Ehkki marksismist pärit vaade ajaloole kui klassivõitlusele on äärmiselt lihtsustatud viis minevikku käsitleda, ei saa siiski eitada, et selles on ka terake tõtt. Pole kahtlust, et kogu inimajaloo jooksul on alati olemas olnud grupp inimesi, kes on tahtnud ennast teistest kõrgemale seada ning ülejäänud rahva üle valitseda. Selleks on nad püüdnud nii üksikindiviide kui ka kogu ühiskonda oma kontrolli all hoida. Täna nimetatakse seda inimeste gruppi võimueliidiks ning paljud konspiratsiooniteooriad ammutavad inspiratsiooni just nende tegemistest ja plaanidest.

Ettekujutus ühiskonnast kui vaid rõhujate ja rõhutavate vastasseisust tundub siiski puudulik olevat, sest peale arengut pidurdava võimueliidi puudub siin igasugune viide inimgrupile, kes inimkonda arengu poole suunaks. Nimetagem seda gruppi progressiivseks eliidiks. Kui võimueliidi huvid on keskendunud põhiliselt teiste inimeste kontrollimisele poliitilise või rahalise võimu kaudu, siis progressiivse eliidi esindajate huvid asuvad üldiselt väljaspool seda sfääri. Neid võib valitsejate või väga rikaste inimeste hulgast pigem harva leida. Ühiskonna arengu seisukohalt võime inimkonna jagada tinglikult kolme ossa:

  1. Võimueliit, kelle eesmärgiks on oma võimu suurendamine teiste inimeste kontrollimise ja nende vabaduse vähendamise kaudu.
  2. Progressiivne eliit, kelle eesmärgiks on aidata inimestel võimueliidi kontrollimänge läbi näha ning suurendada üksikindiviidide ja ühiskonna vabadust.
  3. Ülejäänud inimesed (edaspidi rahvas), kes ei osale ühiskonna liikumissuuna määramisel, vaid järgnevad kas võimu- või progressiivsele eliidile.

Seega klassivõitluse asemel oleks otstarbekam inimkonna ajalugu vaadelda kui kahe eliidi vägikaikavedu vabaduse pärast. Kui võimueliidi eesmärgiks on oma vabaduse suurendamine teiste vabaduse arvelt, siis progressiivse eliidi eesmärgiks on kõikide inimeste vabaduse suurendamine. Vastupidiselt kummalegi eliidile on rahvas suhteliselt passiivne. Rahva huvid on suunatud pigem teatud stabiilsuse ja turvatunde saavutamisele. Nad toetavad kord üht, kord teist eliiti, sõltuvalt nende võimest läbi näha eliidi tegevusmotiive ning lähtudes oma psühholoogilisest vajadusest turvatunde järele. Ühiskonna liikumise suunda ei määra ära mitte võimu- või progressiivse eliidi tegevus, vaid rahva enamuse otsused. Kui rahvas laseb võimueliidil endaga manipuleerida, siis ühiskonna areng kas aeglustub, peatub või tekib taandareng. Kui aga rahvas otsustab järgneda progressiivse eliidi ideedele, siis püsib ühiskond arengus.

Selline inimkonna kolmeks jagamine on suhteliselt tinglik. Ka nn progressiivse eliidi hulgas võidakse toetada (kas või teadmatusest) mõnda võimueliidi ideed ning teinekord võib osa võimueliidist aktiivselt toetada mõnda progressiivset ideed, et hiljem selle kaudu võimule saada. On raske öelda, kui suure osa mingi grupp ühiskonnast moodustab, aga võib pakkuda, et võimueliit (ja sellega seotud isikud) on umbes 10% elanikkonnast ning sama suure osa moodustab ka progressiivne eliit koos oma aktiivsete toetajatega. Ülejäänud 80% inimkonnast moodustab nn rahvas, kelle valikute mõjutamise üle kogu võitlus meediaruumis jm ühiskonnas käib.

Kui me vaatame ajaloole tagasi, pole raske märgata, et vaatamata tagasilöökidele on inimkond liikunud suurema vabaduse suunas. Tänapäeva lääne ühiskonnas elava tavalise kodaniku vabadus ja elukvaliteet ületab sageli oluliselt keskaegsete ülikute oma. Viimaseid tõstis esile vaid nende peaaegu piiramatu võim oma alamate üle ning täielik ükskõiksus teiste inimeste elutingimuste ja kannatuste suhtes.

