4. | Inflatsioon ja intressid kui maksukogumise viis

Kes meist poleks kokku puutunud inflatsiooniga? Kuid kui paljud meist mõistavad inflatsiooni sügavamat olemust? Pealispinnal on inflatsioon lihtsalt hindade tõus, mille taga on üldiselt rahapakkumise kasv. Kuid sügavamal tasandil on inflatsioon varade ümberjaotamise vahend  – maks, mida kõik ühiskonna liikmed peavad tasuma sellele, kes raha välja annab. Seega inflatsioon on lihtsalt üks (ehkki varjatud) viis maksude kogumiseks. Kuidas inflatsiooni kaudu maksustamine toimub?

Oletame, et käesoleval hetkel on mingis rahasüsteemis ringluses oleva raha kogumassiks 50 triljonit, mis vastab kõikidele olemasolevatele reaalväärtustele (kaupadele ja teenustele). Kui nüüd mingi rahaloome asutus, näiteks keskpank, paiskab ringlusse juurde 5 triljoni väärtuses uut raha, kuid reaalväärtuste hulk süsteemis jääb samaks, siis mõne aja jooksul kõik hinnad tõusevad keskmiselt 10%. See, mis maksis enne 100, maksab mõne aja pärast 110 rahaühikut. Raha juurdetrükk ei muuda otseselt ühiskonna kogurikkust, vaid tekitab aluse varade varjatud ümberhajamiseks selle kasuks, kes toob uue raha kasutusse.

Inflatsiooni seos sõjaga

Võtame näitena hüpoteetilise olukorra, kus mingi suurriigi võimueliidil tekib soov asuda sõtta. Sõja prognoositav eelarve on tõenäoliselt vähemalt triljon, kuid tõenäoliselt mitu triljonit rahaühikut. Oletame, et riigi SKP on 15 triljonit raha, kuid sõda, mis eeldatavasti kestaks mitu aastat, maksaks 3–5 triljonit ja selle finantseerimine nõuaks maksude tõstmist mitmeks aastaks 10% võrra, mis võiks tähendada näiteks maksukoormuse tõusu 40%-lt 50%-le. Tänases arenenud maailmas enamik inimesi ei nõustuks 10%-se maksukoormuse tõusuga, eriti kui selle eesmärgiks on finantseerida sõda võimueliidi huvides. Ainuke võimalus panna inimesed sõjalisi kulutusi kandma, on neid varjatult maksustades – raha väärtuse vähendamise kaudu. Just see on üks põhjustest, miks tänane rahasüsteem on niisugune nagu see on.

Niisiis, näiteks sõja puhul, kui maksutulude laekumisest enam ei piisa, on keskpank sunnitud valitsusele ühel või teisel moel raha juurde trükkima. Tegelikkuses võib olla aga lausa nii, et keskpanka juhivad kulisside taga hallid kardinalid, kelle üheks eesmärgiks ongi rahasüsteemi korrumpeerimine. Uus raha jõuab valitsuse käsutusse ja lastakse ringlusse hinnatasemega, mis kehtis enne rahatrükki. Sedamööda, kuidas raha hulk jõuab ringlusse, hakkavad tasapisi kerkima kõik hinnad, seega inimesed, kel on ühel või teisel kujul sularaha või selle ekvivalente, kaotavad osa oma ostuvõimest ehk muutuvad vaesemaks.

Sellisel moel, läbi inflatsiooni, saab valitsus oma kodanikke maksustada ilma, et need sellele olulist vastuseisu ilmutaksid. Paralleelselt sõjakäiguga on meedias üles köetud hirmu- ja vihakampaania, mis suunab kodanike tähelepanu mujale ning aitab õigustada võimueliidi plaane ja tegevusi. Sellise stsenaariumi järgi on peetud ja peetakse tegelikult praktiliselt kõik sõjad.

Võime väita, et kui rahasüsteem ei oleks manipuleeritav, siis ei oleks sõjad võimalikud, või kui sõda ka puhkeks, siis lõppeks see kiiresti, sest riigikassa tühjeneks ning rahvas ei oleks nõus teiste inimeste tapmiseks makse rohkem maksma. Sõda niisugusena nagu ta on tänapäeval, saab eksisteerida ainult tänu inflatsiooni olemasolule. Ei ole vale väita, et kui me tolereerime inflatsioonilist rahasüsteemi, siis me tolereerime ka sõda ja inimeste massilist tapmist.

Uus viis maksta kümnist

Keskajal anti kirikule õigus inimesi maksustada – seda nimetati kümniseks. Vastutasuks pidi kirik olema vahendajaks Jumala ja inimeste vahel – palvetama lihtsurelike eest, kellel justkui polnud õigust või võimalust otse Jumala poole pöörduda. Kas inimesed ka tegelikult midagi vastutasuks said, peab igaüks ise otsustama. Tänapäeval on kirik oma mõjujõu kaotanud, kuid kümnis pole kadunud – nüüd maksavad inimesed kümnise sarnast maksu pankadele, sest kuidas teisiti saab nimetada intresside tasumist. Kirik lubas inimesi varustada Jumala armuga, pangad aga rahaga – mõlemal juhul on  tegemist õhumüümisega – müüakse seda, mida pole olemas. Ma ei taha siin võtta seisukohta, kas Jumala arm on olemas või mitte, kuid kui see on olemas, siis ma ei usu, et see võiks olla raha vastu vahetatav. Kuidagi kummaline oleks mõelda, et Jumala armu võiks osta hulgi veidi odavamalt ja siis vaheltkasuga kallimalt edasi müüa või sooritada sellega muid tehinguid.

