Psühholoogid on viimase sajandi jooksul avastanud, et väga suur osa inimese käitumuslike ja vaimse tervise probleemide põhjustest asuvad psüühikas ehk hinges. Seega võti paljude meie probleemide lahenduste juurde asub kas emotsioonide, mõtete või identiteedi tasandil ning ilma nende tasanditel asuvate nähtustega tegelemata ei suuda me lahendada ka enamikku oma käitumuslikke probleeme.

Ka tänane rändekriis Euroopas on osaliselt seotud individuaalse ja kollektiivse inimpsüühe teatud aspektidega, mille juured viivad minevikku. Enne kui me vaatame rändekriisi psühholoogilisi tagamaid, peame teadvustama inimpsüühe normaalsusest kõrvalekallete iseärasusi, mille üheks peamiseks eripäraks on see, et need kõrvalekalded saavad tekkida vaid paarikaupa. Nii nagu mündil peab olema kaks külge, nii tekivad ka inimpsüühe häired alati paaris ning nii nagu mündi puhul on meil korraga võimalik vaadelda vaid ühte mündi poolt, nii on tavaliselt ka inimpsüühe kõrvalekalletega. Et asi ei jääks vaid teoreetiliseks, siis vaatame sellist suhteliselt lihtsat psüühilist kõrvalekallete paari nagu seda on süütunne ja kalduvus süüdistada.

Olemuslikult tuleneb süüdistamine soovimatusest võtta vastutus oma meeleseisundi eest. Kui meid ümbritsevas keskkonnas on toimunud (või jäänud toimumata) mingi sündmus ning olemasolev olukord ei vasta meie ootustele, siis on paljudel inimestel kalduvus mitte keskenduda oma ootustele või reaktsioonile, vaid nad püüavad selle asemel hoopis maailma „ära parandada”. See aga tähendab, et nende arvates peab toimunus keegi süüdi olema ning neil on justkui õigus süüdlasele etteheiteid teha. Süüdistamise teadvustamata eesmärgiks on panna inimene või inimgrupp, kes on nende arvates antud olukorras süüdi, tundma süütunnet. Nad usuvad alateadlikult, et süütunde tundmine paneb süüdlase käituma vastavalt nende ootustele. Teiste sõnadega — süüdistamine on manipulatsioon ehk püüd panna teisi inimesi tegema seda, mida süüdistaja soovib.

Antud näite puhul on üks inimene loonud oma psüühes süüdistava meeleseisundi, mis haarab endasse nii identiteedi, mõtted kui ka emotsioonid. Ta identifitseerib ennast ohvrina, mõtleb, et olukord ei vasta ootustele — see pole niisugune nagu ta peaks olema ning tunneb pahameelt või lausa viha, mida ta siis füüsilisel tasandil väljendab süüdistamise või vihakõne kaudu.

Selline olukord võib süüdistataval esile kutsuda süütunde ning nähtavale tuleb kaks ebatervet psühholoogilist seisundit — süüdistav meeleseisund ja süüdlase meeleseisund. Lühiajalises perspektiivis avaldub selline paarsus vaid erinevate subjektide koostoimel, kuid pikemas perspektiivis on meil sageli võimalik märgata, et kui inimesel on nähtav üks psühholoogiline kõrvalekalle, siis varjatud kujul ehk alateadvuses on tal olemas ka selle vastandkõrvalekalle.

Niisiis, kui keegi on selgelt ja nähtavalt võtnud süüdistava hoiaku, siis on tegelikult tema alateadvuses olemas ka süüdlase hoiak, kuid see on seal mitteaktiivsel ehk teadvustamata kujul. Kui nüüd kellegi süüdistav hoiak saab erinevatel põhjustel võimendatud — näiteks kohtab ärritavaid vastuväiteid, siis võib juhtuda, et süüdistuste esindaja suurendab oma süüdistuste intensiivsust olulisel määral ning ületab nendega igasuguse mõistlikkuse piiri. Sageli järgneb sellisele purskele kiire „kainenemine” ja arusaamine süüdistustega liialdamisest. See toob tavaliselt kaasa tagasitõmbumise, alateadvusesse surutud süütunde aktiviseerumise ning püüde öeldut või tehtut heastada, et vähendada oma süütunnet.