Inimkonna arenguloogika

Mistahes arengufaasis või ajahetkel tekib ühiskonna arenguimpulss alati ühte moodi. See saab alguse progressiivse eliidi mingist algatusest — puudutagu see siis hariduse, ühiskonnakorralduse, avastuste, leiutiste või muud inimtegevuse valdkonda. Tavaliselt leiavad paljud uuenduslikud ideed (eriti need, mis vähendavad võimalusi rahvast kontrollida) võimueliidi poolt tugeva vastuseisu. Kui vähegi võimalik, püüab võimueliit sellised ideed maha suruda ning nende kandjaid represseerida. Uute ideede allasurumine võib küll mõnda aega edukas olla, kuid üldiselt leiavad head mõtted varem või hiljem rahva hulgas piisavalt toetust ning nende alusel asutakse oma elu ja arusaamisi muutma. Peale läbimurdepunktini jõudmist muudab võimueliit tavaliselt oma suhtumist ning asub antud ideed aktiivselt pooldama. Eesmärk on muudatuse elluviimise juhtimine enda kätte saada, et seeläbi kontroll rahva üle lõppkokkuvõttes ikkagi taastada.

Et seda protsessi paremini mõista, tuleks silmas pidada, et progressiivne eliit pole huvitatud ei rahalisest ega ka poliitilisest võimust. Vastupidiselt neile on võimueliiti kuuluvad inimesed (psühholoogiliselt) äärmiselt motiveeritud võimu saavutamise nimel pingutama ja tööd tegema. Uute ideede aktiivse toetamise ning usina organisatsioonilise töö kaudu saavutavad nad tavaliselt teatud aja jooksul juhtpositsioonid uues organisatsioonis või ühiskondlikus liikumises. Kui see on saavutatud, hakkavad nad tasapisi uut liikumist ja ideestikku formaliseerima ning ümber kujundama, mille tulemusena kord eesrindlik idee või organisatsioon võib muutuda aastate jooksul tasalülitatuks või lausa tagurlikuks mõttesüsteemiks.

Nii on juhtunud vist kõigi kunagi selgelt progressiivsete ideede ja liikumistega maailmas. On mõistetav, et mistahes pika või ka lühema ajalooga organisatsiooni või mõttesüsteemi liikmed peavad just oma liikumist ainuõigeks. Nad usuvad, et kui kõik teised inimesed vaid mõistaks nende unikaalset sõnumit ja tõde, siis oleks võimalik maailma kiiresti paremaks muuta ja paljudest probleemidest vabastada. Kuna selliseid ainutõele pretendeerivaid liikumisi on tuhandeid või lausa miljoneid, siis on ilmselt loogiline järeldada, et mõtteviisis „(ainult) meie päästame maailma” on midagi põhimõtteliselt valesti.

Ma ei taha siiski öelda, et paljud neist liikumistest ei võiks muuhulgas ka mingeid väärtuslikke ideid kanda või et nende tegevus kasutu oleks. Tahaks vaid rõhutada, et mistahes progressiivsest ideest või liikumisest saab võimumängude tulemusel aja jooksul keskpärane või kohati isegi arengut pidurdav liikumine.

Et antud mõtteavaldus ei jääks lihtsalt sõnakõlksuks, võime veidi lähemalt vaadata kristluse teket ja arengut kui ajaloo ühte markantsemat näidet uue idee sünnist ja selle võimueliidi poolt „kaaperdamise“ kohta. Kristlus tekkis ühe mehe (Jeesuse) äratundmisest, et vanas testamendis sisalduv põhimõte „silm silma, hammas hamba vastu” on oma aja ära elanud ning edasiliikumiseks on vaja uut paradigmat, mille ta formuleeris elu kuldreeglina — tee teistele seda, mida sa soovid, et sulle tehtaks (ära tee teistele seda, mida sa ei soovi, et sulle tehtaks). Loomulikult sisaldab Jeesuse õpetus ka muid olulisi ideelisi uuendusi, kuid praegu piirdume sellega.

Et vältida religioosse organisatsiooni teket, kus võim ja „tõemonopol“ hakkab koonduma võimueliidi kätte, jutlustas Jeesus oma õpetust elava sõnana, mis antud kontekstis tähendab seda, et ta rääkis intuitiivselt, lähtudes konkreetsest situatsioonist ja kuulajate tasemest. Ka tema jüngrid ja järglased lähtusid sageli samast põhimõttest. Algusaegade kristlusel puudus selgelt välja kujunenud dogma ning komme tugineda pühakirjale. Just see elav sõna oli üheks põhjuseks, miks kristlus mõne sajandi vältel muutus populaarseks liikumiseks ilma olulise tsentraalse juhtimiseta ning kokkulepitud doktriinita. Igal inimesel oli õigus tõlgendusvabadusele ning see tõmbas inimesi ligi.

