Enamik demokraatlikke konstitutsioone on saanud inspiratsiooni Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioonist, mille keskseks ideeks on see, et kõik inimesed on loodud võrdsetena ja Looja on andnud meile teatud võõrandamatud õigused. Seega inimõiguste aluseks on mõistmine, et on olemas kõrgem autoriteet, mis on üle mistahes maisest autoriteedist, eelkõige aga võimu- ja ärieliidist. Sellest tulenevalt pole ühelgi maisel institutsioonil õigust ära võtta või piirata õigusi, mis on antud maisest tasandist kõrgemal asuva autoriteedi poolt.

Avatud meelega inimestel ei tohiks seetõttu olla raske mõista, et kui usk ja austus maisest tasandist kõrgemal oleva autoriteedi vastu kahaneb, siis õigustus võõrandamatute inimõiguste olemasolule kaob. Täielikult sekulaarses ühiskonnas, nagu näiteks on kommunistlik Hiina, peetakse normaalseks, et inimõigused on määratud riigi poolt, see tähendab maise institutsiooni poolt. Teiste sõnadega, inimõigused on defineeritud inimeste loodud institutsiooni poolt, mitte antud meile kellegi poolt, kes jääb väljapoole ja on üle inimestele omasest võimuvõitlusest. Praktikas tähendab see aga seda, et valitsev võimueliit määrab ülejäänud inimeste õigused. Seega täielikult sekulaarne ühiskond ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik. On vältimatu, et võimueliit õõnestab neid võõrandamatuid inimõigusi seni, kuni inimeste õigused on lõpuks võimueliidi poolt määratavad.

On selge, et ka keskaegne doktriinidel põhinev fanaatiline suhtumine religiooni ei olnud ega ole ka praegu lahenduseks. Kuid ka praegune olukord Euroopas, kus inimesed elavad vaimses (spirituaalses) vaakumis ja kus valitsused on uhked selle üle, et nad on kõrvaldanud kõik religioossete põhimõtete mõjud oma tegevusest, pole samuti jätkusuutlik. Olukord muutuks jätkusuutlikuks alles siis, kui me võtaksime vastu uue universaalse vaimsuse. Niikaua jätkavad aga Euroopa demokraatiad allakäiku, mis võib viia lõpuks olukorrani, kus nad on demokraatiad vaid nime poolest.

Väärastunud sallivus

Võõrandamatute inimõiguste mõiste viib meid selleni, et inimeste käitumist on võimalik hinnata absoluutsel „õige-vale”-skaalal. Kui me rikume kellegi teise inimõigusi, siis meie tegu on vale ka absoluutses tähenduses ja demokraatlikul ühiskonnal pole mingit kohustust ega vajadust seda taluda. Kuid kuna demokaatia üheks nurgakiviks on ühiskonna poolt võetud kohustus anda oma kodanikele suurim võimalik vabadus, siis see nõuab inimestelt omakorda kõrget sallivust teineteise erinevuste suhtes. Näiteks demokraatia peab garanteerima usuvabaduse, mis tähendab, et ta ei tohi võimaldada ühel religioonil ühiskonnas domineerida (nii nagu seda tegi katolik kirik keskajal).

Viimastel aastakümnetel on lääne demokraatiad saanud tunda tahtlikku ja eesmärgipärast survet muuta ühiskonna põhiväärtusi. Selleks on väga varjatud katse väärkasutada sallivuse mõistet eesmärgiga õõnestada austust inimõiguste vastu. Kasutades näitena mõningaid kõige hullemaid inimsusevastaseid kuritegusid (nagu näiteks inkvisitsioon ja holokaust), on teatud võimueliidi grupid järk-järgult kasvatanud sallivust piirini, mil tolerantsusest on saanud kõikidest muudest väärtustest ülesõitev ideaal vabas ühiskonnas. Tulemuseks on see, et sallivuse nimel on enamusega manipuleeritud – pole hea toon sõna võtta mistahes vähemusgrupi vastu, isegi siis, kui see vähemusgrupp tegelikult rikub enamuse võõrandamatuid inimõigusi. Seeläbi õõnestatakse aga demokraatiat ennast. Sallivuse nimel on ühiskond liikunud olukorra poole, kus kõik on hea ja sobiv ja kus pole ühtegi kõrgemat mõõdupuud, mille alusel käitumist hinnata. Kõik standardid on nüüd määratud meie endi poolt – tegelikult aga võimul oleva eliidi poolt.

