Meedia: 2 oktoober 2019 Edasi.org

Kui oleks olemas kriisihalduse ABC, siis kindlasti võiks 1894 aasta Suur Hobusesõnnikukriis Londonis ja New Yorgis olla tõsine kandidaat parimale globaalsele kriisilahenduse näitele läbi ajaloo. Kui võrrelda tänapäeva ja 1894. aasta maailma, siis kindlasti on kriiside arv ja ulatus vaid kasvanud – sestap oleks hea meelde tuletada, milles probleem väljendus, kuidas seda tookord tajuti, lahendust otsiti ja mis siis asjast lõpuks sai.

Meedia: 6. oktoober 2019 Äripäev

Kui kogu avalikus ruumis väljendatav hukkamõist viidaks ka füüsilisel tasandil täide, siis oleks Eesti kliimasoojenemise vastase võitluse esirinnas ning esimene riik maailmas, kes 100% inimestevaba ökoriigi tiitli välja teeniks. Seda muidugi postuumselt.

Tänaseks on terrorismi ja rahapesu vastane võitlus jõudnud “eesmärk pühitseb abinõu” etappi, mille puhul “ülla” eesmärgi nimel on kõik vahendid lubatud. Esmane abinõu on rahapesu kahtlusega isiku arvelduskonto sulgemine ning sageli ka vastava info jagamine teiste kontohaldurite ja teenusepakkujatega. Et see on võtmas nõukogudeaegse kulakluse likvideerimise mõõtmeid, siis avaldan allpool mõne tähelepaneku vastavat “eepilist lahingut” silmas pidades.

Teatud vaatenurgast vaadates võime öelda, et maailma ajalugu on kõikumine ühest äärmusest teise. Eri perioodidel tõusetuvad päevakorda erinevad polaarsused ja täna on äritegevus ja sellega kaasnevad rahaülekanded saanud üheks valdkonnaks kus pendel on sööstmas äärmuslikust liberaalsusest äärmuslikku reguleerimise suunas. Rahapesuvastane võitlus on saamas keskaegse nõiajahi mõõtmeid ja see on teema, millele tahaksin veidi tähelepanu juhtida.

Vaatasin hiljuti Suud Puhtaks arutelu nutiseadmete kasutamisest ja mulle tundub, et probleemiks ei ole mitte nutiseade ise, vaid pigem meie tähelepanu kasutamise iseloom nuti- või muu seadme kasutamisel.

Enamik demokraatlikke konstitutsioone on saanud inspiratsiooni Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioonist, mille keskseks ideeks on see, et kõik inimesed on loodud võrdsetena ja Looja on andnud meile teatud võõrandamatud õigused. Seega inimõiguste aluseks on mõistmine, et on olemas kõrgem autoriteet, mis on üle mistahes maisest autoriteedist, eelkõige aga võimu- ja ärieliidist. Sellest tulenevalt pole ühelgi maisel institutsioonil õigust ära võtta või piirata õigusi, mis on antud maisest tasandist kõrgemal asuva autoriteedi poolt.

Sõnavabaduse teema juures on üks aspekt, mis jõuab välja sõnavabaduse tuumani. Kui me vaatame ajalugu, siis me näeme, et see on lakkamatu võitlus või vastasseis võimueliidi ja tavaliste inimeste vahel. Seda võib näha igas kultuuris ja igal ajaloo perioodil. Läbi ajaloo on alati olnud väike grupp inimesi, kes on püüdnud saavutada piiramatut võimu ja privileege, kasutades selleks mistahes vahendeid, et teisi inimesi alla suruda.

Mõned moslemid on tõstnud esile, et mitmed Euroopa riigid on kaitsnud moslemeid naeruvääristavate pilapiltide avaldamist kui sõnavabaduse eest võitlemist. Samas on need samad riigid keelanud juudivastased sõnavõtud või holokausti eitamise. Moslemid nimetavad seda silmakirjatsemiseks. Kuidas sellesse suhtuda?

On levinud arvamus, kui lubada moslemitel osaleda avalikel demonstratsioonidel, kus nad saavad kutsuda üles vägivallale, siis tooks see kaasa järk-järgulise pinge kasvu, mis viiks lõpuks reaalse vägivallani. Seega selle arvamuse järgi on valitsuse ainuke võimalus vägivallale kutsuvate demonstratsioonide keelamine.

Arvatakse, et kui me lubame avalikult väljendada vihkamist ja teha ähvardusi, siis see vaid kasvatab pinget, kuni viimane kasvab vältimatult vägivallaks. Ilmselt just sel põhjusel on mitmed Euroopa riigid vihakõne keelustanud, seda eriti juudivastaste mõtete väljendamise osas. Enamik inimesi peab mõistlikuks paremäärmuslaste — näiteks neonatside õiguste ja sõnavabaduse piiramist. Kuid kas selline sõnavabaduse piiramine annab lõpuks ka positiivset tulemit?

Miks me peaksime lubama vihakõnet, ähvardusi ja üleskutseid vägivallale?  Kui ühiskonnas on olemas inimesi, kes on valmis teiste inimeste vastu vägivalda kasutama — kas siis ei oleks parem, kui me teame seda, et me saaksime midagi ette võtta enne, kui on liiga hilja?