Kristluse leviku esimeste sajandite jooksul oli see tugevasti tagakiusatud liikumine, mida tolleaegne Rooma võimueliit püüdis hävitada. Alles siis, kui märgati, et mida enam kristlasi taga kiusati ja hävitati, seda suuremaks muutus poolehoid kristlusele, otsustati muuta taktikat ning võeti aluseks põhimõte „Kui me ei suuda neid hävitada, siis me võtame nad üle“.

Aastal 325 kutsus Rooma keiser Constantinus I kokku Nikaia kirikukogu. Selle tulemusena moodustati esimene ühtne kristlik doktriin — Nikaia usutunnistus, millel põhinevad ka hilisemate kirikukogude otsused. Selle kokkukutsumise peamiseks põhjuseks oli soov täpsemalt paika panna ja defineerida ühtsesse usutunnistusse see, mida kristlik kirik uskus (loe: mida tolleaegne võimueliit otsustas lubada rahval uskuda). Sellega pandi maha piirjooned, millest üle ei minda ja usutunnistused, mis jäid väljapoole neid piire, kuulutati valeõpetusteks.

Constantinus I nägi võimalust, et kristluse kaaperdamise kaudu õnnestub tal lüüa mitu kärbest ühe hoobiga. Esiteks saab ta kasutada kirikut kui tööriista, et Rooma impeeriumit religioosselt ühendada ja nii oma võimu tugevdada. Teiseks lubas see defineerida oma usaldusisikut ehk paavsti kui Jumala ainuesindajat maa peal, võimaldades seeläbi inimesi usu kaudu mõjutada. Constantinus mõistis, et inimeste kontrollimine usu kaudu on tunduvalt efektiivsem kui vägivalla kasutamine. Olles kord inimesed religiooni „lõksu” meelitanud, polnud võimueliidil enam vaja neid jõuga kontrollida, sest inimesed hakkasid oma usu mõjul ennast ise kontrollima.

Antud eesmärgi saavutamiseks valiti olemasolevatest kristlikest tekstidest sobivamad välja ning sõnastati poliitiliselt korrektseteks. Mõningaid tekstilõike jäeti välja või muudeti ning vajadusel lisati võimueliidile sobivaid ideid. Näiteks üheks sellise korrektuuri tulemuseks oli üsna masendav lause: „Kõik lähevad ühte paika, kõik on põrmust ja kõik saavad jälle põrmuks!” (Kg 3:20)

Vähetähtis ei olnud ka Constantinus I abikaasa Helena mõju ametliku piibli kujunemisele. Nimelt oli algses kristluses esindatud ka reinkarnatsiooniidee — mõte, et tehtud tegude eest tuleb varem või hiljem vastutust kanda. See ei meeldinud aga keisrinna Helenale, kelle elustiil ei olnud vastavuses algsete krisltlike ideedega ja kes lasi viited reinkarnatsioonile piiblist välja võtta. Just see on põhjus, miks ida traditsioonides enesestmõistetavaks peetav idee taassünnist on lääne kultuuris kõrvale jäetud. Tähelepanelik lugeja võib siiski ka piiblist leida viiteid taassünnile, kuid suures plaanis on piibel nendest ideedest puhas. Kaudse viitena ümbersünnile ja karmale (mida Jeesus nimetas patuks) võib tõlgendada näiteks järgnevat lauset: „Kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu, aga kes siiski ei jäta süüdlast karistamata, vaid nuhtleb vanemate patud lastele ja lastelastele kolmanda ja neljanda põlveni!" (2Ms 34:7)

Edasine kristluse levikuga seotud sündmuste ahel on lugejatele tõenäoliselt hästi teada. Algselt vägivallatust propageerivast avatud õpetusest (keera teine põsk ette) sai aja jooksul vägivaldne ja suletud doktriin, mille tagajärjeks olid pärisorjus, ususõjad, inkvisitsioon, pime keskaeg Euroopas ning lääne ühiskonna ajutine taandareng. Kristluse võimueliidi poolt ära kasutamise tulemusena oleme tõenäoliselt ühiskondlikus ja tehnilises arengus sadu aastaid maha jäänud — võrreldes olukorraga, kui kristlust poleks kaaperdatud ning selle kaudu inimestega manipuleeritud.