Sellise protsessi lõpptulemuseks on demokraatliku printsiibi õõnestamine, mille kohaselt demokraatia kaitseb enamust agressiivse võimueliidi eest. Kui kõik on lubatav, siis agressiivsed kiusajad võivad vabalt rünnata ja vaigistada rahumeelseid inimesi, kes juhivad tähelepanu võimueliidi väärtegemistele. Sellel kõigel on kaugeleulatuvad tagajärjed, aga keskendugem siin vaid sõnavabadusele.

On selge, et võimueliit suudab säilitada võimu ja privileegid ainult sõnavabadust piirates. Nad soovivad saada ühiskonnas privilegeeritud positsiooni – nende tegevust ja võimu ei tohi kritiseerida ega kahtluse alla seada. Nad on teistest inimestest eraldiseisev klass, kes seisavad väljaspool seadusi ja võivad teha, mida iganes soovivad, sest nad kuuluvad eliidi hulka.

Sekulariseerumise ja tolerantsuse kombineerimise tulemusena õõnestatakse sõnavabadust varjatud aga väga olulisel moel. Kui võtta sõna mõne vähemusgrupi vastu, siis sildistatakse ütlejat koheselt mittesallivaks ning teda süüdistatakse antisemitismis, rassismis, homofoobias, šovinismis või mistahes muus „surmapatus”.

Tulemuseks on see, et demokraatlike rahvaste hulgas on väga paljud inimesed (nii ajakirjanike, liidrite kui ka tavakodanike seast) hirmutatud vait olema, samal ajal kui ühed vähemusgrupid rikuvad teiste vähemusgruppide või ka enamuse inimõigusi. Teiste sõnadega – teatud agressiivsed inimesed pääsevad vastutusest, kuigi nad kuritarvitavad avalikult oma demokraatlikke vabadusi selleks, et piirata teiste vabadust.

Näiteks – kui me ütleksime, et kõik juudid on halvad ja peaksid olema Maa pealt ära pühitud, oleks tegemist üldistusega terve teise inimgrupi suhtes, pannes neile kõigile külge sama sildi. See oleks ilmselge eelarvamuse ja sallimatuse demonstratsioon ütleja poolt. On mõistetav, et ütlejat nimetataks juudivastaseks ja ühiskond tervikuna reageeriks sellele üsna tugevalt. Kui me aga ütleksime, et Iisraeli peaminister käitub valesti, kui ta korraldab Hamasi enesetapurünnaku kättemaksuks raketirünnaku, mis tapab Palestiina lapsi, siis ei ole tegemist üldistusega juudi rahva kohta. Nii me vaid kommenteeriksime teatud isikute teatud kindlat tegevust ja juudiks olemine pole siin määrav. Sellisel juhul ei ole tegemist sallimatusega juutide vastu, vaid me kasutame oma sõnavabadust täiesti õigustatult vale käitumise vastu, mis on mõõdetav absoluutse standardi järgi.

Kui meid siiski sildistatakse juudivaenulikuks ning meile saab osaks ühiskonna hukkamõist, hakkamegi edaspidi oma arvamuse väljaütlemisest hoiduma, kui Iisraeli valitsus rikub oma naabrite inimõigusi. Selle tulemusena on (Israeli) valitsusest saanud võimueliidi grupp, keda ei tohi kritiseerida ja kelle tegusid ei või kahtluse alla seada. Praktikas tähendab see seda, et nad võivad ka tegelikult rahvusvahelist üldsust tagakiusata.

Ka diskussiooni samasoolise seksuaalse orientatsiooniga inimeste teemal on teatud jõud kasutanud samal moel. Kui me keelaksime samasooliste kooselu ja seksuaalse suhtlemise, siis oleks meil tegemist inimõiguste rikkumisega – ühe teatud grupi tagakiusamisega. Kui me aga juhime tähelepanu sellele, et perekonna mõiste ümberdefineerimine on väga salakavalalt varjatud inimõiguste rikkumine – teise vähemusgrupi, adopteerimist vajavate laste suhtes – siis ei ole siin tegemist mitte homofoobiaga vaid hoopis laste inimõiguste (antud juhul õigus mõlemast soost vanema olemasolule) kaitsega. Seega antud küsimuses oleks otstarbekas lahutada kooselu reguleerimise küsimused perekonna ümberdefineerimisest.