Kas sõnavabadus tähendab ka seda, et inimesed võivad öelda absoluutselt ükskõik mida, isegi kutsuda üles vägivallale ja vihkamisele? Näiteks paljudes Euroopa riikides on kohalikud moslemitest elanikud korraldanud demonstratsioone sõnavabaduse vastu ning kutsunud üles korraldama kättemaksuks terrorirünnakuid. Paljud arvavad, et sellisel juhul peaks politsei siiski sekkuma ja arreteerima viha ja vägivalla õhutajad, sest see on mitmes Euroopa riigis ebaseaduslik.

On küllalt palju inimesi, kes arvavad, et sõnavabaduse valimatu kasutamine või lausa taotluslik teiste solvamine mitte ei vähenda vaid hoopis suurendab pinget. Ja nad väidavad, et moslemite reageerimine Muhamedi pilapiltide avaldamisele vaid kinnitab seda.

On piisavalt inimesi, kes usuvad, et sõnavabadus ei anna õigust teisi inimesi või nende usku solvata. Ja kuna lääne ühiskonnas on korduvalt avaldatud pilte ja kirjutisi, mis moslemeid solvavad, siis võib öelda, et nende avaldamine oli vale. Esineb isegi arvamust, et demokraatlikud valitsused peaksid sõnavabadust piirama. Et mõista selle teema seotust tänase migratsioonikriisiga, islamiterroriga ja üldse laiemalt täna ühiskonnas toimuvaga, peame tegema ajalise tagasivaate 2005. aasta septembrisse, mil Taani ajaleht Jylland Posten avaldas 12 pilapilti prohvet Muhamedist. Niisiis, kas sõnavabadus peaks olema tingimusteta ja kui jah, siis miks?

Meedia: 13 veebruar 2017 Edasi.org

Praktiliselt kogu meie tänane mõtlemismudel tugineb ligi 2000 aastat vanale Aristotelese loogikale, mis keskendub erinevustele ja ütleb, et õige ja vale ei saa eksisteerida samaaegselt. Miski saab olla kas tõene või väär. Vahepealseid variante pole. Kui see käsitlus vastaks täies mahus tõele, siis peaksid väitlused tõe ja vale üle lõppema alati ühte moodi. Kuid nagu me reaalses elus näeme, pole see sugugi nii. Pigem on asi vastupidi — mida enam inimesed loogika ja väitluskunsti võtteid omandavad, seda vähem vaidlused tõe ja vale selgumisele viivad. Miks on see nii?

Meedia: 6 märts 2017 Edasi.org

Psühholoogid on viimase sajandi jooksul avastanud, et väga suur osa inimese käitumuslike ja vaimse tervise probleemide põhjustest asuvad psüühikas ehk hinges. Seega võti paljude meie probleemide lahenduste juurde asub kas emotsioonide, mõtete või identiteedi tasandil ning ilma nende tasanditel asuvate nähtustega tegelemata ei suuda me lahendada ka enamikku oma käitumuslikke probleeme.

Ehkki marksismist pärit vaade ajaloole kui klassivõitlusele on äärmiselt lihtsustatud viis minevikku käsitleda, ei saa siiski eitada, et selles on ka terake tõtt. Pole kahtlust, et kogu inimajaloo jooksul on alati olemas olnud grupp inimesi, kes on tahtnud ennast teistest kõrgemale seada ning ülejäänud rahva üle valitseda. Selleks on nad püüdnud nii üksikindiviide kui ka kogu ühiskonda oma kontrolli all hoida. Täna nimetatakse seda inimeste gruppi võimueliidiks ning paljud konspiratsiooniteooriad ammutavad inspiratsiooni just nende tegemistest ja plaanidest.

Meedia: Eesti Päevaleht 04.04.2016

Ei ole kahtlust, et läänemaailm, eriti Euroopa Liit, on kriisis, kuid kahjuks puudub meil ühine arusaamine kriisi olemusest. Teatud vaatenurgast võib seda kriisi käsitleda kui väljapääsmatut olukorda, mida sageli nimetatakse „catch-22” olukorraks, millel näiliselt puudub lahendus. Näiteks selleks, et (esimest) töökohta leida, on vaja mõneaastast töökogemust, aga selleks, et töökogemust saada, on vaja leida esimene töökoht.

Kes meist poleks kokku puutunud inflatsiooniga? Kuid kui paljud meist mõistavad inflatsiooni sügavamat olemust? Pealispinnal on inflatsioon lihtsalt hindade tõus, mille taga on üldiselt rahapakkumise kasv. Kuid sügavamal tasandil on inflatsioon varade ümberjaotamise vahend  – maks, mida kõik ühiskonna liikmed peavad tasuma sellele, kes raha välja annab. Seega inflatsioon on lihtsalt üks (ehkki varjatud) viis maksude kogumiseks. Kuidas inflatsiooni kaudu maksustamine toimub?

Juba pikemat aega pole ükski avalik teema tekitanud ühiskonnas suuremat lõhestatust kui kooseluseaduse arutelu. Mulle tundub, et sisemist lõhestatust ei tundnud mitte ainult ühiskond tervikuna, vaid ka paljud selle liikmed iseenda sees. Vähemalt oli see minuga nii.