Selline muster on üsna tüüpiline näiteks paljudele abielutülidele, kus partneri keevaline süüdistamine lõpeb sageli süütundega. Üldiselt ei suuda keegi iseennast siiski kaua süüdistada ning peale mõningast pausi suunatakse kriitikanooled ja süü teravik jälle endast väljapoole.

Antud näide aitab selgitada, et kui me soovime vabaneda mingist psühholoogilisest kõrvalekaldest jäädavalt, siis peame vabanema ka selle vastandkõrvalekaldest, millest me sageli üldse teadlikud ei ole. Seda mitte teades juhtub sageli nii, et me surume süüdistava kõrvalekalde oma alateadvusesse, mille tulemusena seni alateadvuses olnud süütunne surutakse sealt välja ja see avaldub nüüd teadlikul tasandil. Ja just selline nähtus on Euroopa ja eriti Saksamaa inimeste kollektiivses teadvuses juhtunud ning alljärgnevalt püüan öeldut lahti seletada.

Süüdistamine ja võõraviha 1930-ndatel Euroopas

Möödunud sajandi Euroopa üheks keskseks sündmuseks sai Hitleri võimuletulek Saksamaal ja natsionalismi esilekerkimine terves Euroopas. Senini on rohkem analüüsitud natsismiga seotud füüsilisi tegusid, nagu näiteks holokaust ja koonduslaagrid, kuid sügavamat psühholoogilist analüüsi toimuvale pole mul õnnestunud leida. Ka mina ei pretendeeri nende sündmuste terviklikule analüüsile, kuid mõningaid aspekte tolleaegsest kollektiivsest alateadvusest Saksamaal ja Euroopas sooviksin siiski välja tuua.

Natsionaalsotsialismi esilekerkimine Saksamaal sai olla võimalik ainult seetõttu, et piisavalt suur osa ühiskonnast kandis endas ebaõiglaselt koheldud ohvri mentaliteeti, mis psüühiliste protsesside tulemusena transformeerus süüdistamiseks ning selle ägedamaks vormiks — vihaks, sealhulgas võõravihaks.

Et mõista viha päritolu, tuleb meil tunnistada, et ehkki viha on emotsioon, ei asu selle tekkepõhjus emotsioonide tasandil. Viha allikaks on mentaalsed mõttevormid, eriti uskumused, mis panevad meid mõtlema, et teame, kuidas asjad elus on ja olema peavad. Kui meie väline olukord ei vasta meie ootustele, siis on midagi valesti. Need uskumused võivad panna meid mõtlema, et kui maailm ei kohtle meid ootuste kohaselt, siis on sündinud ebaõiglus ning keegi peab selles süüdi olema. See toob omakorda kaasa süüdlase otsimise, vallandades vihaemotsiooni, mis võib panna meid ihkama kättemaksu, sooviga seda isikut karistada.

Teiste sõnadega, viha on meie teadvuses ja eriti selle alateadlikus osas olevate uskumuste ja ootuste emotsionaalne ekvivalent. (Füüsiline) vägivald on eelmainitud ootuste ja emotsioonide käitumuslikul tasandil väljenduv (füüsiline) ekvivalent. Seega, kui me soovime vabaneda vägivaldsusest, on meil vaja tegeleda ka selle emotsionaalsete ja mentaalsete põhjustega.

Niisiis, 1933. aastaks oli saksa rahva väljendamata vihatunne kasvanud sedavõrd suureks, et Hitleri võit vabadel valimistel sai olla ainuke loogiline jätk, sest just tema suutis olemasoleva viha sõnastada ning suunata selle väljapoole. Esimeseks (võõra)viha ohvriks olid juudid, kuid peagi lisandusid neile mõned teised rahvused ja poliitiliste vaadete kandjad. Kord kontrolli alt pääsenud kollektiivne viha võib omandada grandioossed mõõtmed ning anda ülitugeva emotsionaalse impulsi selle taga seisvate ideede elluviimiseks. Alates 1930. aastatest ratsutas Saksamaa (võõra)viha laineharjal. Erinevalt individuaalsest vihast, mis tavaliselt ei kesta kuigi kaua, võib kollektiivne viha säilitada kõrget intensiivsust mitmeid aastaid. Just see viha, segatuna aaria rassi ideoloogiast tulenenud üleolekutundega ning Saksa kultuurile omase insenertehnilise ja organisatsioonilise võimekusega, tegi Saksamaa esimestel sõja-aastatel võitmatuks. Pimestatuna vihast ja üleolekutundest ning uskudes oma maailmapäästja missiooni, tundusid miljonid inimelud vaid pisiasjana suure eesmärgi nimel.

