49. | Märtsipommitamine 2020
Kollektiivse hirmu üheks ultimatiivseks väljendusvormiks on sõda. Täna sõdime kurja viirusega. Kahjuks plahvatab kogu laskemoon meie endi õuel.
Öeldakse, et pole midagi uut siin päikese all - kõik on korduv, erineb vaid “garneering”. Ka tänane märtsikuine koroonalahing meenutab väga 1944-ndal aasta 9-ndal märtsil toimunut. Tollane pommitamine polnud sõjalisest vaatenurgast vajalik, kuid see täitis suurepäraselt oma eesmärki - viis kiiresti eestlaste elatustaseme vennasrahvastega sarnasele tasemele.
Tänase olukorra erinevuseks on see, et käib sõda majanduse vastu, sest rakendatavate meetmete negatiivne mõju majandusele on palju suurem kui viirusele. Käimas on sõda meie (materiaalse) heaolu vastu. Kui samal moel jätkata, siis on hakkab majandus kahanema, mis võib kaasa tuua selle, et me ei ole võimelised enam samaväärselt ülal pidama ei haridussüsteemi, tervishoidu ega ka muid avalikke teenuseid.
Meie valitsuse plaan võtta miljard või enam laenu ei muuda olukorda, sest tänase kriisi olemus ei ole mitte rahapuudus (ringluses oleva rahahulga vähenemine) vaid kaupade ja teenuste hulga drastiline vähenemine. Administratiivsete, propagandistlike ja enesetsensuuri abil on saavutatud olukord, kus ühiskonna majandussfäär on kiiresti lõpetamas toimimist.
Kui me ei tooda kaupu ja teenuseid, siis me ei saa neid tarbida - me võime laenu võtta kas või 100 miljardit. Kaupu sellest juurde ei tule, sest tootmine ja tarneahelad ei toimi. Saame vaid korrata Venetsueela mudelit, kus õitsvast riigist sai heade kuid populistlike tegude tõttu maailma üks vaesemaid riike.
Laenata on võimalik neilt, kes toodavad rohkem kaupu ja teenuseid kui nad ise tarbivad. Raha laenamine on vaid sellise suhte abstraktne väljendus. Kui terve maailm on alatootmise kriisis - siis tegelikku laenamist ei toimu - saame vaid raha juurde trükkida, mis toob kaasa lihtsalt (hüper)inflatsiooni.
Samas on see ka sõda inimõiguste, vabaduse ja demokraatia vastu, mis algas 2001 aastal 911 sündmustega, kulmineerus hiljuti rahapesuvastase nõiajahiga ja on nüüd jõudnud liikumisvabaduse piiramise ja töökohtade kaotamiseni. Kõik see on toimunud meie endi agaral kaasabil. Oleme juba pea 20 aastat ostnud turvatunnet vabaduse hinnaga.
80 aastat tagasi olid soomlased nõus Talvesõjas ohverdama vabaduse eest 50 000 inimelu, lisaks veel hulga kahjusid ja haavatuid, näidates sellega kui kõrgelt nad oma vabadust hindavad. Viimased kakskümmend aastat oleme tunnistajaks olukorrale kus meie vabadust puudutavad sõnad ja teod ei ole kooskõlas. Räägime demokraatiast ja vabadusest - liigume aga vastupidises suunas. Oleme nüüd näha saanud, kuidas liikumisvabadus ja töökohad kaovad ühe nädalaga, kusjuures tegemist ei ole koroonaviiruse ühekordse mõjuga vaid pikaajalise protsessiga, mis on nüüd jõudmas loogilise tulemuseni - vabaduste ja õiguste piiramiseni.
Tänane olukord meenutab mulle lugu enam kui 40 aastat tagasi, mil ühe paneelmaja korteris süttis kardin. Korraliku inimesena kutsus perenaine tuletõrje, kuigi ka kõige halvemal juhul oleks kardin lihtsalt ära põlenud ja sellega oleks lugu lõppenud. Kohale tulnud tuletõrje lasi tuppa 4 tonni surve all vett. Remondimeestel jagus tööd pikemaks ajaks...
Et mitte olla liiga pessimistlik ja püüda leida tänases olukorras positiivset nooti, siis võiksime käimasolevat eksperimenti nimetada peaprooviks Greta unistuse täitumisele. Lähikuudel saame näha, mismoodi hakkaks elu välja nägema, kui me CO2 ja kliimasõda pidama hakkame