Eelnevaga ei taha ma siiski öelda, et kristliku kiriku raames (nii minevikus kui olevikus) ei võiks olla progressiivseid mõtteid ja tegusid. Kuid kirikuga seoses ei ole meil vaja ka silmi sulgeda — kristlus on tänaseni suures osas pigem dogmaatiline õpetus, mille puhul erinevad kristluse voolud on jäänud põhiosas truuks aastal 325 AD Nikaia kirikukogul toimunud dogmatiseerimisele.

Loomulikult sai kristliku liikumise aeglane allakäik alguse juba varem. See algas sammuga võimustruktuuride ja hierarhia ehitamise suunas, milleks oli Peetruse määramine esimeseks kirikupeaks. Kristlasi oleks võinud teha ettevaatlikuks Jeesuse ütlus Peetrusele, kui viimane teda õpetama kippus: „Tagane minust, saatan!”. Võimueliidile omaselt oli Peetrus oma tegevuses äärmiselt aktiivne ning veendunud selles, kuidas teised peaksid tegutsema või mõtlema.

Sarnaselt kristlusega on sama juhtunud ka muude, kunagi väga progressiivsete liikumiste ja mõttesüsteemidega, olgu selleks siis budistlik õpetus, vabamüürlus, demokraatia põhimõtted või teadus. Kui tähelepanelikult jälgida, siis võib märgata, et materialistliku teaduse ideoloogia on hetkel võtmas religiooni rolli, mis püüab üha häälekamalt sõna võtta ka puhtalt religioossetel teemadel. Teatud mõttes võib öelda, et mistahes mõttesüsteem, mis väidab midagi Jumala kohta, on religioon. Kui teadus hakkab väitma midagi Jumala olemasolu kohta, öeldes näiteks, et Jumalat pole olemas, siis on tegemist ju selgelt usul põhineva väitega, sest millegi mitteolemasolu ei ole võimalik tõestada. Seda protsessi võiksime nimetada ka teaduse kaaperdamiseks ning dogmatiseerimiseks. Kas me laseme sellel sündida (nii nagu juhtus kristlusega) sõltub rahva ehk meie endi otsustest.

Ka demokraatia kui ühiskonnakorraldus on tänaseks suures osas võimueliidi poolt kaaperdatud. Rahvale on loodud illusioon vabadest valimistest, kuid tegelikult on meil tavaliselt võimalik valida vaid võimueliidi poolt pakutavate kandidaatide ja parteide vahel. Ja isegi kui tekib uus partei värskete ideedega, siis enamasti 10—20 aasta jooksul kaaperdab võimueliit selle täielikult. Hea võimalus sellise olukorra vältimiseks ning reaalse demokraatia ehk inimeste valiku ja otsustusvõimaluste suurendamiseks on osalusdemokraatia juurutamine. Eestis on selleks täielik tehniline valmisolek olemas. Tuleb vaid loobuda uskumast võimueliidi väiteid, et rahvas ei suuda olulistes küsimustes (nagu näiteks perekonna ja abielu mõiste defineerimine) mõistlikke otsuseid teha.

Lõpetuseks tahaksin veel lisada, et demokraatia eesmärgiks ei ole mitte niivõrd „õigete“ otsuste tegemine, vaid hoopis rahva kaasamine ühiskonna otsuste vastuvõtmisse. Just osalusdemokraatia sunnib inimesi erinevate ideede üle juurdlema ning seob nende enda tehtud otsused tagajärgedega. Valesti tehtud otsuse võib tavaliselt järgmisel rahvahääletusel ümber otsustada. Osalusdemokraatia seob vabaduse vastutusega. Esindusdemokraatias on see side kahjuks suhteliselt nõrk või lausa olematu.

Teiste sõnadega — osalusdemokraatia ei ole mitte niivõrd eesmärk omaette vaid vahend, mis õpetab inimesi ISE otsuseid tegema ja siis tagajärgede kaudu vastutama. Täna on rahvas ühiskondlikest otsustusprotsessidest peaaegu täielikult kõrvale jäetud, mistõttu võib öelda, et rahvas on võõrandunud rahva esindajatest ja vastupidi — võim on võõrandunud rahvast. Rahvas on kõrgema võimu kandja vaid deklaratiivselt. Otsused ja vastutus on praegu lahutatud — võimueliit otsustab, rahvas vastutab. See, kui kaua me sellel olukorral jätkuda lubame, on rahva otsustada.


4 Comments