Viha energiat ei ole siiski võimalik igavesti sedavõrd intensiivsena üleval hoida. Osalt just seetõttu mõneaastase sõjategevuse järel õnn pöördus ning Saksa vägede võitmatuse oreool hakkas kaduma. Lõpp tuli juba suhteliselt kiiresti ja edasine on lugejatel teada. Millest aga on vähem räägitud, on Teise maailmasõja psühholoogilised tagajärjed Saksamaale ja kogu Euroopale.

Saksamaa elas peale Teist maailmasõda läbi kaks rasket šokki, mida võib nimetada kollektiivseks psühhotraumaks. Esmalt sõjaline kaotus, sõjakoledused, vägistamised ja vägivald Saksamaal ning teise šoki tõi kaasa rahva teadlikuks saamine Saksa armee tegudest ja koonduslaagrites toimunust. Peale mõningast vaikimisperioodi algas (Lääne-) Saksamaal üldrahvalik arutelu toimunu üle. Ehkki selle arutelu tulemusena ei suudetud kõiki asju selgeks rääkida, oli Saksamaa siiski ainuke Euroopa riik, kes enam-vähem avameelselt toimunut käsitles ja seda mõista püüdis.

Arutelu tulemusena otsustas saksa rahva enamus võtta toimunu eest vastutus (vähemalt osaliselt) ning tunnistada oma süüd. Selle otsusega kaasnes see, mida olen eelnevalt kirjeldanud — süüdistamine ja viha asendus süütundega. Pendel oli lihtsalt liikunud ühest äärmusest teise ning 1930-ndatel teravalt avaldunud kollektiivne süüdistamine ja viha asendus nüüd kollektiivse süütundega. Süütunne aga avab inimesed ja ühiskonnad hoopis teistsugusele manipulatsioonile ja ärakasutamisele.

Ideaaljuhul oleks sõjajärgne üldrahvalik arutelu pidanud käsitlema ka sõja tulemusel tekkinud kollektiivset süütunnet, kuid selles osas olulist arutelu ei toimunud, mistõttu viimased 70 aastat on saksa rahva alateadvuses olnud tohutus koguses allasurutud süütunnet. Oli vaid aja küsimus, mil see süütunne pidi alateadvusest väljapääsu leidma. Just Süüria kodusõda ja põgenike vool andis sellele suurepärase võimaluse. Nii nagu kolmekümnendatel aastatel väljendas saksa rahvas peaaegu üksmeelset ja valimatut viha kõigi teistsuguste vastu, nii on täna läinud pendel teise äärmusesse. Valdav osa saksa rahvast tunneb ja usub, et inimeste valimatu vastuvõtmine oma riiki kergendab nende süütunnet.

Nii nagu kolmekümnendatel aastatel ei olnud enamik sakslasi võimelised nägema teiste inimeste kannatusi, nii on tänane sündmustik selle vastand — sakslased ei ole enam võimelised nägema oma elanikkonna ja ühiskonna kannatusi, mis tulenevad sisserändajate vägivaldsest kultuurist. Kui kolmekümnendatel aastatel arvati, et meie (sakslased) oleme aaria rassi esindajad ning võrreldes teistega ülimuslikud, siis tänapäeval usuvad sakslased oma alateadvuses, et tänu oma süükoormale ei saa nad seista oma õiguste eest. Neil on tunne, et nad peavad mistahes immigrante vastu võtma ning kohtlema neid paremini, kui oma riigi kodanikke, sõltumata immigrantide käitumisest.

Saksa rahva süütunne on arenenud nii kaugele, et kui grupp kohalikke elanikke korraldab toimuva vastu rahumeelse meeleavalduse, siis seda käsitletakse nagu kuritegu ning politsei rakendab oma elanike vastu jõumeetmeid, mida nad immigrantide vastu ei rakenda. Seega Saksa poliitikud, ametivõimud ja politsei tegelikult diskrimineerivad oma riigi kodanikke, kui need soovivad kasutada oma sõnavabadust.

