19. | Kas viskame ühes (raha)pesu veega välja ka lapse

Teatud vaatenurgast vaadates võime öelda, et maailma ajalugu on kõikumine ühest äärmusest teise. Eri perioodidel tõusetuvad päevakorda erinevad polaarsused ja täna on äritegevus ja sellega kaasnevad rahaülekanded saanud üheks valdkonnaks kus pendel on sööstmas äärmuslikust liberaalsusest äärmuslikku reguleerimise suunas. Rahapesuvastane võitlus on saamas keskaegse nõiajahi mõõtmeid ja see on teema, millele tahaksin veidi tähelepanu juhtida.

Oma töös ettevõtja ja ärimehena pean otse või läbi kolleegide suhtlema palju Rahapesuandmebüroo, krediidiasutuste, maksevahendajate ja teiste rahapesu regulatsioonile alluvate isikutega. Soovin siin jagada oma värskeid kogemusi.

Asümmeetriline läbipaistvuse nõue.

Tulenevalt rahapesu tõkestamisega seotud regulatsioonidest peame klientide kohta koguma teatud informatsiooni, eelkõige lõplikke kasusaavaid omanikke ja sageli ka laekunud raha päritolu. Meie tegevus on seaduse nõuetega kooskõlas ja sestap pidasime enesestmõistetavaks, et meil ei tohiks pankades probleeme tekkida. Viimase aasta jooksul on meid teenindav pank korduvalt esitanud päringuid laekunud summade kohta, mille kohta nad on alati saanud kiire vastuse. Panga poolelt oleme saanud info, et kõik on korras.

Ühtäkki saime pangalt teavituse, et tavapärase kontrolli käigus soovitakse tutvuda meie “tunne oma klienti” (KYC) protseduuridega. Pakkusin, et sellisel juhul peaksid nad meie bürood külastama, et meie protseduuridest aru saada. Viimane ettepanek lükati tagasi - pidavat olema rutiinne kohtumine, mida tehakse kõikide klientidega.

Kui kohtumisele saabusin, siis sain aru, et midagi on viltu - pank (selle mingi organ) on meie suhtes “oma peas” juba otsuse teinud ja kohtumine on tegelikult formaalsus. Kõlasid väited, et 100 euro liigutamine võib olla ka rahapesu ja et oleksime kliendina aktsepteeritavad vaid siis kui me teenindaksime (suures osas) ainult Eesti kliente (oleme kümnete töötajatega teenust eksportiv ettevõte, kes on samas pangas arveldanud 10 aastat).

Mõne päeva möödudes saime teate kontode sulgemisest viitega riskipoliitikale ja riskiisule kuid meil kui panga kliendil puudus igasugune arusaam sellest, et mida me siis valesti tegime. Kas EU neli põhilist aluspõhimõtet (inimeste, kaupade, teenuste ja raha vaba liikumine) on nüüd saanud seadusega vastuolus olevaks? Kas viide sellele, et äritehingud ja raha liikumine peavad olema läbipaistvad, siis sellega peaks kaasnema ka kohustus teavitada kliente sellest, mis on viltu või ei vasta nõuetele ja missugused on nõuded.

Teiste sõnadega nõuded peaksid olema sümmeetrilised. Täna on kujunenud selline olukord, et äriühingud peavad olema läbipaistvad aga neile esitatavad nõuded ei ole tegelikult läbipaistvad ja puudub võimalus ka krediidiasutustelt selles osas läbipaistvust nõuda.

Salastatud nõuded äriühingutele

Tänane reaalsus on see, et pangad, kes on monopoolses olukorras kontode avamisel, ilma milleta tänapäeva maailmas äritegevus on võimatu, võivad suvalisel põhjusel sulgeda ettevõtte konto (ja sellega ka äritegevuse) või keelduda konto avamisest.

Ettevõttena peame täitma mingeid nõudeid, millest meid informeeritakse vaid üldsõnaliselt - viidatakse rahapesule, äri arusaamatusele ja riskidele. Pole üldse oluline, kas antud väited ka tegelikkuses tõele vastavad - oluline on see, mida panga töötajad ettevõtte äritegevusest ja sellega seotud isikutest arvavad teadvat.

Me oleme siirdunud nö tõejärgsesse ajastusse, kus panga subjektiivne kujuteldavatest hirmudest lähtuv arvamus on saanud “universaalse tõe templi”, mis ei kuulu ei avalikustamisele ega ka vaidlustamisele. Pangast on saanud jumal - kõiketeadev, kõikjal olev, kõikvõimas organisatsioon, kes otsustab kellel on või ei ole õigus äri teha.

Peale negatiivse teate saamist pöördusin koheselt teiste kohalike pankade poole arvelduskonto avamise palvega ja kõikjalt saabus kiire eitav vastus ilma enamate kommentaarideta kui vaid viitega riski(isu)le. Ükski pank polnud tegelikke riske uurinud ega tuvastanud.

Ühel hetkel sain sain teada, et mul tasuks hakata otsima probleemi allikaid ka rahvusvahelistest riskiga seotud isikute andmebaasidest. Kiiresti selgus, et seal on ilmselged valeandmed. Ühes andmebaasis oli väide kriminaalkaristuse kohta, mis ei vastanud tõele ja teises andmebaasis oli märkus nagu oleksin olnud seotud poliitilise taustaga inimesega. Mõlemad väited olid väärad.

Selliseid andmebaase, kuhu krediidiasutused võivad pilku heita on palju ja tavalisel inimesel on äärmiselt keerukas avastada ja ümber lükata pahatahtlikult üles seatud kompromiteerivat või lihtsalt ekslikku informatsiooni. Lisan märkusena veel seda, et üks tuntud riskiinfo haldajatest reageeris minu päringule küll kiire isikutuvastusprotseduuriga, kuid mind puudutava info saatis mulle alles enam kui kuu aega hiljem. Nende poolt eksponeeritav ingo oli kohati enam kui 20 aastat vana ning segane ja vastuoluline, mis jällegi lisab minu kontole “riskipunkte”.

Olen kokku puutunud kolme rahvusvahelise riskiinfo haldajaga. Oma kogemuse võiks kokku võtta selliselt - kaks andmebaasi esitasid valeinformatsiooni ja üks segast ja osaliselt vananenud informatsiooni..

Ülaltoodu on mõned fragmendid sellest mida ma sooviks välja öelda juhtimaks tähelepanu, et Eesti ühiskond vajab rahapesu valdkonnas tasakaalukamat diskussiooni ja tegutsemist. Tundub, et täna on rahapesuvastane süsteem orienteeritud pigem süüdlaste otsimisele ja kõrvalseisjate karistamisele. Me imiteerime tormilist tegevust märkamata, et see võib olla paljuski asendustegevus, mis varjab sügavamaid probleeme. Kui kasutada sõnavabaduse terminoloogiat, siis oleme jõudmas totaalse tsensuurini, kuid seekord pole ohvriks mitte sõna, vaid raha (vaba liikumine).

Järelsõna, kirjutatud kuu aega hiljem:

Olen tänaseks aru saanud, et etteheide ainuüksi pankade suunas ei ole õiglane. Pankade tegutsemist reguleerib Finantsinspektsioon, kes on seetõttu olulises osas kaasvastutaja, sest ükski normaalne äriühing sealhulgas ka pank ei keelduks klientidest, kui tal poleks selleks välist sundust. Mulle tundub, et Finantsinspektsioon on reguleerimistuhinas unustanud, et kui hakkame taotlema veatut (täielikult rahapesuhirmudest vaba) pangandust, siis teeb see ettevõtluse väga keeruliseks, sest ettevõtluse olemus on risk.