60. | Iga üle 101 osalejaga referendum oleks praegusest süsteemist demokraatlikum

Oluline osa progressiivsest avalikkusest on asunud rumala rahva vastu võitlusse — milleks meile rahvahääletus, kui meie teame paremini.

Meedia: Eesti Päevaleht/Delfi 08.11.2020

Tänaseni maailmas domineeriv esindusdemokraatia mudel sai alguse USA iseseisvumisest ja kannab sellest tulenevalt ka ligi 250 aasta vanust pitserit. Aeg on aga edasi läinud ja me ei peaks enam leppima sellega, et rahvas osaleb oluliste otsuste tegemisel vaid korra iga nelja aasta jooksul. Liiatigi, kui valida saab ainult ideoloogiast ja grupimõtlemisest domineeritud valikute hulgast.

Paljud ei ole rahul tänase poliitilise süsteemi ja kultuuriga. Rahva valikutest sõltumata on tulemuseks vaid ideoloogiline mõtlemine ja parteidevaheline vastasseis riigikogus. Soovin, et minu valitud kandidaat läheks meie elu paremaks tegema, mis minu jaoks tähendaks muuhulgas ka opositsiooni ja koalitsiooni koostööd. Vaatamata headele kavatsustele realiseerub paljude poliitikute tegevus liiga sageli lõpuks vaid vastasseisu võimendamises. Riigikogu on muutunud omamoodi sõnasõja- ja kättemaksukontoriks, kus meedia omab sageli katalüsaatori rolli.

Kui keegi arvab, et asi on vaid praeguses koalitsioonis ja kui see vahetuks, siis läheks paremaks, siis julgen väita, et endiselt jätkates see nii ei juhtu. Aus tagasivaade minevikku näitab, et iga järgnev koalitsioon ja valitsus on saanud üha suurema kriitika osaliseks ning pinged riigikogus on aasta aastalt vaid kasvanud. On ilmselt ükskõik, missugune oleks järgmine valitsus - suure tõenäosusega saaks see üsna varsti samaväärse või veelgi valusama kriitika osaliseks.

Passiivne ohver

Tänase polariseerumise juured on sageli just rahva surumises passiivse ohvri rolli. Ohver tähendab siin inimest, kes tunneb, et tema elu puudutavad asjaolud jäävad väljapoole tema mõju- ja otsustussfääri. See toob kaasa ühest küljest sõltuvuse poliitikute otsustest, aga teisest küljest ka pahameele või lausa viha nende vastu.

Meie materiaalne ja psühholoogiline heaolu sõltub nende inimeste otsustest, keda me oluliselt mõjutada ei suuda. Meil endil puudub peaaegu igasugune võimalus otsustamisel kaasa rääkida.

Kõrvale on jäänud ka otsustamise hariv aspekt. Rahvahääletus sunnib inimesi tunduvalt enam antud küsimuse asjaolusid endale selgeks tegema. Tulemuseks oleks rahva harimine ning suurem kaasatus ühiskonda.

Isegi kui rahvahääletusel tehtaks n-ö vale otsus, oleks see õpetlik ja sunniks inimesi hiljem otsustusprotsessi üle järele mõtlema ­- nii nagu see juhtus Brexitiga. Tegelikult ei takista ju miski Suurbritannia inimestel uut rahvahääletust korraldamast ja oma otsust muutmast, kui valehäbi neid ei segaks. Ka meil oleks võimalus vajadusel rahvahääletuse ebaõnnestunud otsuseid muuta, kui me vaid loobuks rahva rumalaks pidamisest.

Mida me siis peaksime võimaldama rahvahääletusel otsustada? Kindlasti kuuluksid siia väärtusküsimused, sealhulgas ka see, mida meie ühiskonna inimesed soovivad perekonna all mõista. Kõik olulised küsimused, mis ei vaja suuri erialaseid teadmisi võiksid potentsiaalselt olla rahva otsustada.

Miks mitte hääletad tunneli üle?

Siia võiksid kuuluda ka näiteks Saaremaa püsiühenduse või Helsinki-Tallinn tunneli rajamise küsimus. Isegi suurte maanteede neljarealiseks tegemise otsustamisse võiks rahvas olla rohkem kaasatud. Koos tehtud otsused ühendavad ühiskonda, tõenäoliselt kaasates paremini isegi neid, kelle valik vähemusse jääks.

Vaidluses osalemine ei too ühiskonda rahu. Ainult otsuse tegemises osalemine aitab inimestel frustratsiooni vähendada ning tunda ennast tugevamalt ühiskonna osana. Pole oluline, kas rahvahääletusel osaleb piisavalt (50%) valijatest või on see väiksem - kes ei osale, selle jaoks pole see teema oluline ja otsus tehaksegi siis nende poolt, kelle jaoks see on oluline.

Viha otsustajate suhtes

Meile meeldib uskuda, et asi on valedes inimestes, kuid kas ikka on? Võib-olla on asi hoopis vananenud ja tänaseks juba üsna ebademokraatlikus süsteemis, mis võtab inimestelt võimaluse ühiskonna oluliste küsimuste otsustamises osaleda. Viimane tekitab võõrandumist ja viha otsustajate suhtes. Olulisi otsuseid tehakse väikese poliitikute grupi või lausa selle tagatoa poolt - sageli ideoloogilistel alustel. Otsuste tagajärgi saavad kogeda aga kõik.

Ma ei taha öelda, et Eesti poliitikud oleks teinud suurel hulgal valesid otsuseid, pigem on nende otsused olnud suhteliselt positiivsed, ehkki alati saaks paremini. Probleemiks on hoopis piisav rahva kaasatuse puudumine. Täna ei ole enam tähtis ainult otsuse kvaliteet vaid ka see, kuivõrd rahvas on otsuse tegemisse kaasatud.

Kummaline põhjendus

Olulise osa Eesti inimeste haritus on piisavalt hea, et osaleda rahva jaoks määravate otsuste tegemisel ja sellega koos võtta ka ise vastutus. Sageli kõlav väide, et rahvahääletustel osaleb tavaliselt alla 50% hääleõiguslikest kodanikest ja seetõttu pole otsused piisavalt legitiimsed, kõlab kummaliselt.

Täna osaleb riigi tähtsaimate otsuste tegemisel maksimaalselt 101 Riigikogu liiget. Isegi valijatelt mandaadi saamine ei tee nende otsuseid rohkem rahva otsusteks, kui seda oleks mitmesaja tuhande inimese otsus. Riigikogu otsus on küll formaalselt legitiimsem, kuid see ei ole siiski rahva otsus. Pole ilmselt vale öelda, et iga rahvahääletus, millel osaleb üle 101 inimese, esindab rahva tahet vahetumalt kui riigikogu.

Kui me soovime olla n-ö viie rikkama riigi hulgas, siis üheks mudeliks selle saavutamisel võiks olla Šveits - vähe on ühiskondi, mis on keeleliselt sedavõrd rikkalikud, kuid ilma sellest tulenevate vastuoludeta. Minu arvates on meil täielik alus arvata, et Šveitsi rikkuse ja vastuolude puudumise oluliseks allikaks on sealsed sagedased rahvahääletused ja sellega kaasnevad arutelud.

Rahvahääletustega seotud kulusid võiksime aga käsitleda kui investeeringuid demokraatiasse. Usun, et iga demokraatiasse ja rahva otsustusvõimesse investeeritud euro parandaks meie elu rohkem kui miski muu. Osalusdemokraatia võiks olla juba unustatud Eesti Nokia - Eesti oma SUUR ASI.