Kas peaksime lubama vihakõnet?

Miks me peaksime lubama vihakõnet, ähvardusi ja üleskutseid vägivallale?  Kui ühiskonnas on olemas inimesi, kes on valmis teiste inimeste vastu vägivalda kasutama — kas siis ei oleks parem, kui me teame seda, et me saaksime midagi ette võtta enne, kui on liiga hilja?

Sõnavabadus annab meile õiguse (kuid ei kohusta) öelda asju, mis teisi solvavad, kuid meil puudub õigus neid ähvardusi täide viia. Sõnavabadus annab demokraatliku ühiskonna liikmetele võimaluse õppida ja areneda, sest öeldud sõnad toovad nähtavale selle, mis muidu on nähtamatu, kuid mis siiski juhib meie elu — sageli suunas, kuhu me ise ei soovi.

Teatud mõttes võime oma elu ühiskonnas vaadata kui elukestvat õppetundi. Me püüame õppida elama kooskõlas teistega ja selle parim tulemus paljude jaoks on see, kui nad kasvavad välja vastanduvast maailmavaatest, isekast meeleseisundist, mis paneb inimesi solvama ja solvuma ning viib sageli konlfliktide ja vägivallani. Ei ole vale väita, et me kõik oleme teatud määral oma ego vangid ning teatud mõttes on meie elu lihtsalt võitlus oma egoga — võitlus saamaks enamaks, kui on vaid meie kitsas, ennast teistest eraldatuna nägev minapilt.

Meil on õppimiseks kaks võimalust — raske tee ja kerge tee. Kerge tee on see, kui me jälgime ümbruskonnas toimuvat ning õpime muuhulgas ka teiste kogemusest. Raske tee on aga see, kui me õpime vaid egode vaheliste konfliktide kaudu. Läbi selle, et laseme oma egol kokku põrkuda teiste inimeste egodega, mis loodetavasti aja jooksul kulutab maha teravad nurgad. Sellisel juhul me õpime vaid läbi selle, et esmalt me teeme midagi, mis tuleneb egost ja siis me näeme selle tegevuse tagajärgi läbi teiste inimeste egokeskse tegutsemise. Teiste sõnadega, me võime õppida kas vabatahtlikult ületades oma ego või lastes egol möllata ja lõpuks tüdinedes sellest mängust, mille nimi on „minu ego versus kogu maailm”.

Kuid isegi siis, kui valime raskema tee, on meil selle raames mitu võimalust. Kõige madalam tase on, kui vägivallale vastatakse kättemaksuga, mis toob kaasa pealtnäha lõputu vägivalla- ja kättemaksuspiraali. Just seda oleme näinud Lähis-Idas juba tuhandeid aastaid. Ja nagu Lähis-Ida sündmused ka täna kõnelevad, on sealsed elanikud kinni ikka veel samal „õppimistasandil”. Me võime öelda, et inimarengu skaalal on sealsed inimesed veel lasteaia tasemel.

Tsivilisatsiooni arengu on toonud kaasa see, et osa inimestest on väsinud „õppimast” kõige raskemal moel ja nad on muutnud oma käitumist. Ehkki paljud meist veel tänaseni reageerivad egost tulenevalt ja meie teod põrkuvad teiste inimeste egodega, on enamikul meist siiski õnnestunud — vähemalt enamikul juhtudel — vältida omalt poolt vägivalla kasutamist. Me oleme õppinud teatud solvangutele „teise põse ette keerama”. Paljudes kultuurides on see katkestanud vägivaldse käitumise ja kättemaksuspiraali, mis on tegelikult ainukeseks põhjuseks, miks demokraatial oli võimalik saada elujõuliseks ühiskonnakorralduse vormiks. Senikaua aga, kuni inimesed kalduvad kasutama vägivalda, on vaid totalitaarsed valitsused võimelised inimesi ohjes hoidma.

Tänaseks on inimkond jõudnud arengufaasi, kus endisel (vägivaldsel) moel ei ole enam võimalik jätkata. Kui inimkond ei lõpeta solvangutele reageerimist vägivallaga, siis on Kolmanda maailmasõja vältimine väga keeruline ja me ei tea, kes ja kuidas selle üle elab. Lootust annab siiski see, et on juba hulk kultuure, kus rõhuv osa elanikkonnast on sellisest mustrist välja kasvanud.

Kuid kultuurid, kes ei ole veel vanu kombeid maha jätnud, peavad seda nüüd kiiresti tegema, sest meie planeedil pole ruumi miljarditele kättemaksuhimulistele inimestele. Just moslemid on need, kelle hulgas on veel väga palju inimesi, kes pole õppinud solvumisele mittevägivaldsel moel reageerima ehk „teist põske ette keerama”. Just see teeb vajalikuks nende provotseerimise , et nad märkaksid „palki oma silmas”.

Tehnoloogiaajastul on võimalusi kättemaksuks ja vägivalla väljaelamiseks järjest enam ja seetõttu on hädavajalik, et inimkond kasvaks täielikult välja „eesmärk pühitseb abinõu” maailmavaatest, mis on peamiseks vägivalla põhjuseks. Edaspidi tuleks meil kasutada vaid rahumeelseid eneseväljendamise vahendeid, millest kõige olulisem on kindlasti sõnavabadus ja avatud arutelu. Kui me vaatame maailma tervikuna, siis me võime märgata tugevat suhtlemise kasvu. See ei tulene mitte ainult tehnoloogia arengust vaid ka sellest, et inimesed on nüüd palju avatumad rääkima asjadest, mis olid veel mõned aastad tagasi tabuteemad. Ja kultuurid, mis on kõige avatumad, on ka üldiselt kõige kiirema arenguga.

Euroopa on inimarengu eeskäija, islamimaad aga sabassörkijad. Seega just eurooplased on võimelised aitama moslemitel ajale järele jõuda ja kõige loomulikum on ju alustada moslemitest, kes elavad Euroopas. Seni pole kummalgi osapoolel olnud piisavalt soovi avatud aruteluks, kuid loodame, et viimaste kuude sündmused on olukorda muutnud ja ehk tekib ka tõsiseltvõetav diskussioon ülalmainitud teemadel.


Comment