Ei ole kahtlust, et läänemaailm, eriti Euroopa Liit, on kriisis, kuid kahjuks puudub meil ühine arusaamine kriisi olemusest. Teatud vaatenurgast võib seda kriisi käsitleda kui väljapääsmatut olukorda, mida sageli nimetatakse „catch-22” olukorraks, millel näiliselt puudub lahendus. Näiteks selleks, et (esimest) töökohta leida, on vaja mõneaastast töökogemust, aga selleks, et töökogemust saada, on vaja leida esimene töökoht.

Selliste vastuoluliste kriiside tekkepõhjuseks on tavaliselt teatud paradigma ehk maailmavaade ning tekkinud probleem ei ole lahendatav antud paradigma ehk mõttesüsteemi piiridest väljumata.

Kriisi lahendamiseks on tavaliselt vaja teha kolm sammu:

  1. Tunnistada, et oleme kriisis.
  2. Mõista, kuidas meie tänane maailmavaade või mõttesüsteem on antud kriisi põhjustanud.
  3. Suuta näha olukorda tase kõrgemalt — leida laiendatud maailmavaade või mõttesüsteem, mis hõlmab endasse eelneva taseme, kuid on siiski midagi enamat.

Näiteks, kui me eksime keerulisse hekklabürinti, siis piisab vaid kõrgemalt, labürindi kohalt vaatamisest, et suuta kergesti leida väljapääs, mis eksimise (ehk labürindis olemise) tasandil pole selgelt märgatav.

Niisiis, kui me oleme nõus, et meil on kriis, siis milles see seisneb? Mulle tundub, et antud juhul on tegemist praktiliselt tervet lääne ühiskonda haaranud identiteedikriisiga ning alljärgnevalt püüan antud väidet veidi täpsemalt lahti seletada. Et seda teha, peame rääkima kahest lääne ühiskonnas täna domineerivast, kuid teineteisele vastanduvast maailmavaatest.

Mustvalge maailmavaade

Mustvalge maailmavaade on praegu maailmas domineeriv maailmavaade, mida iseloomustab kalduvus näha toimuvat läbi polariseerumise prisma. Sellist maailmavaadet esindavad inimesed kipuvad andma kõikidele nähtustele väärtushinnanguid. Mingi asi, nähtus või inimene saab nende jaoks olla ainult kas hea või halb, õige või vale. Ilm ei ole lihtsalt ilm, vaid ta on kas hea ilm või halb ilm. Inimesed kas jagavad minu maailmavaadet ja on head inimesed või kui ei jaga, siis halvad inimesed. Mingi toit on kas tervislik või ebatervislik. Tavaliselt selliseid hinnanguid andvatel inimestel puuduvad hallid toonid ja nad ei suuda märgata, et mustvalge maailmavaade on tegelikult ülim lihtsustus — ilm, mis on halb rannaturistile, võib olla hea põllumehele; poliitiline partei, mis ühes küsimuses ajab asjalikku joont, võib teises küsimuses olla täiesti eksiteel.

Taolise maailmavaate vältimatuks kaasnähtuseks on enda vaatenurga pidamine heaks ja õigeks ning kõik sellest erinevad arvamused loetakse halbadeks ehk valedeks. Kuna sellised inimesed on veendunud oma headuses ja õigsuses, siis on vaid aja küsimus, millal nad jõuavad veendumusele, et hea ja õige elu saavutamiseks tuleb halb ja vale kõrvaldada. Ideaaljuhul püütakse veenda või sundida oma oponente usku, mõtteid ja kombeid muutma, aga kui see ei õnnestu, siis varem või hiljem jõutakse nende dehumaniseerimiseni ning loogilise järelduseni, et „hea“ nimel tuleb sellised inimesed hävitada.

Ajaloost võib tuua näiteks Oktoobrirevolutsiooni ning sellele järgnenud sündmused Venemaal, või ka natsismi esiletõusu Euroopas 1930.—40. aastatel. Nõukogude võim kuulutas sõja kulakutele, natsid juutidele. Justkui õilsate eesmärkide nimel ja ilusate loosungite all tapeti ja piinati kümneid miljoneid inimesi. Võõraviha ja meie (head) versus nemad (halvad) olid kahekümnenda sajandi suurimate tragöödiate märksõnad. Just mustvalge maailmavaade ja „pahade” dehumaniseerimine võimaldas koonduslaagri juhatajal olla hea pereisa oma lastele, saates samal ajal tuhandeid võõraid lapsi gaasikambrisse või krematooriumisse. See kõik oli võimalik seetõttu, et enamik neist inimestest uskus siiralt, et nad tegutsevad hea ja õilsa eesmärgi nimel. Nad uskusid, et maailm koosneb headest ja halbadest inimestest ning selleks, et hea võidaks, tuleb halvad inimesed hävitada.

