58. | Anima ja animus meie elus

Jungi arhetüübid aitavad mõista soovahetust ja soolist identiteeti

Kui küsida, mis on meie kõige vähem läbiuuritud valdkond, siis on see kahtlemata inimese sisekosmos. Kasutades makrokosmose termineid, võime öelda, et inimhing ja vaim on meie jaoks nagu tume aine universumis. See moodustab suurema osa inimesest, aga me ei tea sellest peaaegu midagi, nagu me ei tea ka, mis on armastus. Miks mõnele annab armastus tiivad, aga mõne teeb hoopis pimedaks — seda oskavad seletada vaid poeedid.

Lähenedes teemale Jungi analüütilise psühholoogia vaatenurgast, on armastajatel sellest vähe abi, sest armastus ei allu analüüsile — see ei ole ratsionaalne. Küll aga aitab arhetüüpide tundmine paremini näha inimeseks olemise väljakutseid ja siit edasi jätan kõrvale armastuse ja analüüsin vaid inimhinge soolisi põhimustreid.

Anima ja animus lühidalt defineerituna

Anima on mehe varjatud ja teadvustamata naiselik enesemäärang (identiteet). See on mehe alateadvusesse peidetud naine.

Animus on naise varjatud ja teadvustamata mehelik enesemäärang (identiteet). See on naise alateadvusesse peidetud mees.

Teadvustamata tähendab siin seda, et need soolised arhetüübid on meis olemas, aga me (enamik inimestest) ei ole sellest teadlikud. Me ei ole kontaktis oma alateadvuses oleva minatunde (identiteedi) ühe osaga.

Ma ei ole päris kindel, kas Jungi anima ja animus on ikka kollektiivse teadvuse arhetüübid või on nad midagi enamat. Võimalik, et neil on lihtsalt arhetüübile sarnased omadused ja me ei ole osanud sügavamale tungida. Neile, kes ei ole veel tuttavad antud mõistetega, lisan väikese selgituse nii, nagu mina neid näen.

Inimese psühholoogilise konstruktsiooni olulisteks osadeks on kaks teineteist täiendavat ja ideaaljuhul ka tasakaalustavat tungi. Need on väljapoole ehk uuenduste poole suunatud ja sissepoole ehk alalhoidlikkuse poole suunatud tung. Füüsikas on need tuntud kui tsentrifugaal- ja tsentripetaaljõud. Psühholoogias tunneme neid mehelikkuse ja naiselikkusena.

Inimese puhul on oluline märgata kolme komponenti, milleks on mees- või naissugu omav keha, sellele vastav aktiivne psühholoogiline sooline enesemäärang (mees tunneb ennast mehena ja naine naisena) ning selle vastandiks oleva (psühholoogilises mõttes rohkem alateadvusesse surutud) vastandsugupoole enesemäärang (võime või võimetus samastuda vastassugupoolega). Teiste sõnadega — inimese soolise kolmainsuse moodustavad:

- füüsiline keha, millel on konkreetne sugu,
- (tavaliselt sellele vastav) primaarne ehk aktiivne sooline minatunne
- ja sekundaarne ehk allasurutud/varjatud vastassooline minatunne (anima või animus).

Üldiselt on inimesel ülekaalus tema soole omane psühholoogiline sooline identiteet. See tähendab, et poisid ja mehed käituvad mõnevõrra mehelikumalt — neid huvitavad rohkem näiteks tehnika, ideed ja nad kalduvad seiklema. Tüdrukud ja naised seevastu on aga rohkem orienteeritud kodule, turvalisusele, emotsioonidele ja inimsuhetele.

Eelöeldule toetudes võime öelda, et näiteks meeste puhul, keda rahvakeeles kutsutakse alfaisasteks, on nende mehelik identiteet aktiviseerunud peaaegu täielikult. Samas on nende naiselik identiteet ehk anima peaaegu täielikult aktiveerimata ehk allasurutud olekus. Väga naiselike naiste puhul on aga olukord vastupidine. Võime ka öelda, et sellisel juhul ei ole mehed (peaaegu) üldse kontaktis oma naiseliku olemise ehk animaga ja naised ei ole (peaaegu) üldse kontaktis oma meheliku olemuse ehk animusega.

Tavapärasem on siiski olukord, kus meestel mehelik identiteet domineerib naiseliku identiteedi üle vaid osaliselt, võimaldades ka naiselikul identiteedil avalduda. Tinglikult võiks siis mehelikkuse-naiselikkuse vahekord olla suhtes 75:25 kuni 51:49. Naiste puhul on olukord vastupidine. Selliseid inimesi me näeme kui tavalisi, st piisavalt selgete psühholoogiliste sootunnustega mehi ja naisi. Need on n-ö normaalsed mehed ja naised, kui püüame inimesi selliselt liigitada.

Huvitavaks läheb asi aga siis, kui mingil põhjusel on kellegi vastassoo identiteet aktiveerunud suuremal määral kui tema füüsilisele kehale vastav psühholoogiline identiteet. Kui vastassoo identiteedi ülekaal on väike, siis suudab inimene tavaliselt kultuurilisest survest tulenevalt olla kooskõlas oma kehale vastavale identiteedile ning püsida ühiskonnas levinud soorollide juures. Võimalikud on küll väikesed hälbed — teatud tõmme samast soost isikute poole, kuid see ei pane veel inimest oma füüsilises kehas ja sellele vastavas soorollis ennast oluliselt ebamugavalt tundma.

