23. | Euroopa Liidu kompass

 

Kõik head ideed, sealhulgas Euroopa Liit (EL), peavad olema lihtsad. Kui me ei suuda EL-i kui ideed lühidalt ja arusaadavalt seletada, siis on oht, et me võime kaotada suuna ja seejärel ka Euroopa Liidu. Võib-olla ei näita Brexiti protsess ainult Suur-Britannia kodanike lühinägelikkust, vaid ka seda, et me oleme EL-i põhiolemust silmist kaotamas – me oleme ära kaotanud suunava kompassi.

Parema konteksti saamiseks oleks hea pöörduda ajaloo poole, mis on paljusid meist õnnistanud huvitava sotsiaalse eksperimendiga – riikide liiduga, mis kaugelt vaadates on väga sarnane Euroopa Liidule. Selleks oli Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit (NSVL), mis oli kolossaalsete mõõtmetega katse panna väga erinevad inimesed “ühte jalga astuma” – teha nad ühesuguseks, kaotades nende individuaalsuse.

Selleks defineeriti riigi kõige kõrgemal tasandil ära "õige" ja "vale", kaasates ka mõtlemise ja usu tasandi. Arvati, et kui kõik inimesed usuvad sama ideoloogiat, mõtlevad samu mõtteid, kannavad samasuguseid riideid, teevad sarnast (suhteliselt rutiinset) tööd ja elavad sarnastes barakimoodi elamutes, siis kaovad ühiskonnast kõik vastuolud ja saabuvad rahu, harmoonia ning õitseng. Teiste sõnadega – heaolu ja harmooniat (kuivõrd neid sõnu NSVL-i kontekstis üldse on sobilik kasutada) üritati saavutada erinevuste kaotamise teel, kasutades selleks erinevaid terrori ja tagakiusamise vorme. Võime öelda, et kasutades mitteharmoonilisi vahendeid (terror) loodeti saavutada harmooniat.

Kui me nüüd püüame sõnastada aluspõhimõtet ehk kompassi, millest juhindus NSVL, siis võiks see olla

ühtsus ühetaolisuses (Unity in conformity).

Riigi ülesanne number üks oli tagada selle kodanike ühetaolisus sõltumata sellest, et eri liiduvabariikide kultuurilised, sotsiaalsed ja kohati ka majanduslikud erinevused olid märkimisväärsed. See oli NSVL-i modus operandi number üks. Sellega kaasnes loomulikult mittevabatahtlik sisenemine antud riikide ühendusse ja ka võimatus sellest väljuda.

Tulles tagasi Euroopa Liidu juurde, võime märgata, et selle tegevusse on järjest rohkem hakanud lisanduma totalitaarsuse elemente, kuni nõudeni suveräänsusest loobumiseni (ALDE esimehe tugevalt sõnastatud nõue). See on loomulikult toonud kaasa väited sarnasusest NSVL-iga. Ja tõepoolest – kui vaadata EL-i nelja aluspõhimõtet (kaupade, raha, teenuste ja inimeste vaba liikumine), siis teatud mööndustega oli see ka NSVL-is võimalik. Lisades siis totalitaarsuse printsiibi välgatused EL-is, on arusaadav, et osa inimesi tunneb ohutunnet ja seda ka väljendab.

Kõik eelöeldu viitab sellele, et me ei ole endile piisavalt selgelt teadvustanud aluspõhimõtet, millest igas olukorras EL peaks juhinduma ja mis tegelikult tuleneb Euroopa ajaloolisest taustast. Kui võrrelda Euroopat muu maailmaga, siis torkab silma kaks asjaolu:

  1. Suhteliselt väikesel maa-alal elab äärmiselt kirju seltskond inimesi. Pole vist ühtegi teist piirkonda, kus sama kompaktselt oleks sedavõrd palju rahvusriike, milledest osa on omakorda sisemiselt väga suurte erinevustega.

  2. Enamus maailma suurtest ideedest (nii heas kui halvas mõttes) on pärit Euroopast. Maailmas domineeriv lääne kultuur on pärit Euroopast ja mõlemad maailmasõjad on siit alguse saanud. Selle aluseks on siinsed erinevused, sest just mitmekesisus võimaldab esile kerkida väga erinevatel uutel ideedel.

Euroopa Liidu modus operandi põhineb kahe ülalnimetatud asjolu sünergilisel ühendamisel – see on püüd ühendada individuaalne ja kollektiivne mitmekesisus ehk

ühtsus mitmekesisuses (Unity in diversity).

Ka Euroopa Liit on katse panna väga erinevad inimesed “ühte jalga astuma”, kuid seda hoopis individuaalsust ja erinevusi säilitades ja isegi tugevdades. Ühte jalga astumine on EL-is mõeldud koostööna individuaalsete tugevuste kaudu.

Tänases Euroopa Liidus vastandub ülilihtsale ja kompassina toimivale aluspõhimõttele ülikeerukas ja kohati juba individuaalsusi tahaplaanile jättev eurodirektiivide rägastik. Sestap tasub meil kõigil ja eriti rahvaesindajatel alati jälgida, et kas need direktiivid on ikka kompassinõelaga joondatud, kas need viivad meid ikka õiges suunas või on muutunud hoopis segavaks faktoriks, mis paneb meid õiget suunda unustama.


 
Argos KrachtComment