Natsismikogemuse õppetundide kaudu on oluline osa Euroopa rahvast suutnud tänaseks välja kasvada mustvalgest maailmavaatest ning seetõttu pole holokausti kordumine Euroopas enam tõenäoline. Küll aga ei ole mustvalgest maailmavaatest suutnud välja kasvada Venemaa ja sellest arusaamine aitab meil mõista kõike seda, mis Venemaaga seoses toimub. Nii Putin kui ka enamik vene rahvast on mustvalge maailmavaate kandjad ning see seletab ka antud maailmavaatega kaasas käivat „eesmärk pühitseb abinõu” taktikat. Hea ja õige eesmärgi saavutamiseks on kõik lubatud — vähemalt on selles veendunud kõik need, kes on kantud mustvalgest maailmavaatest. Ka liikumine „Naši” peegeldab selgelt vastandumist meie-nemad-teljel.

Samuti kannab rõhuv osa araabia ja islamimaailmast täna mustvalget maailmavaadet, mis tähendab, et ka nende modus operendi on „eesmärk pühitseb abinõu”. Nende vaatenurgast on lääne ühiskond madalamal tasandil kui nende oma ning nad tajuvad endal missiooni, millest üheks osaks on kas läänemaailma islamiseerimine ehk pööramine „õigesse usku” või siis nende inimeste ja ühiskondade hävitamine/orjastamine.

Hall maailmavaade

Teise maailmasõja kannatuste ja koonduslaagrites toimunust teadasaamise tulemusena jõudis märkimisväärne osa läänemaailma kodanikest arusaamiseni, et võõraviha ei ole lahendus. Kõikide „pahade” ja teistsuguste tapmine ei tee ühiskonda paremaks. See tõi kaasa massilise väljakasvamise mustvalgest maailmavaatest. Enamik inimesi ei olnud enam nõus kaasa minema teiste inimeste vihkamisega, sest terved ühiskonnad olid selle tulemust omal nahal kogeda saanud. Kuid ükski inimene ei saa eksisteerida ilma maailmavaateta. Lähimat maailmavaadet mustvalgele maailmavaatele võime nimetada halliks maailmavaateks. See on siiski samm edasi ning just see maailmavaade on viimase 50 aasta jooksul muutunud lääne ühiskonnas üha domineerivamaks.

Halli maailmavaate põhijooneks on loobumine hea-halb ja õige-vale skaalast. Nn halli maailmavaatega inimese jaoks on kõik teised inimesed, maailmavaated, mõttesüsteemid, kultuurid ja muud erinevused sama väärtusega. Halli maailmavaatega inimest iseloomustab sageli nn poliitiline korrektsus. Halli maailmavaate jaoks pole lapsporno mitte lapsporno, vaid hoopis kunstiteos. Abielu ei ole mitte mehe ja naise vaheline liit laste kasvatamiseks, vaid mõnule ja rahulolule orienteeritud kooslus. Halli maailmavaate jaoks on oluline, et kõik kultuurid saaksid õiguse ennast vabalt väljendada. Kultuuri sisu pole siin enam oluline. Määravaks on, et tehniliselt oleks kõikidel kultuuridel ühesugused õigused.

Just sellisest maailmavaatest on aluse saanud uskumus, et homoseksuaalsus ei ole hälve ja et homopaarile tuleb anda samad õigused kui heteroseksuaalsele suhtele. Pole vahet, mis soost on mu partner; pole vahet, kuidas seksime; pole vahet, et anname seksuaalselt väärastunud inimestele võimaluse lapsi lapsendada; pole vahet, kas lapsel on mõlemast soost vanemad või on kaks isa või kaks ema. Pole vahet, sest see kõik ei oma ühiskonnale ega ka lapsele mingit mõju. Vähemalt nii on praegu poliitiliselt korrektne arvata, sest lääne ühiskonnas on täna juhtpositsioonil hall maailmavaade.

Kuidas halli maailmavaatega inimesed näevad araabia ja islami kultuuri? Nad keelduvad nägemast, et see kultuur on läbi imbunud vägivallast. Nad keelduvad nägemast, et tänu sugude eraldatusele, kuid kergelt kättesaadavale pornograafiale, on enamik araabia maade noori mehi tohutu seksuaalse pinge all. Nad keelduvad nägemast sugudevahelisest eraldatusest tulenevat meeste üldist homoseksuaalsust ja ülimalt levinud pedofiiliat, mis on ainukesed kättesaadavad võimalused noortel araabia meestel oma seksuaalsete pingete väljaelamiseks.

