22. | Suur hobusesõnnikukriis

 

Kui oleks olemas kriisihalduse ABC, siis kindlasti võiks 1894 aasta Suur Hobusesõnnikukriis Londonis ja New Yorgis olla tõsine kandidaat parimale globaalsele kriisilahenduse näitele läbi ajaloo. Kui võrrelda tänapäeva ja 1894. aasta maailma, siis kindlasti on kriiside arv ja ulatus vaid kasvanud – sestap oleks hea meelde tuletada, milles probleem väljendus, kuidas seda tookord tajuti, lahendust otsiti ja mis siis asjast lõpuks sai.

Tänapäeva inimesel võib olla seda mõnevõrra raske ette kujutada, aga aastal 1894 käis kogu elu tänavatel vaid hobu- ja inimjõul. Sõidukid ja masinad tulid mängu hiljem. Raskemad tööd jäeti hobustele ja seetõttu oli New Yorgis ja Londonis kummaski kuni 200 000 hobust. Täna võivad hobused meile nunnud tunduda, kuid siis oli olukord keerukam. Nimelt vajasid kõik need hobused töö tegemiseks kolossaalsel hulgal süüa ja juua ning kui nad olid korra oma keha kinnitanud, siis kõik, mis sisse läks, pidi ka välja tulema.

Üks hobune võis päeva jooksul toota ämbritäie uriini ja mitu ämbritäit sõnnikut. Kõigi maailma suurlinnade tänavad olid suuremal või vähemal määral kaetud poolvedela hobuseuriini ja -sõnniku seguga, mille hais linnad endasse mattis. Kirsiks tordil oli asjaolu, et üleekspluateeritud hobuste eluiga oli umbes kolm aastat, mis tähendab, et aastas suri üle 50 000 hobuse. Et korjused olid rasked ja nende äraveoks ei olnud masinaid, siis oli sageli ainuke lahendus lasta korjustel roiskuda, kuni need sai tükkidena ära vedada.

Võime öelda, et kõik tänased ökokriisid on vaid köömes võrreldes selle reaalsusega, millega inimesed tol ajal pidid rinda pistma. Ja nagu igale kriisile iseloomulik, ilmusid välja õpetatud targad, kes suutsid välja arvutada, et 50 aasta pärast on linnades kolme meetri kõrgune sõnnikukiht ja linnad ei ole enam elamiskõlblikud.

Lahenduse leidmiseks korraldati rahvusvahelisi konverentse ja lasti teadlastel probleemiga tegeleda, kuid kõik see töö oli asjata – ühtegi mõistlikku lahendust ei leitud.

Täna teame, et lahendus leiti üsna pea pärast probleemi kulmineerumist. See aga ei tulnud teadlastelt, vaid lahenduseks oli innovatsioon või õigemini selle tulemusel leiutatud auto.

Loomulikult tõi auto kaasa järgmise probleemi, milleks oli õhu saastumine heitgaasidega, kuid seegi probleem on tänaseks lahenduse leidnud – samuti läbi innovatsiooni.

Mida me võime siis ajaloost õppida? Esiteks kindlasti seda, et kui probleemi aluseks on mingi ignorantsuse tase (antud juhul tehnoloogiline suutmatus), siis probleem on meie jaoks lahendamatu ilma seda ignorantsustasandit ületamata, ehk teiste sõnadega – lahendus saab tulla vaid läbi innovatsiooni, mis vähendab meie ignorantsust.

Teiseks – enamus, kui mitte lausa kõik teadlaste ennustused on valed, sest põhinevad lineaarsel lähenemisel – eeldusel, et meie teadmised ja toimuvad protsessid jäävad läbi aja samaks. Ajalugu on aga tõestanud, et see pole nii, ja seetõttu tuleks meil ka täna ettevaatlikult suhtuda igasugustesse negatiivse stsenaariumiga ennustustesse.

1970. aastal, kui alustati Maa päeva (Earth day) tähistamist, tegid õppinud mehed hulgaliselt apokalüptilisi ennustusi (muidu poleks neid keegi tähele pannud ja me ei mäletaks neid täna). Ennustuste põhiline ühisnimetaja oli, et öko või muu katastroofini on jäänud 10–30 aastat…

Lõpetuseks tahaksin ma veel juhtida tähelepanu asjaolule, et hobusesõnniku kriis tulenes hobutranspordi kasutamisest, kuid ilma hobutransporti lasutamata ei oleks olnud võimalik jõuda autotranspordi ja paljude muude tänaste tehnikasaavutusteni. Sestap tasuks meil ka tänaseid apokalüptikuid võtta kui inimesi, kes pole võib-olla maailma kriise ja nende dünaamikat uurinud ning seetõttu ei suuda märgata, et mitmed täna kriisina tunduvad nähtused võivad olla vaid vajalikud üleminekuetapid teel lahenduseni ja siis uue (kõrgemal tasemel) kriisini.

Ja veel – sõna kriis on võetud kasutusele Kreeka keelest, kus sel on mitmeid tähendusi. Üks tähendus, mis on vist paljudele märkamata jäänud, on: kriis = VÕIMALUS.


 
Argos KrachtComment