Kui aga vastassoo psühholoogiline identiteet on aktiveerunud (tinglikult) rohkem kui 60:40 suhtes, siis hakkab soolise identiteedi kriis (ehk vastuolu) ennast üha tugevamini ilmutama ja inimese igapäevaelu segama. Sellel võib olla mitmeid väljendusvorme, tuntumad neist on vastassoo riiete kandmise soov, samasoolistele suunatud armastus ning soov kirurgiliselt oma sugu muuta.

Astudes nüüd sammu sügavama analüüsi suunas, võime jagada probleemi kaheks. Esimese osa probleemist moodustab sooliste täiendpolaarsuste aktiveerituse suhe, mis minu hinnangul oleks ideaaljuhul 60:40. Teise osa probleemist moodustab inimese võime luua teadlikku kontakti oma n-ö soolise varjuga ehk vähemaktiivse soolise identiteediga. Et saada psühholoogiliselt terviklikuks inimeseks, tuleb igal mehel teadvustada ja integreerida endas olev varjatud naine (naisidentiteet) ja naisel vastupidi.

Siit edasi võime mõningase ettevaatlikkusega väita, et tasakaalus ja täisväärtusliku paarisuhte loomise eelduseks on esmalt nende kahe „probleemi” lahendamine. Enesevaatluse ja välise tagasiside abil on põhimõtteliselt võimalik olukorda muuta. Ajaloos tunneme seda kui alkeemiat, mis oli keskaegne viis kirjeldada psüühes toimuvaid protsesse. Samas, kogu arusaamatus ja saladuseloor alkeemia ümber viitab siin pigem sellele, et see ei olnud ega ole ka praegu üldse kerge ülesanne.

Ülalöeldu aitab meil mõista ka tüüpilisi suhtedraamasid. Mehelikku meest tõmbab alati naiseliku naise poole, sest ta näeb naiselikus naises seda, mis osas ta enda sisemise naisega (anima) kontakti ei suuda saada. Ja naise seisukohast on asi vastupidi. Kuna kumbki suhte pool on sisemiselt tasakaalustamata, siis kipuvad sellised suhted peale kuumi mesinädalaid ka muus osas keevaliseks minema. Äärmuslikud soolised polaarsused toovad kaasa ka tugevad kõikuvad emotsioonid.

Perevägivald esineb eelkõige just sedalaadi tugevalt soolisel polariseerumisel põhinevates suhetes. Reeglina on sellisel juhul kannatajaks naine ja lähtudes ülalöeldust, on tema ainukeseks lahenduseks luua kontakt oma sisemise mehega. Just see sisemine mees saab olla päästja, kes on valmis tooma naise ellu muudatuse (väljuma vägivaldsest suhtest), sest sisemine naine on orienteeritud eelkõige status quo säilitamisele.

Võime veel öelda, et tugevalt polariseerunud suhtes olevad paarid on n-ö peegeldussuhtes, mis tähendab, et naine on mehe jaoks tema enda anima sümbol ja mees naise jaoks animuse sümbol. Ideaaljuhul peaks kumbki just oma varjatud sooidentiteediga harmoonilise suhte rajama ja vastupidi. Kui suhtedraama sisuks on tavaliselt soov partnerit muuta, siis peegeldust võib mõtestada kui vajadust juhtida tähelepanu oma alateadvuses olevatele teadvustamata nähtustele.

Kui aga keegi on enda sees ületanud soolise lõhe ja loonud piisava kontakti ka soolise vastandidentiteediga, siis on ta valmis olema n-ö täiendsuhtes, mida iseloomustab suhtumine „räägi mulle, mida sa minu juures näed ja ma räägin sulle, mida ma sinu juures näen”. Pean siin silmas loomulikult inimese psühholoogilisi piiranguid, võimet neid teadvustada ja nendega tööd teha. Sellised suhted on tavaliselt rahulikud ja nauditavad, vastupidiselt ameerika mägedele, mis kaasnevad peegeldus-suhetega.

Nii lähenedes võime öelda, et soolise identiteedi probleeme on kahesuguseid. Tavapärasemad on need, mille puhul inimese sooline identiteeditunnetus vastab tema kehale, kuid on tasakaalust ära. Mõnevõrra harvemini, kuid see-eest tugevat emotsionaalset ja sotsiaalset vastukaja tekitavad aga juhtumid, mille puhul kehaline sugu ja psühholoogiline sooidentiteet on vastuolus.

Kui nüüd küsida, mida me siis ühiskonnana peaksime selle arusaamisega peale hakkama, siis esimene asi oleks inimeste aktsepteerimine sellisena nagu nad on. Igaühel on õigus teha oma valikuid nii nagu ta õigeks peab — teiste otsused peaksime jätma teistele. Kui keegi armastab ameerika mägesid, siis selles kontekstis on ameerika mäed lausa inimõigus. Sama puudutab ka muid soo- identiteedil põhinevaid seiklusi. Tuleb seigelda (kuni tüdimuseni), et siis otsustada, kas soovime samamoodi jätkata või tahame midagi enamat.

Ülalöeldu tõstatab loomulikult küsimusi:kui see tõesti on nii, siis mis määrab inimese sünnipärase sooidentiteedi, miks on see igaühel meist just selline nagu see on? Kas see on juhus? Kui on juhus, siis mis üldse on sellisel juhul juhus? Kui aga pole juhus, siis mis seda mõjutab, miks inimene ikkagi ei sünni valge lehena?