Kuid jätkame arutluskäiku – kirik väljastas raha eest indulgentse, pank väljastab raha eest numbreid arvutiekraanile – suurendades laenuvõtja kontojääki lihtsalt klahvivajutusega.  Mõlemal juhul on tegemist pehmelt öeldes illusiooniga, aga kui nimetada asju õigete nimedega, siis on tegemist pigem pettuse kaudu varastamisega, mis põhineb inimeste teadmatusel.

Kui keskajal oli inimestele jumalaks kirik, siis tänapäeval on selle rolli üle võtnud pank, kes otsustab, kas keegi on väärt jumala armu nimega laen ja kui palju ta selle eest peab maksma. Süsteem on hakanud sedavõrd hästi toimima, et väga paljud inimesed hoolitsevad oma rahandusliku kuvandi eest, sest sageli on nn headel tingimustel laenu saamiseks vajalik positiivne krediidiajalugu – tõestus selle kohta, et ollakse suutelised oma „kümnist” tasuma.

Finantsorjus on pärisorjuse kaasaegne vorm

Kui muutused toimuvad aeglaselt ja järkjärguliselt, siis enamik inimesi suudab nendega kohaneda nii, et elutingimuste halvenemist peetaks normaalseks ja paratamatuks. Nii toimus tõenäoliselt ka keskaegses Euroopas, kus maaomand koondus järk-järgult eliidi kätte ja talupojad kaotasid oma vabaduse, sest maa kui põhiline tootmisvahend ei kuulunud enam neile. Kuna talupoegadel puudus alternatiiv, siis oli neid võimalik läbi pärisorjusliku maakasutussüsteemi peaaegu piiramatult ekspluateerida. Euroopa vabanes pärisorjusest põhiliselt 18. ja 19. sajandil. Norra, Rootsi ja Soome olid ainukesed riigid Euroopas, kes jäid pärisorjusest puutumata.

Pärisorjusliku süsteemi aluseks oli maa kui tolleaegse põhilise tootmisvahendi suuremahuline koondumine üksikute ülikute eraomandusse. Tänapäeva üheks põhiliseks „tootmisvahendiks” on raha, ilma milleta ei ole võimalik praktiliselt midagi teha. Kuid praktiliselt kõik rahasüsteemid üle maailma on ühel või teisel moel eraomanduses ning kasu inflatsioonilisest rahasüsteemist saavad rahasüsteemi omanikud. Me oleme harjunud mõtlema, et raha väljastab keskpank, kuid see väide on ainult osaliselt tõene – enamiku ringluses olevast rahamassist on väljastanud kommertspangad, kes väljastatud raha eest intressi küsivad. Pangad üldiselt ei laena raha sisse – nad lihtsalt trükivad seda juurde ja juurdetrükkimine läheb neile maksma vaid need kulud, mis on seotud laenulepingu sõlmimisega.

Üks põhjus, miks antud teemal palju ei räägita, on tõenäoliselt see, et massimeedia on koondunud sama omanikeringi kätte, kes omavad ka pankasid. Loomulikult ei ole need inimesed huvitatud oma kuldmune munevast hanest loobumisest ning seetõttu ei leia me praktiliselt mitte ühtegi selleteemalist artiklit suurtele meediakorporatsioonidele kuuluvatest väljaannetest, ei paberil ega veebis. Ma ei taha väita, et nendes meediaväljaannetes asjalikke kirjutisi ei ole, kuid teatud kriitilistel teemadel (nagu seda on ka rahandus) sealt sügavamaid teemakäsitlusi ei leia.

Kui me vaatame tagasi keskaega, siis võime leida mingi ajahetke, mil vaba rahvas ehk vaba talupoegkond lõppes olemast – praktiliselt kogu Euroopa rahvastik oli eliidi poolt maaomandi kaudu eliiti teenima pandud. Täna oleme sarnases murdepunktis – Kreeka on selgelt juba teisel pool seda võlasummat, mille tagasimaksmine oleks ühiskonnale jõukohane. Sellele lähedases olukorras on mitmed teised Lõuna-Euroopa riigid. Probleem ühiskonna, eraisikute ja ettevõtete võlakoorma kasvuga on tegelikult ülemaailmne ja kui võlastumine praegusel moel jätkub, siis on varsti kõik ühiskonnad ennast väljapääsmatusse võlakoormasse mässinud. Kuid nüüd oleks aeg esitada küsimus – kui kõik on võlgu, siis kellele ollakse võlgu? Kes saab selle tohutu intressivoo?

Meie – RAHVAS – peame avama silmad

Ma ei arva, et olukorra lahenduseks oleks viha pankurite või rahandustegelaste vastu. Nemad on täpselt samasugused inimesed nagu me kõik. Ka nemad töötavad süsteemis ja ei ole harjunud küsimusi esitama. Kuid meil on õigus esitada küsimusi ja nõuda pettuse ja varastamise lõppu. Kui piisavalt suur hulk inimesi teadvustab olukorda ning nõuab muudatusi, siis on võimalik muuta süsteemi üllatavalt kiiresti.

Nõudkem siis muutust ja rahasüsteemi ühiskonna teenistusse andmist!