ma ju tean, et see pole nii. Teine võimalus on, et diktatuur pakub neile midagi, mida demokraatia ei suuda pakkuda. Kui nii, siis mis see on?

Mille poolest erinevad diktatuur ja demokraatia? Sügavamal tasandil puudutab see otsuste tegemist. Diktatuur on ühiskonnavorm, kus elanikud ei osale ühiskonda puudutavate otsuste vastuvõtmisel kas üldse või teevad seda pigem sümboolselt. Demokraatia seevastu on ühiskonnakord, kus igal inimesel on vähemalt mingil määral võimalik otsustamises osaleda. Ehkki iga indiviidi hääl mõjutab vähe, saab kõikide indiviidide häältest tõepoolest rahva reaalne tahe. Isegi esindusdemokraatia puhul jääb vähemalt mingi rahva tahte lõhn riigijuhtimisele külge.

Kui me räägime isiklikust ja ühiskondlikust arengust, siis see toimub üldiselt otsuste tegemise protsessi kaudu. Me teeme otsuse, viime selle täide, kogeme tagajärgi, teeme järeldusi (kui suudame) ja alustame otsast peale. Õpivad ja arenevad need, kes osalevad otsusetegemises ja kogevad tagajärgi, sest kui otsusel tagajärgi poleks, siis poleks ka otsuse tegemisel mingit mõtet ja me ei õpiks mitte midagi.

See ongi koht, kus demokraatia ja diktatuur erinevad. Demokraatias teeme ise otsuseid ja võib juhtuda, et tagajärjed on väga ebameeldivad. See toob kaasa enesesüüdistamisega seotud ebamugavustunde. Ohh, oleks olnud keegi targem, kes oleks kohe teinud ÕIGE otsuse. Oletame, et olekski olnud keegi teine, näiteks Putin, kes oleks teinud otsuse - targema või mitte, aga see oleks meid vabastanud enesesüüdistuse ja eksimuse taagast.

Mida targad inimesed kardavad kõige rohkem? Nad kardavad eksimist, aga veelgi enam kardavad nad seda, et nende vigadest saavad ka teised teada. Just siin aitakski diktatuur. Pole hirmu eksida - me ei pea ennast süüdistama. Kui asjad ei lähe nii nagu diktaator lubas, siis vähemharitud süüdistavad tavaliselt mingit välisvaenlast, näiteks rahvusvahelist imperialismi või nelja aastaaega. Targemad saavad süüdistada aga diktaatorit. Võidus on aga mõlemad, sest ei pea ise otsuseid tegema ega ka eksimuste eest vastutama, mis tähendab, et ei pea ebamugavus- ja häbitunnet vale otsuse eest tundma.

Tõsi, see viimane ongi diktatuuri põhiline illusioon. Diktatuuri puhul on ju nii, et rahvas teeb ühe suure otsuse - otsuse edaspidi ise otsuseid mitte teha. Kõik sellele otsusele järgnevad otsused teeb diktaator oma mõttekaaslastega. Tagajärgi kogevad aga eelkõige need, kes otsuste tegemisel ei osalenud. Millal enne on diktaatorid oma tegude eest vastutust võtnud? Tõeliselt harva, ehkki siis on nad sageli vastutanud oma eluga.

Täna meil käigus olev esindusdemokraatia ongi selline vähese isikliku vastutuse vorm, mis annab meile võimaluse üliharva (kord nelja aasta jooksul) otsuseid teha ja siis vajadusel oma valikut, valitud kandidaati või parteid, siunata. Tänane poliitiline kriis, mis väljendub üldise äratundmisena, et muutust on vaja, ongi vastutuse võtmisest keeldumise kriis. Me oleme rahulolematud poliitilise elu ja kultuuriga, kuid me ei ole ka nõus ise midagi tegema, et asi paraneks. Meil on peaaegu konsensuslik otsus ise mitte otsustada - las poliitikud otsustavad. Selle tagajärjeks on rahulolematus, mille valame välja isiklikus elus ja meedias.

Otsedemokraatia mõõdukam vorm on osalusdemokraatia, mille puhul teatud küsimuste puhul vähemalt mõned korrad aastas peavad kodanikud ühiskonda puudutavaid otsuseid tegema. Usun, et kui meil õnnestuks see mingil kujul ellu viia, siis kõik Eesti senised saavutused kahvatuksid selle positiivse tulemuse kõrval, mis rahva kaasamine otsustusprotsessi kaasa tooks.

Meie tulevik ei seisne mitte otsustamisest ja vastutusest kõrvale hiilimises, vaid suurema otsustusõiguse ja vastutuse võtmises. Kauaotsitud „Eesti Nokia” on kindlasti meie igaühe käes, peame ainult tegema otsuse seda kasutama hakata.