Vaadates ajaloole tagasi, võime öelda, et võõraviha ja natsism ei olnud ainult saksa rahvale omased, vaid need kerkisid esile ka teistes Euroopa riikides. Saksamaal avaldusid probleemid kõige teravamalt ning said seetõttu enim tähelepanu. Tegelikult oli see nähtus üleeuroopaline ning seetõttu kõik, mis on eelnevalt öeldud Saksamaa kohta, kehtib vähemalt teatud määral ka muude Euroopa riikide kohta. Ida-Euroopa on siin mõnevõrra erandiks, sest „tänu“ Nõukogude okupatsioonile ei tekkinud siin sõjajärgset vaba diskussiooni. Samuti ei olnud Ida-Euroopa riigid nii tugevalt seotud vägivalla kasutamisega minevikus, mistõttu ka potentsiaalselt esilekerkivat süütunnet ei saanud sellisel määral tekkida.

Inglismaal, Prantsusmaal, Hispaanial ja Portugalil on süütunne oma koloniaalpoliitika pärast. Rootsil Teise maailmasõjaaegse tegevuse pärast. Erinevatel riikidel on süütundeks erinevad põhjused, kuid pole liialdus öelda, et enamik Lääne-Euroopast kannatab teadvustamata süütunde all ning on seetõttu teatud küsimustes kergesti manipuleeritav, eriti migratsioonipoliitika osas. Migratsioonikriisi teravus mingis riigis tundub olevat korrelatsioonis selle riigi minevikust tuleneva süütundega. Ma ei ole seni veel märganud mitte üheski riigis olulist diskussiooni oma mineviku ning sellest tuleneva süü ja süütunde teemal. Senikaua, kuni antud teemat keeldutakse käsitlemast, on raske leida ka lahendust migratsioonipoliitilisele kriisile.

Tänasel migratsioonikriisil on mitmeid põhjusi. Esiteks lääneriikide ajalooline tegevus praegustes põgenikekolletes — vahelesegamine teiste riikide siseasjadesse ja võimumängudesse ning püüd eksportida demokraatiat ühiskondadesse, mis selleks veel valmis ei ole. Samuti on lääneriigid rakendanud ja rakendavad siiani paljudes nendes riikides röövellikku majanduspoliitikat, mida peavoolumeedia praktiliselt kajastanud ei ole.

Veel üheks kriisi põhjuseks on ka kriisiriikide elanike endi maailmavaade ning inimarengu tase. Need ühiskonnad ei ole vägivaldsed mitte niivõrd sealse valitsuse tõttu kuivõrd just seetõttu, et enamik sealsetest elanikest oma vägivaldse maailmavaatega ongi selle probleemi loojad. Kui nad elukohta vahetavad, siis nad võtavad oma maailmavaate ning probleemid endaga kaasa. Sotsiaalsed probleemid (nagu vägivald ja sõda) käivad kaasas koos inimestega ega teki iseenesest.

Ainukeseks migratsioonikriisi põhjuseks, mis on lühiajalises plaanis meie endi mõjusfääris, on eristamisvõimetu põgenike vastuvõtmine. Oluline osa nn põgenikest ei ole mitte hädasolevad sõjapõgenikud vaid lihtsalt seiklejad ja õnneotsijad. Kui meil ei ole meelekindlust ja poliitilist tahet neid tagasi saata, siis on probleemid vältimatud. Hetkel meelekindlus ning poliitiline tahe aga puuduvad, sest lääne ühiskond on ennast mässinud minevikuga seotud süütundesse.

Niisiis — praegu Euroopat räsiv põgenikekriis ei ole lahendatav majanduslike ega ka poliitiliste vahenditega, ehkki jätkusuutliku lahenduse leidmiseks on ka need komponendid hädavajalikud. Esmaseks võtmeks lahenduse juurde on vastutuse võtmine ning avameelne diskussioon. Seni on aga rõhuv osa lääne ühiskonnast tegelenud sõnavabaduse piiramisega. Suur osa Euroopast tegeleb ikka veel enesetsensuuriga ja on keeldunud avameelselt rääkimast rändekriisiga seotud probleemidest. Need aga, kes julgevad vaikivast keelust üle astuda, riskivad töökoha ja maine kaotusega. 


1 Comment