Mistahes poliitilistes, majanduslikes, sotsiaalsetes, tervislikes või muudes küsimustes püüavad poliitkorrektsed inimesed väita, et üks nähtus ei saa olla parem või õigem teisest. Kõik on suhteline ja seetõttu peab ka kõik olema lubatud. Kui araabia kultuuri eripäraks on seksuaalse allasurutuse tulemusena levinud pedofiilia ja homoseksuaalsus, siis meil tuleb suhtuda sellesse kui nende kultuuri normaalsesse osasse ning vastavalt nn multikulturaalse ideoloogia printsiibile peab neil olema õigus vastavat kultuuri ka Euroopas harrastada. Sellest tulenevaid probleeme aga halli maailmavaate esindajad kas eitavad või püüavad varjata, sest vastasel juhul peaksid nad oma maailmavaadet muutma.

Mustvalge maailmavaatega inimese identiteet

Oma identiteedi määratlevad mustvalge maailmavaatega inimesed vastandumise kaudu. Kui nad võitlevad immigrantide ja homode vastu, siis määravad nad oma identiteedi sellest tulenevalt, nimetades ennast näiteks konservatiivseteks või isamaalisteks või põlisrahvuse eest võitlejateks. Kuid nad võivad oma identiteedi siduda ka mingi poliitilise partei või selle juhtfiguuriga, mootorratturite jõuguga või näiteks liikumisega „Naši”. Selge ja tugeva minatunde säilitamiseks on inimestel vaja pidevalt vaenlasekuju, kelle vastu võidelda. Kui see kaoks, tekiks oht identiteedi kaotuseks ja kriisi tekkimiseks. Selle vältimiseks on kõige lihtsam endale kiiresti uus vaenlane leida. Üldiselt pakub elu mustvalge maaimavaatega inimestele suure valikuvõimaluse kellegagi vastandumiseks.

Halli maailmavaatega inimese identiteet

Multikulturaalsuse ideoloogia sisaldab endas juba oma olemuselt enese-eitust kui seemet identiteedikriisiks. Inimese identiteedi ehk minatunde oluliseks osaks on tema maailmavaade — ilma selgelt määratletud maailmavaateta ei saa olla selget identiteeditunnet. Üha enam levinud multikulturaalne ideoloogia on hägustanud paljude lääne inimeste maailmavaate ja sellest tulenevalt ka identiteeditunde. Täna puudub paljudel inimestel moraalne kompass, mis aitaks neil eristada õiget (elule suunatud) suunda valest (elu eitavast) suunast — kõik on OK, kõik peab olema lubatud.

Soolise identiteedi ignoreerimine ehk sooneutraalsus toob aga kaasa soolise identiteedi nõrgenemise. Üha enam inimesi tajub probleeme oma seksuaalse orientatsiooni osas või tunneb ennast lausa vales kehas olevat. Nad ei mõista, et rahulolematus ei tulene mitte „valest kehast” vaid identiteedikriisist — sageli kultuuriliselt loodud võimetusest luua ja säilitada selget soolist minatunnet ning seksuaalset orientatsiooni. Kui me hakkame uskuma, et võime oma sugu lihtsalt soovahetusoperatsiooniga vahetada või suunata oma seksuaalenergia samasoolistele isikutele ega pea oma psüühikas olevate identiteeditasandi probleemidega tegelema, siis on see selge enesepettus.

Inimidentiteedi üheks olulisemaks osaks on meheks või naiseks olemine. Kui me erinevatel põhjustel soolise identiteedi „vabaks laseme”, siis satume vältimatult ka identiteedikriisi, sest me ei tea enam päris kindlalt, kes me oleme — kas mees või naine? Kaasaegse halli maailmavaate põhisuuna ehk feminismi põhieesmärgiks tundubki olevat kaotada kõik meeste ja naiste vahelised erinevused, kaasa arvatud sooline identiteet. Halli maailmavaate ideoloogid taotlevad kõikjal maailmas samu eesmärke: sooneutraalsed abielud ja perekonnad, sooneutraalsed WC-d ja riietusruumid, sooneutraalsed riietused, sooneutraalsed lastekasvatusmeetodid jne. Mingis mõttes võime öelda, et halli maailmavaate osaliselt teadvustamata eesmärgiks on traditsioonilise perekonna hävitamine.