Teiste sõnadega – mingitest konkreetsetest tegudest või inimestest rääkimine ei ole ebatolerantsuse väljendus. Selliste tegude (mis rikuvad võõrandamatuid inimõigusi ja üldisi põhimõtteid) mittetolereerimine ei saa olla sildistatud sallimatuseks selle negatiivses tähenduses. Kui inimesed ei saa tagajärgi kartmata rääkida inimõiguste väärkasutamise ja demokraatlike vabaduste kuritarvitamise vastu, siis enamuse jaoks need vabadused kaovad üsna kiiresti ja sõnavabaduse privileeg jääb ainult eliidile, kes kasutab seda selleks, et enamust vaikima sundida.

Eelöeldu mõte seisneb selles, et meil on vaja teadvustada endale vajadust astuda välja sellisele salakavalale sõnavabaduse piiramise tendentsile, mis lõpuks piiraks meie kõigi demokraatlikke vabadusi. Sõnavabadus on demokraatia jaoks absoluutselt vältimatu, sest meil on võimalik vältida vabaduse kaotamist ainult rahumeelsete vahenditega. Kui me ei saa astuda välja mistahes sõnavabaduse piiramise katse vastu, siis me kaotame selle õiguse ja sellega koos ka kõik muud demokraatlikud õigused.

Veel üheks oluliseks sõnavabadust puudutavaks teemaks on see, et olemasolev olukord on tõsiseks takistuseks lääne demokraatia kriisist väljapääsu leidmisel. Käesoleva kriisi üks tunnuseid on liigne „materialiseerumine” – elu eesmärgi defineerimine materiaalsete vajaduste rahuldamise kaudu. Täna meil tegelikult puudub selles vallas piisav sõnavabadus – me ei saa peavoolumeedias vabalt ja tõsiselt arutada spirituaalsetel ja religioossetel teemadel. Tänapäeva maailmas domineeriv sekulaarne ja teaduslik eliit ei võimalda tegelikult vabalt vaimsetel teemadel rääkida ja püüab antud teemade käsitlemist sageli naeruvääristada. Senikaua kuni me sellist mõtte- ja sõnavabaduse piiramist üle parda ei heida, on raske ette kujutada, kuidas oleks meie (lääne) demokraatial võimalik oma järgmisesse loogilisse arengufaasi jõuda. See lihtsalt ei ole võimalik ilma tõelise sõna- ja mõttevabaduseta.

Paljud inimesed arvavad, et demokraatia on mingisugune kerge ühiskonna (valitsemise) vorm – kui see juba kord on olemas, siis see ei saa kaduda. Kuid see ei ole ilmtingimata nii. Lähitulevikus on meil võimalik demokraatiat säilitada ainult siis, kui me oleme valmis seda võimueliidi varjatud rünnakute eest kaitsma. Meile eestlastele võiks olla heaks õppetunniks esimese Eesti Vabariigi lugu, eriti kolmekümnendad aastad, kus sõnavabadust asuti oluliselt piirama ja demokraatlikust riigist sai pigem autoritaarne riik. Millega see kõik päädis, teame täna liigagi hästi.

Vabadus tähendab tegelikult domineerimisest vaba olemist (FREE from DOMination), kuid see ei tähenda ka seda, et me olema vabad teiste üle domineerima (FREE to DOMinate others). Me saame oma vabaduse säilitada ainult siis, kui me oleme valvsad nende suhtes, kes püüavad oma vabadust kasutada selleks, et piirata meie vabadust. Teiste sõnadega, suhteliselt väike (võimu- ja äri-) eliit püüab oma vabadusi suurendada ühiskonna enamuse arvelt ja see on meie otsustada, kas me lubame sellel toimuda või me seisame sellele vastu – kasutades sõnavabadust.

Siiski, seistes oma (sõna)vabaduse kaitsel, ei tohiks me hakata levitama vandenõuteooriaid ega laskuda kiusatusse hakata teatud inimesi või inimgruppe võimueliidiks tembeldama. Korrektne oleks rääkida ainult konreetsete inimeste või inimgruppide konreetsetest tegudest, laskumata üldistava hukkamõistuni. Kaugeltki mitte kõik inimesed, kes on võimu juures või rikkad, ei kuulu eliidi hulka ega toeta seda. Viimane väide kehtib eriti väikeriikide s.h. ka Eesti kohta, kus poliitiine võim riigi väiksuse tõttu on üsna piiratud.

Comment