31. | Küsimus number kaks
Toimetaja Külli Peil
Tulemusele orienteeritud lääne ühiskonnas oleme harjunud Terminaatori kombel probleemidega rinda pistma ja neid lahendama. Meie ühiskond on kujunenud kuidas-küsimuse ühiskonnaks - meile tundub, et kui me teame, kuidas probleemi lahendada, siis olemegi õigel teel. Me elame n-ö lahenduste ühiskonnas, mille eripäraks on see, et iga lahendus tundub loovat vähemalt kaks uut probleemi, mida me siis jälle kangelaslikult lahendada püüame.
Sellest mustrist on saanud lumepallina kasvav nähtus, millest ei ole võimalik välja saada küsimusega kuidas ilma miks-küsimust või selle variatsioone esitamata. Kui kuidas- küsimused aitavad probleeme lahendada (ja uusi luua), siis miks-küsimused võivad meid aidata sellest rattast välja pääseda. Meil tekib võimalus probleemi kas ennetada või lahendada seda „ilma lahendamata”.
Minu elu oluliseks osaks on olnud küsimuste esitamine - seda eelkõige mõttes. Miks asjad on nii nagu nad on? Olen miks-küsimusi esitanud juba enam kui 40 aastat ja selle aja jooksul on koorunud välja mõned tähelepanekud. Olen märganud, et on olemas üks küsimus, mida ma nimetan küsimus number üks, mida kõik inimesed võiksid endale aeg-ajalt esitada ja teine küsimus, mida paljud inimesed võiksid endale esitada - sest just küsimuste esitamine avab meid vastusteks. Paljudel küsimustel ei ole ühest universaalselt tõest vastust, kuid võib olla palju erinevaid, individuaalselt tõeseid vastuseid. Siin sooviksin ma keskenduda küsimusele number kaks:
Kust tulevad uued ideed?
Innovatsiooni ja start-upide ajastul on arusaadav, et edu ei ole võimalik saavutada ilma uute ideedeta. Tehes vastava internetiotsingu, leiame lõpmatul hulgal teemaarendusi, kuidas olla loov või kuidas leida uusi ideid. On ka vastuseid küsimusele, kust leida uusi ideid, kuid edasi lugedes taanduvad ka need kuidas-selgitusteks või kirjeldavad keskkonda, mis toetab loov olemist. Internetis puudub info ja arutelu uute ideede päritolu kohta - nad justkui lihtsalt tekivad kellegi peas, mis on vastuolus meie tänase arusaamisega energia jäävuse ja entroopia kasvu seadusest. Nii nagu energia ei saa iseenesest tekkida, ei saa ka informatsioon (kvalitatiivses mõttes) iseenesest tekkida.
Mõistmisele lähemale aitaks meid küsimuse ümbersõnastamine:
Kas uued ideed avastatakse või leiutatakse?
Kui uued ideed avastatakse, siis see tähendab, et nad on kuskil olemas. Kui me teame kus, siis oleks neid ehk edaspidi lihtsam leida. Kui aga uued ideed leiutatakse, siis tekib meil küsimus, kuidas tekib uus informatsioon, mis on ju oma olemuselt korrastatus senisest kõrgemas vormis. Me teame, et kaose ehk entroopia vähendamiseks peab tööd tegema. Küsimus on, kes ja mis vormis peab tegema tööd, et tekiks uus idee, raamat või kunstiteos?
Paljud suured avastused on tulnud kergelt. Kirjanduslikud ideed on sageli kirjaniku peas tervikkujul ja kirjanik lihtsalt paneb sõnad paberile. Pole oluliselt rohkem tööd kui keskendumine infovoole ja trükkimine. Paljud skulptorid ei tee muud, kui eemaldavad toormaterjali üleliigse osa, mille tulemusena paljastub skulptuur, mis on seal kogu aeg olnud. Beethoven oli kurt, kui ta oma viimased teosed kirjutas...
Mul on sõber, kes on ise kirjutanud ja kirjastanud üle 50-ne raamatu. Neist enamiku on ta peatükk haaval lugenud mälupulgale, seejärel kasutanud tarkvaralist lahendust, mis kõne tekstiks muudab. Raamatu kirjutamisele kuluv aeg on tema puhul võrdne selle ettelugemiseks kuluva ajaga, millele lisandub toimetamiseks kuluv aeg. Paljud minu mõttearendused on saanud inspiratsiooni tema raamatutest.
Ei ole realistlik, et mu sõber sadade lehekülgede kaupa loogilist ja tervikuks seotud teksti reaalajas hetkeliselt välja mõtleb. Ainuke mõistlik seletus on, et ta n-ö laeb alla raamatu teksti, mis tähendab, et see raamat on juba kusagil olemas. See on sarnane protsess internetist digiraamatu allalaadimisega. Kui me leiame raamatu „aadressi”, siis edasine on juba lihtne.
Olen paljusid tema raamatute esmaseid (enne kirjapanemist tehtud) helisalvestisi kuulanud. Vahel enam kui tunnipikkune helisalvestis on ilma ühegi katkestuse või konaruseta ja tähelepanu köitev. Salvestatud jutt ei vaja toimetamist. Tarkvara abil loodud tekst vajab toimetamist.
Intrigeerivateks näideteks on samuti paljud avastused või leiutised, mis on tehtud eri maailma paigus samaaegselt. Näiteks raadio leiutamine. Palju loogilisem hüpotees oleks, et eri inimesed leidsid „kuskilt” sama idee - muutusid ideele vastuvõtjaks nagu raadiovastuvõtja raadiosaatja signaalile.
Ka paljud maailma filosoofid on sellele võimalusele viidanud. Platon rääkis ideaalsetest kujunditest, mida võib tõlgendada nii, et ideed võivad meist sõltumatult eksisteerida. Meie ühiskonnas peavoolu tõena käibelolev teaduslik materialism (skeptikud) naerab sarnased väited loomulikult välja, kuid ei suuda siiski küsimust päevakorrast maha võtta.
Praktilisel tasandil võiksime küsimuse aga hoopis teisiti sõnastada:
Miks küsimus „Kust tulevad uued ideed?” ei ole ülikoolide ja teadusasutusete oluliseks uurimisobjektiks? Ehk see ongi üheks põhjuseks, miks teadusasutuste ideeviljakus nii tagasihoidlik on?
Maailm on meie jaoks täis vastuolusid, kuid need vastuolud ei saa olla reaalsed, need saavad eksisteerida ainult meie kujutluses illusioonidena. Mitte maailm ei ole vastuolus, vaid meie arusaamine on puudulik ja vastuoluline. Näiteks me teame, et universumi paisumine on kiirenev, mis tähendab, et kogu meie arusaamine universumi ehitusest ja algusest on pehmelt öeldes puudulik. Kuskilt peab tulema energiat juurde.
Sama lugu on ideede universumiga - kui me võrdleme tänast maailma ja maailma näiteks 2000 aastat tagasi, siis inimkonna käsutuses olevate ideede hulk on hoomamatult kasvanud. Kuskilt peab tulema ideid juurde.
Küsimus, kust tuleb lisanduv energia ja uued ideed, on senini mitte lihtsalt vastamata vaid ka küsimata ja uurimata, sest vastus võib põrmustada meie tänase maailmavaate ja minatunde.