Ma ei usu, et perekonda on võimalik hävitada, küll olen ma aga veendunud, et sellised identiteedi kaotanud ühiskonnad on määratud hukule, sest ühiskond ei ole ilma traditsioonilise perekonnata lihtsalt jätkusuutlik. Kui me püüame leida maailma ajaloost näiteid, siis ei ole raske märgata, et kõik homoseksuaalsed ja seksuaalselt vabad (loe: lodevad) ühiskonnad on maailmakaardilt kadunud. Olgu siin näiteks Vana-Kreeka ja -Rooma või piiblist tuntud Soodom ja Gomorra.

Lääne ühiskonna catch-22 olukord

Lugejatele, kes eelöelduga enam-vähem nõus on, võib tunduda, et olukord on lootusetu. Meil oleks justkui vaid kaks valikut — kas minna võitlusse nendega, kes „ei käitu ega mõtle õigesti” või lihtsalt aktsepteerida kõike, suhtudes sellesse kui uude normaalsusesse ja võtta ka endale vabadus teha, mida „hing ihaldab”. Kuid tuletagem meelde selliste olukordade tekkepõhjust — selleks on teatud maailmavaade. Antud probleemi põhiolemuse määrab meie uskumus, et meil on vaid kaks valikut — protestida või kaasa laulda. Kuid on ka kolmas viis, mille märkamiseks peab aga oma maailmavaadet mõnevõrra muutma. Just siin peitub minu arvates olukorra lahendus.

Eristamisvõimeline maailmavaade

Tekkinud ummikseisu aitab lahendada nihe maailmavaates. Meil on vaja mõista, et üldiselt on inimestel võimalus vabalt otsuseid teha ning enamik otsustest on kas elu jaatavad või elu eitavad, tõstvad või langetavad, arendavad või taandarendavad. Me kõik teeme igapäevaselt palju väikeseid ja suuri otsuseid, mis määravad meie elukäiku. Kui me otsustame ära juua pudeli viina, siis tähendab see enamiku inimeste jaoks järgmisel päeval halba enesetunnet ja väiksemat sooritusvõimet. Ei ole kahtlust, et alkoholi tarvitamine võib küll tuua hetkelise mõnutunde ja pinge languse, kuid see mõjub pikemas perspektiivis hävitavalt meie elukvaliteedile, perekonnale, karjäärile ja inimsuhetele.

On hulk nähtusi, mille tõstvat või langetavat mõju meie elule on kerge märgata, kuid tunduvalt enam on meie elus valikuvõimalusi, mille puhul otsene seos teo ja elukvaliteedi muutuse vahel ei ole lühiajaliselt nii selgesti märgatav. Kui me katkestame haridustee ja läheme tööle, siis võib lühiajaliselt meie elu isegi paraneda, kuid pikemas prespektiivis võib meil olla raskem tööd leida ja elatist teenida, sest me ei ole omandanud selleks vajalikke oskusi ja teadmisi.

Veelgi varjatum on seos nn moraalsete ja elustiili puudutavate valikute vahel. Tavalisel inimesel, kes loeb vaid avalikus meediaruumis olevat informatsiooni, võib olla väga raske mõista, et seksuaalsel lodevusel, juhuseksil, homoseksuaalsusel, pornograafial, partneri petmisel ja paljudel teistel nähtustel on tunduvalt sügavamad tagajärjed, kui see pealtnäha paistab. Usun, et enamik inimesi, kes on kunagi oma püsisuhtes või abielus olles seksuaalse kõrvalhüppe teinud, on tundnud, et lühikese mõnuhetke hinnaks on sageli sisemine lõhestumine. Selle kandmine võib ühel hetkel muutuda väljakannatamatuks koormaks, mis imeb asjaosalise elust kogu rõõmu.

Teiste sõnadega — tänase lääne ühiskonna kriisi aluseks on nõrk eristamisvõime ja perspektiivitunde puudumine. Materialistlik ideoloogia on meisse süstinud uskumuse, et elul puudub mõte ja suund. Või kui see ongi olemas, siis on selleks heaolu, naudingud ja õnne otsimine. See ideoloogia on pannud meid keskenduma kohesele rahulduse leidmisele. Üha luksuslikumad autod, hotellid, restoranid, kaubanduskeskused, alkohol, narkootikumid, vaba seks jms on kõik rakendatud selle kohese mõnutunde saavutamise teenistusse, aitamaks meil vältida elu põhiküsimust — mis on kõige selle mõte?

