20. | Arvelduskonto kui inimõigus

 

Tänaseks on terrorismi ja rahapesu vastane võitlus jõudnud “eesmärk pühitseb abinõu” etappi, mille puhul “ülla” eesmärgi nimel on kõik vahendid lubatud. Esmane abinõu on rahapesu kahtlusega isiku arvelduskonto sulgemine ning sageli ka vastava info jagamine teiste kontohaldurite ja teenusepakkujatega. Et see on võtmas nõukogudeaegse kulakluse likvideerimise mõõtmeid, siis avaldan allpool mõne tähelepaneku vastavat “eepilist lahingut” silmas pidades.

  1. Pangad on siirdunud faktipõhiselt tegutsemiselt arvamus- või usupõhisele tegutsemisele à la sul on välismaa kliente, järelikult on tegemist märkimisväärse rahapesu riskiga ja me ei saa kontot avada, või kui ettevõttel juba on konto, siis sulgeme selle.

  2. Risk, millest pangad antud kontekstis räägivad, on teadmatuse mõõt, mis siin ei mõõda äri tegelikku riski rahapesu suhtes, vaid pangaametnike võimet mõista kliendi äriprotsesse. Teiste sõnadega – kui pankurid räägivad riskiisust või selle puudumisest, siis sageli on jutt hoopis nende ignorantsusest ehk isegi soovimatusest asjadest aru saada või neid endale selgeks teha.

  3. Pankades on juurutatud spetsiaalne kord valida töötajaid, kes on orienteeritud pigem käsutäitmisele ega ole võimelised või ei soovi vähegi keerukamatest äriprotsessidest aru saada. Neile on usaldatud kontode avamise esmase (sageli eitava) otsuse tegemine.

  4. Pangad nõuavad neile esitatavates andmetes täielikku läbipaistvust kuid nende endi tegevuses puudub igasugune läbipaistvus – pangad ei pea selgitama, kui nad keelduvad klienti teenindamast.

  5. Pankadele on antud unikaalne roll, mida täna praktiliselt ükski teine instants ei ole võimeline asendama – vaid pangad saavad pakkuda täisfunktsionaalsusega arvelduskontot, milleta kaasaegses maailmas ettevõtlus ja inimväärne elu on üldreeglina võimatud. Täna on paljude ettevõtete jaoks tekkinud olukord, kus arvelduskonto avamine on sattunud teispoole reaalsuse piire.

  6. Ei Finantsinspektsioon ega ka ükski pank pole oma negatiivse otsuse puhul kunagi selgitanud, kuidas peaksid inimesed või ettevõtjad teisiti käituma – mida nad valesti teevad, et neil puudub võimalus kontot avada, või miks konto suleti. Kuidas on meil võimalus ühiskonda paremaks teha, kui me ühiskonna liikmetele ei selgita, mida nad valesti teevad ega anna neile võimalust ennast kaitsta ega asju korda teha?

  7. Rahapesu probleem sai alguse suurte summade (miljonite, isegi sadade miljonite) liigutamisest. Täna moodustavad enamuse karistusekandjatest need, kes opereerivad summadega 100 – 10 000 eurot.

Õigus omada arvelduskontot on võrreldav valimisõigusega, mis on demokraatliku ühiskonna üks alustalasid. Kui valimised näitavad, et ca 40% inimestest saavad hakkama ilma valimisõiguseta (ei lähe valima, mis on ka iseenesest valik), siis arvelduskontota ei ole normaalsel inimesel meie ühiskonnas võimalik elada – juba lihtsalt sularaha kasutamine on saamas kahtlaseks ja vajab raporteerimist.

Arvelduskonto omamine on kaasaegses ühiskonnas muutunud vajaduseks, millel on inimõiguslik mõõde. Täna oleme kiirkorras loonud totalitaarse masinavärgi, mis liiga lihtsalt võib jätta mistahes era- või juriidilise isiku ilma kaasaegsete arveldusvõimalusteta.

Rahandussüsteem on nagu ühiskonna verevarustus, mis peab ulatuma iga ühiskonna rakuni (inimese või ettevõtteni). Kui me seda ei taga, on meil ühiskonna tasandil sama suur probleem kui organismi tasandil, mille verevarustusest on mingi kehaosa žgutiga eraldatud.

 
Argos KrachtComment