21. | Mõistame hukka

 

Kui kogu avalikus ruumis väljendatav hukkamõist viidaks ka füüsilisel tasandil täide, siis oleks Eesti kliimasoojenemise vastase võitluse esirinnas ning esimene riik maailmas, kes 100% inimestevaba ökoriigi tiitli välja teeniks. Seda muidugi postuumselt.

Eelkõige mõistame me hukka (kas grupiviisiliselt või indiviididena) inimesi, kes vastutavad meie ühiskonna toimimise juhtimise eest. Poliitikud, ametnikud, ettevõtjad, ärimehed ja juhid - kõik saavad varem või hiljem verbaalse kuklalasu. Sageli aga tulistatakse hoopis kuulipildujaga ehk hulgakaupa, mida on tavaks teha Facebooki ja meediaväljaannete kommentaariumide vahendusel.

Ma mõistan meie tänases ühiskonnas ja poliitilises süsteemis domineerivat vastandumisele (mitte koostööle) suunatud paradigmat ja seetõttu on arusaadav, et opositsioonilt on oodata ainult hukkamõistu ja umbusaldamist. Kuid ma siiski esitaksin küsimuse visiooni kujul - “Millal me näeme esimest opositsiooni toetusavaldust koalitsioonile?”. Või vastupidi - “Millal võtab koalitsioon kuulda opositsiooni ettepanekuid?”. Millal on meil lootust näha mõistmist hukkamõistu asemel? Kas see on tõesti võimatu sündmus või on meil siiski lootust?

Intrigeeriva ja retoorilise küsimuse võiks sõnastada veel nii - “Miks ühtegi ettevõtet ega organisatsiooni ei juhita vastandumise ehk opositisoon versus koalitsioon mudelil. Miks on poliitika ainus sellise juhtimismudeli avaldumisvorm?”

Kui me oma sageli stressirohket pereelu püüaksime samamoodi parendada läbi hukkamõistu, nagu me tihti üritame teha ühiskonna tasandil, siis leiaks kõik need heade kavatsustega hukkamõistjad end väga ruttu üksinda. Pole ilmselt vale öelda, et tänase kõrge lahutusprotsendi ja pereprobleemide juurprobleem on samast valdkonnast - püüd teisi inimesi parandada läbi kriitika ja hukkamõistu. Domineeriv arusaamine on, et minu frustratsioonis on süüdi teised. Kui teised käituksid teisiti ja oleksid teistsugused, siis oleks elu teine (hea).

Usun, et iga psühholoog suudaks meid siin konstruktiivselt nõustada. Pole uudis, et abikaasa või laste pidev hukkamõistmine kahjustab suhet ja demotiveerib lapsi. Ühiskondlikul tasandil on meil aga arvamus, et kogu selle hukkamõistu ja “konstruktiivse” kriitika anonüümne ja kontrollimatu avaldamine teeb meie ühiskonda paremaks - paneb poliitikud, ametnikud, ettevõtjad, ärimehed ja juhid paremini tööle. Mis tegelikult juhtub, on see, et tundlikumad inimesed annavad alla ja loobuvad, ning jäävad vaid need, kes suudavad kasvatada piisavalt paksu naha (muutuvad vähemalt osaliselt ükskõikseks) või on juba sünnist saadik psühhopaadid, kes mistahes tähelepanuavalduse ja hukkamõistu oma kasuks pöörata oskavad.

Eelöeldust võib tunduda, nagu ma kutsuksin vigade mittemärkamisele. Kuid vigade märkamine ja hukkamõist ei ole sama. Esiteks peame me eristama sõnad, ideed ja teod inimestest. On eluterve rääkida ideede või tegude ebamõistlikkusest või sellest, et need sõnad ei vii meie ühiskondlikku arutelu positiivses suunas. Hoopis teine lugu on aga inimeste või kollektiividega, mille puhul teatud teod, ideed või sõnad võivad olla positiivse mõjuga, mingid teised aga negatiivse mõjuga. Mõistes hukka inimesi (individuaalselt või kollektiivselt), teeme me oma otsuse eelarvamuslikult - lähtume teatud tegudest, ideedest või sõnadest, ignoreerides neid tegusid, ideid või väljaütlemisi, mis ei kinnita meie hukkamõistu põhjendatust.

Vabariigi aastapäeval on presidendil kombeks meile meelde tuletada, kui hästi on Eestil läinud, lisades siiski parasjagu vürtsi, et mitte kõik ei ole parim või et nüüd oleks aeg teha asju teisel tasemel - paremini kui enne.

Just see oleks konstruktiivne ühiskonda tervendav suhtumine. Suur osa Eesti rahvast, sealhulgas poliitikud, ametnikud, ettevõtjad, ärimehed ja juhid on oma tööd hästi teinud. Loomulikult oleks saanud paremini, kuid see parem valik on meile arusaadav üldiselt vaid tagantjärele tarkusena. Sestap julgen väita, et kui me soovime Eesti elu kiirelt paremaks muuta, oleks palju viljakam lõpetada üksteise verbaalne hukkamine ning teha pingutusi mõistmaks, et mitte hukkamõistmine, vaid just MÕISTMINE on võti ühiskonna paremaks tegemise juurde.

 
Argos Kracht1 Comment