62. | Kui ma oleksin Looja
Mõnikord on hea julgeid mõtte-eksperimente teha. Alljärgnev on katse vaadata kristlikku kolmainsust kaasaegse psühholoogia võtmes.
Kunagi, kui olin veel n-ö ateismiusku, nimetasin piibli teemasid „Jeesuse juraks”. Elu edenedes arusaamised muutusid — märkasin, et ehkki ateistliku maailmavaatega võime aru saada paljudest nähtustest asjade maailmas, ei aita see mõista kõige olulisemat — inimeseks olemist.
Usk, et inimene on statistilise juhuslikkuse tulemus, kõlab nagu mõningate meeste anekdootlik arvamus, et kodu koristab ja asjad pesevad ennast ise. Enamik meist on siiski nõus, et kodu loomine ja korrastamine eeldab kodulooja ja hoolitseja olemasolu. Külastades teiste inimeste kodusid, tajume, et need võivad olla väga erinevad. Mõnes kodus me tunneme ennast n-ö koduselt, aga mõnest kohast tahaks lahkuda esimesel võimalusel.
On raske kirjeldada, mis see on, mis teeb mõne kodu ilusaks ja hubaseks, kuid millest mõnes teises kodus jällegi puudu on. Tahtmatult tekib küsimus, kas kodu loomise analoogia on laiendatav ka meie suuremale kodule, ehk universumile, kus me elame? Kas ütluses „nii nagu ülal, nii ka all” peitub ka sügavam tõde? Ei saa ju märkamatuks jääda, et vastupidiselt meie uhketele teooriatele entroopia kasvust tegelikkuses universumi keerukus ja korrastatus vaid kasvavad. Me oleme tunnistajaks asjaolule, et mingi jõud justkui korrastaks universumi ja seda üha kiirenevas tempos.
Mõtteline eksperiment “Kui ma oleksin Looja”.
Ükskõik, millist kodu ma looma hakkaksin, oleks minu jaoks kindlasti oluline, et me tunneksime ennast selles kodus hästi, mis peale peavarju, soojuse ja muude füüsiliste vajaduste rahuldamist tähendab kindlasti ka psühholoogiliste vajadustega arvestamist. Võime seda nimetada kodu piires toimivaks ühtekuuluvustundeks — arusaamiseks, et ehkki me kõik oleme individuaalsed isiksused, oleme me siiski ühe pere liikmed. Igaüks meist on osa suuremast tervikust, antud juhul siis kodust või perest. Meie eksistentsi alus on millegi osaks olemine ja alles siis, kui me tunneme ennast millegi osana, on meil võimalik n-ö individualiseeruda — luua oma isikupära, sest isikupära ja individuaalsus saavad eksisteerida ainult ühtekuuluvuse taustal, nii nagu helid saavad eksisteerida ainult vaikuse taustal.
Niisiis, kui ma oleksin Looja ja hakkaksin looma universumi, mis oleks koduks loendamatutele eluvormidele, siis just ühtekuuluvustunne — arusaamine, et me kõik oleme seotud — oleks esimene printsiip, mille ma kehtestaksin. Ilma selle printsiibita me ei looks midagi. See printsiip oleks minu loomingu esimene loomisakt, mida sümboolses võtmes võime nimetada ka looja lapseks või esimeseks pojaks.
Kuid ma ei tahaks luua staatilist universumi (kodu), mis kord looduna püsib igavesti sellisena nagu see on. Sellises loomingus puuduks ajaliselt püsiv võlu. Loomishetk võib olla põnev, kuid kui loodu on valmis, siis ilma muutuste ja arenguta oleks see igav. Sestap ei oleks loodud universumil mõtet, kui sealt puuduksid eneseteadlikud olendid, kes omavad individuaalsust ja vaba tahet. Need olendid ma looksin iseendast, et nad oleksid minuga ühte „nägu”. Ja et loodu oleks pidevas muutuses ja vaatemäng kaasahaarav ning ka mulle endale midagi pakkuv, istutaksin ma neile sisse tungi areneda ehk soovi enamaks saada.
See tung läbi kogemuste enamaks saada, sunniks siis loodud olendeid eluga katsetama, uurima, avastama, leiutama ja suhtlema. Seda võiks nimetada inimesi tegudele ja arengule inspireerivaks vaimuks, mis sunnib neid enamat otsima. Teisalt võib seda tungi nimetada ka armastuseks, sest armastus laiemas mõistes ongi ju soov enamaks saada — olgu siis (armastatud) inimeste või (armastatud) tegevuste kaudu.
Kui siis loodud eneseteadlikud olendid selles vaimus (mida võiksime nimetada ka pühaks) tegutseksid, siis ma võimaldaks neil tunda vaimustust, et nad teaksid, et nad on enamaks saamas. Kui nad aga ei oleks kooskõlas loomise põhiprintsiibi ja vaimuga, siis nad tunneksid ängi ja depressiooni, sest isiksuse avardumine on rõõm ja mitteavardumine toob rõõmule vastupidise tunde.
Ülalmainitud printsiip (kõik on omavahel seotud) ja vaim (saada enamaks) on ju tegelikult Looja olemuse osad ja seetõttu võime öelda, et Looja on kui kolmainsus:
Isa, kes paneb seemne (idee), Poeg, mis on esimene loomise printsiip kõige ühtekuuluvusest (ühisest allikast) ja Püha Vaim, mis on Loojasse, universumisse ja seda asustavatesse olenditesse sisse ehitatud tung enamaks saada.
Lõpetades selle ebahariliku mõtteeksperimendi ja võttes kaasa ülaltoodud ideed, võime heita teistsuguse pilgu kristliku kultuuri põhimõistetele. Kui Isa või Looja või Jumal on paljudele inimestele vähemalt mingil määral ratsionaalselt mõistetav, siis Poeg ja Püha Vaim tekitavad ratsionaalses inimeses üldiselt vaid segadust. Ülaltoodule toetudes võime aga antud mõistetele anda tunduvalt ratsionaalsema seletuse:
Poeg ehk Sõna ehk Logos ehk Kristus on ühtsusprintsiip, mis seob kogu loodut. Püha Vaim on aga arengutung, mis sunnib inimese arenema ja põhjustab universumi kiireneva paisumise vormilise mitmekesisuse.
Miks Isa, Poja ja Püha vaimu ühtsus on oluline ka tänapäeva maailmas?
Kasvav vaimsete häiretega inimeste hulk ja laiemalt lääne ühiskonna tuntav kriisiseisund võiksid leida lahendusi just ülalmainitud kahest suunast. Võtmeküsimus on, kas me individuaalsete inimeste ja ühiskondadena tegutseme kooskõlas ühiskonna kui terviku huvidega ja kas meie ühiskond ning selle liikmed on (vaimses) arengus? Teame ju, et kui me ei ole arengus, kui muutume suletud süsteemiks, siis sekkub termodünaamika teine seadus ja lammutab kõik, mis on surnud ehk suletud. Hinduismis on see seadus isikustatud jumaluseks nimega Shiva, keda nimetatakse ka suureks hävitajaks.
Jah, ka meie oleme oma elu loojad. Missugust elu me endale loome, sõltub sellest, kas oleme loomise põhiprintsiibi ja -vaimuga kooskõlas või mitte.