42. | Elu on pekkis - Houelle-pekkis!

Pole uudis, et maitsev toit pole tavaliselt tervislik. Vähem oleme aga teadvustanud, et sama väide kehtib ka hinge toidu ehk kultuuri kohta.

Juba noorusest peale ei ole ma tundnud suurt tõmmet mõningate kultuuriväärtuste poole, aga eriti ettevaatlikuks on mind teinud moodne kunst. On kunstnikke ja teoseid, mis on mulle väga meeldinud, kuid osa teostest on minus pigem küsimärke tõstatanud. Olen asjaga leppinud ja pidanud seda lihtsalt oma tagasihoidlikuma kultuurihuvi iseärasuseks.

Viimased 10 aastat, kui olen tegelenud inimpsüühika toimimise ja loovuse uurimisega, olen hakanud mõistma, et mistahes loodu peab esmalt mingil kujul olemas olema oma looja sees - olgu siis loojaks kunstnik, helilooja, kirjanik või mingi muu sfääri esindaja. Kui me räägime näiteks maalikunstist, siis maalikunstnik saab lõuendile kanda ainult seda, mis on tema hinges ehk psüühes juba olemas. Loometung on lihtsalt eneseväljendustung – see, mis on meie sees, otsib väljendust – tahab, et looja saaks teada ja näha, mis tema sees, eelkõige alateadvuses on.

Kui ma vaatan mingi kunstniku loomingut, siis ma näen, mis on toimunud tema hinges loomehetkel - kas ta on näiteks armunud või armastuses pettunud või on teda hoopis vallutanud deemonid. Üheks sagedaseks motiiviks kunstiteostes on ka kaos, mis peegeldab ju pigem hingelist kaost. Mis on kaos hinges? Kas see pole mitte eelkõige kaos ehk määramatus eesmärgi - elu mõtestatuse suhtes? Kunstnikud väljendavad oma kunstiga just oma subjektiivset tunnet, nad ei väljenda reaalsust vaid ainult seda, kuidas nad reaalsust tajuvad.

Kunstnikud on samasugused inimesed nagu kõik teisedki. Nende eripära seisneb võimes kujundlikult (visuaalsete, verbaalsete või heliliste kujundite keeles) väljendada enda ja teiste inimeste alateadvuses olevat harmoonilist või mitteharmoonilist materjali, eelkõige emotsioone, aga ka mõtteid, ideid, identiteeti ja maailmavaadet. Kunstniku loomingu alusel on tähelepanelikul vaatlejal võimalik otsustada, kas ta väljendab midagi kõrgemast harmooniast inspireeritut või hoopis inimhinge sisemist valu ehk disharmooniat. Viimasel juhul saame teadlikuks sellest, missugust psüühe probleemi hetkel nähtavale püütakse tuua ja kui suurt hulka ühiskonda see puudutab. Mida populaarsem on kunstnik, seda suurem on inimeste hulk, kelle (ala)teadvuses on samad harmooniad või disharmooniad (lahendamata pinged).

Paljud kunsti, kirjanduse või muusikavoolud peegeldavad mingit kollektiivse alateadvuse pinget, mis vajab väljendamist ja väljutamist ehk pingest vabanemist. Mingis mõttes võime seda võrrelda veidi nagu tavaliste inimlike väljaheidetega, mis kummalisel kombel on järjest enam - kas purki panduna või sümbolite kujul - leidnud tee ka näitusesaalidesse. Mingi osa kaasaegsest kunstist ongi lihtsalt s**t purgis või kaos lõuendil - mõnikord sooritatud kõrgel tehnilise teostuse tasemel. Performance-kunstis, kus väljundi sisu ei ole sageli võimalik n-ö peaproovida, on kummalised tulemused eriti kerged tekkima.

Mitmed meie näituse- ja kontserdipaigad ja raamatupoed on seetõttu muutunud vähemalt osaliselt kollektiivse alateadvuse setteväljakuteks – kohaks, kus eksponeerida seda, mida me teadliku meelega näha ei taha. Kui pinged on peidetud kunstiliste, muusikaliste või kirjanduslike sümbolite taha, on meil võimalik iseenda alateadvusega kohtuda n-ö lahjendatud versioonis - meile tundub, et probleem asub meist väljaspool ja siis ei ole see enam nii valus.

Antud arvamuslugu sai inspiratsiooni Kadri Kõusaare artiklist „Houellebecqi lõputu öö. Mis aitaks meid, primaate?” Olen juba mõnda aega Houellebecqi fenomeni jälginud, kuid ei ole tundnud mitte kõige väiksematki tõmmet seda „purki” avada. Lõhna järgi otsustades on see midagi nagu „Surströmming” - eriliselt haisev roiskunud räimekonserv. Miks peaks keegi üldse soovima ennast avada inimest primitiseerivale nihilismile, millele sekundeerib ka artikli pealkirja osa - “Mis aitaks meid, primaate?”.

Usun, et Houellebecqi jaoks on kogu sellise nihilismi endast väljakirjutamine teatud moel kergendav kogemus, kuid kas tema „sisemine ilu” on ikka parim väetis meie hingedele, on küsimus, mis vajab vastust. Hans Christian Andersenil on muinasjutt „Kuninga uued riided”, mis jutustab loo massipsühhoosi mõjust, sellest, kuidas asjatundjad (rätsepad) panid kuninga ja rahva uskuma, et kuninga nähtamatud riided ongi tegelikult riided. Alles lapsesuu oli see, kes asja läbi nägi ja välja ütles - kes ei suutnud riideid näha seal, kus neid tegelikult polnudki.

Tundub, et Andersen suutis näha ette meie tänast väärtuste kujunemise süsteemi - kui piisavalt kaua midagi valetada, siis see muutub tõeks ja kui on piisavalt palju imetlejaid - siis sisemine koledus muutub iluks.

Inimeste kõrgem potentsiaal on jumalik ja madalam potentsiaal on loomalik. Kumma me realiseerime, on küll meie endi teha, aga siiski meie poliitiliste ja kultuuriliste juhtide suunata. Kui Houellebecq on otsustanud taandada inimesed eesmärgitult eksisteerivateks inimrobotiteks - peaaegu loomadeks - siis on see tema (sõna- ja mõtte-) vabadus. Meil siin Eestis võiks siiski olla nii kriitikameelt kui eristamisvõimet otsustamaks, kus suunas me areneda või taandareneda soovime.

Meil on ühiskondlik kokkulepe, et teatud „kunstivorme” avalikus ruumis ei võimendata ja seda sõltumata nende populaarsusest. Kui vaatan meie meedias kajastatavat kultuuripoliitikat, siis tundub, et vahel on autori kuulsus saanud tema teoste väärtuse sünonüümiks. Võiksime siis ju ka tõe üle hakata häälteenamusega otsustama...

Kui palju on Houellebecqi teosed paremad kui Kaur Kenderi õudusromaan „Untitled 12” jäägu igaühe enda otsustada. Võib-olla ei ole inimkonnale igiomane nihilistlik apokalüpsise kuulutamine parimaks eeskujuks Eesti noortele, kelle PISA testi tulemused võimaldaksid loota elult palju enamat, kui lihtsalt mõttetut vegeteerimist.