Kuid meil on võimalus asju ka teise nurga alt vaadata. Kui me oleme valmis tunnistama, et inimelul on mõte, nii nagu mistahes muul nähtusel, mida me nimetame eluks, siis oleme avatud mõistmisele, et selleks (elu) mõtteks võib olla kasv ja areng, inimese puhul vaimne kasv ja isiklik areng. See aga aitab meil vaadata oma elu igapäevastele valikutele hoopis teise pilguga. Kui lühiajalises perspektiivis võime otsuste tegemisel lähtuda rahulolutundest, siis pikemas (elu mõtte) perspektiivis on meil vaja oma otsuste tegemisel lähtuda sellest, kas antud otsus n-ö õilistab ja arendab meid või labastab ja taandarendab. Teiste sõnadega, kas meie poolt tehtud otsused on jätkusuutlikud või vastupidi — toovad kaasa probleemide kuhjumise, mida me nimetame kriisiks.

Vaadates lääne ühiskonna tänast kriisi sellest vaatenurgast, võime märgata, et see on tüüpiline arengukriis, kus endist viisi jätkates probleemid vaid süvenevad. Meil ei ole tänast kriisi võimalik ületada ilma, et me loobuks paljudest peavoolumeedias seni ainuõigeteks peetavatest ideoloogiatest ja „tõdedest”. Meil on hädasti vaja hakata mõistma, et lõviosa inimtegevusest omab kas positiivset või negatiivset mõju meie vaimsele ja isiklikule arengule. On ülim naiivsus arvata, et traditsioonilise perekonna juriidiline ümberdefineerimine ei mõjuta ühiskonda või et homopropaganda ei oma noortele mõju. Samuti on naiivne arvata, et primitiivsetest ühiskondadest pärit ja kultuuriliselt vägivaldset seksuaalkäitumist kandvad noored mehed suudavad sellega võrreldes kõrgelt arenenud lääne demokraatlikku ühiskonda sulanduda.

Ka oleks vähemalt osal lääne inimestel aeg hakata mõistma, et väga paljude inimeste tegutsemine maailmas ei ole ratsionaalne ning meil ei ole neid võimalik mõista, lähtudes ratsionaalsest maailmavaatest. Ratsionaalsest vaatevinklist ei ole võimalik seletada näiteks Stalini poolt organiseeritud juhuslikul valikul põhinevaid massilisi tapmisi Nõukogude Liidus. Sellele puudub igasugune loogiline seletus, sest inimeste organiseeritud tapmine juhuse alusel ei saanud olla ratsionaalne valik — see vaid külvas hirmu ja nõrgendas riiki.

Samuti ei ole ratsionaalsetel inimestel võimalik mõista araabia ja islami ühiskondade ning indiviidide käitumist. Selle mõistmiseks on vaja tunda individuaalse ja kollektiivse inimpsühholoogia pimedamaid tahke ja nende tahkude olemasolu me täna lihtsalt kangekaelselt eitame. Me eitame kurjuse olemasolu, ehkki oleme sellest ümbritsetud. Me ei suuda uskuda, et on olemas inimesed, kelle põhiliseks eesmärgiks ongi tapmine, vägistamine ja piinamine ning kõik muu on vaid abivahendid selle saavutamiseks.

Lääne ühiskonna tipukriis

Ma ei ole nõus paljude pessimistidega, kelle arvates on meil tegemist „õhtumaa allakäiguga” — nii nagu selle väljendi tegi kuulsaks Oswald Sprengler. Kui me nimetame täna lääne ühiskonda räsivat kriisi allakäiguks, siis võime ka enamikku teismelisi tabavat identiteedikriisi nimetada allakäiguks, märkamata, et tegelikult on tegemist arengufaasiga, kus lapsepõlv peab asenduma täiskasvanuks saamisega. See on periood, kus lapsepõlve identiteet on kitsaks jäänud. Teismeline ei soovi enam olla LAPS, aga täiskasvanu identiteet ei ole veel välja kujunenud — s.t teismelise kriis seisneb selles, et ta ei tea, kes ta on ning ta otsib oma uut mina ehk identiteeti.

Sama on ka tänapäeva lääne ühiskonnaga. Vaatamata kõikidele probleemidele on see täna meie planeedi kõrgeimas arengufaasis olev ühiskond, mis sarnaselt teismelisele peab kasvama välja lapsepõlvest ning võtma täiskasvanu kombel vastutuse iseenda eest. Ning selleks, et see üleminek saaks toimuda on meil vaja ausat ja otsekohest eristamisvõimet — võimet nimetada asju õigete nimedega, selle asemel, et rääkida ikka ja jälle kuninga uutest riietest ja karistada neid, kes julgevad öelda, et kuningas on alasti.


2 Comments