59. | Miks ainult naised on nõiad

Keskaegsel nõiajahil ja Valgevene repressioonidel on ühisnimetaja - mõlemad on võimul olevate meeste reaktsioon naisliikumisele.

Meedia: Meie Maa 27.11.2020

Pole saladus, et ajaloo kirjutavad võitjad ja seetõttu on loomulik, et kogu ajalugu on kirjutatud meeste poolt. Aastatuhandeid kestnud sugudevahelises vastandumises on mehed olnud võimupositsioonil ehk võitjad ja naised rõhutu rollis ehk kaotajad.

Just naiste raskem olukord on korduvalt olnud aluseks sotsiaalsete muudatuste algatustele. Muudatusi nõuavad esmalt ikka need, kelle olukord on kõige raskem. Üheks heaks ajalooliseks näiteks on keskaegne nõiajaht ja sellele eelnenud naisliikumine. Meie tänane teadmine sellest põhineb aga just meeste poolt kirjapandul. Viimane on loomulikult filtreeritud, ümbermõtestatud või jäetud sotsiaalses mõttes hoopis mõtestamata läbi meheliku vaatenurga.

Tollane nõiajaht sarnanes paljuski nõukogudeaegse massiküüditamisega, mil targemad ja töökamad inimesed rahvavaenlasteks kuulutati ja Siberisse saadeti. Erinevuseks on vaid see, et keskajal kuulutati paljud targemad ja võimekamad naised nõidadeks ning hukati piinarikkalt. See annab meile alust arvata, et viimase puhul oli tegemist ilmselt ajaloo teadaolevalt esimese naisliikumise ja selle mahasurumisega.

XV sajandil oli Euroopa võimukeskuseks katolik kirik, mis tegeles aktiivselt naiste allasurumise ning õppimise ja teadmiste keelustamisega. Mehed olid hõivatud rohkem võimumängude ja sõjaga, ja seetõttu pidid naised keskenduma praktilisematele asjadele — vaatama, kuidas saaks lapsed toidetud-kasvatatud ja ka muus osas elu joones hoitud.

Kooliharidus ja raamatud puudusid, ainsaks haridusvormiks oligi igapäevastest vajadustest tingitud katsetamine, millest kujunes välja n-ö naiselik tarkus. Seda õpiti ja anti edasi inimeselt inimesele rahvapärimusena. Selline tarkus puudutas eelkõige loodusravi, majapidamist ja põllumajandust, aga ka muid praktilise tegevuse valdkondi. Nõid tähendaski algselt kogenud, tarka ja võimekat naist, kes teadis või oskas midagi, mis teiste inimeste jaoks lausa n-ö nõidusena võis tunduda.

Kõrvalpõikena on huvitav teada, et Konstantinoopolis asuv Hagia Sophia katedraal ongi just pühendatud naiselikule ehk praktilisele tarkusele. Hagia Sophia tähendab jumaliku tarkuse naiselikku aspekti. See on ülistus praktilisele tarkusele, mis võimaldab meil igapäevaselt hakkama saada.

Mehelik tarkus selles kontekstis tähendab ideelist ja ideoloogilist tarkust. Mehed armastasid tegeleda n-ö suurte ideedega, viia ellu Jumala tahet (loe: suruda teistele peale seda, mida nad pidasid Jumala tahteks). Vaadates meeste tegevusi ajaloo jooksul, võime öelda, et paljude meeste jaoks oli idee tähtsam kui inimelu. Kui keegi ei uskunud õiget Jumalat ainuõigel viisil, siis see viga tuli parandada, sest meeste idee ehk arusaam sellest, kuidas asjad teoreetiliselt pidid toimima, ei tohtinud läbi kukkuda ja seda tuli täpselt järgida.

Idee kaitsmise nimel oli kõik lubatud ja mõningate mööndustega on see nii tänaseni. Ideekogumike muutmist kinniseks, surnud süsteemiks, võime nimetada ideoloogiate loomise kunstiks. Õnnestunud ideoloogia peab usutavuse nimel sisaldama ka tõeseid ideid, sest just viimased ongi peamiseks „müügiargumendiks“, mis inimesi kõnetavad. Ka täna on meie peamisteks sõdadeks ideoloogilised ehk maailmavaatelised sõjad, mida olulises osas hoiavad elus just mehed.

Umbes 500 aastat tagasi hakkasid võimupositsioonidel olevad mehed tajuma, et paljud naised on neist targemad ja näevad nad läbi — seavad nende ideoloogia kahtluse alla. Oli selge, et midagi tuleb ette võtta. Kuna naiste otsene ründamine oleks olnud keerukas, siis mõeldigi välja geniaalne lugu, mille kohaselt nõiavõimete ehk naiseliku tarkuse allikaks on saatan. See tegi just targad naised automaatselt saatana käsilasteks.

Edasise eest hoolitsesid juba tolleaegse kirikliku propaganda poolt töödeldud kaaskodanikud — eelkõige mehed. Lugu sai aga sedavõrd hea ja ajale vastupidav, et väljend kuri nõid seostub tänaseni vaid naistega.

Kui meil on alust arvata, et maailmas on midagi korrast ära, midagi on viltu läinud, siis eelkõige on see meeste väärtuste keskne ühiskonnakorraldus ja juhtimine. Jõud ja agressiivsus on märksõnad, mis iseloomustavad meeste juhitud ühiskondi. Mida enam on ühiskonna juhtimisse meeste kõrvale kaasatud naisi, seda inimlikumaks on juhtimine läinud.

Usun, et peamiseks põhjuseks siin on emadus, mis annab naisele täiesti teise rolli ja vastutuse kui mehele. See on vastutus teise inimese elu ja heaolu eest. Meestel see omadus oluliselt nõrgemini arenenud, sest mees ei saa last kanda ega sünnitada. Ema side lapsega on midagi, mida mehed ei saa kogeda ja just see on ilmselt põhjus, miks naised on sotsiaalselt hoolivamad.

Ülalöelduga ei taha ma öelda, et mehed tuleks ühiskonna juhtimisest kõrvaldada — see oleks lihtsalt pendli teise äärmusesse viimine. Pigem tahan öelda, et ka meestel oleks aeg oma ideoloogilisest ülbusest välja kasvada ja teadlikult teha naistele enda kõrvale ruumi. Nii nagu parim lahendus laste kasvatamiseks on ema ja isa olemasolu, on ka ühiskonna seisukohast vajalik, et selle juhtimine oleks sugulises mõttes suhteliselt võrdväärsetel alustel.

Ja lõpetuseks, kindlasti peaksime lubama rohkem naisi ajalootõlgendamise juurde, mis vajaks hädasti värskemaid tuuli. Senine ajalugu on ju suures osas mälestusmärk meeste egodele, mille verine vundament toetub naiste õlgadele.