Sõnavabaduse põhifunktsioon

On piisavalt inimesi, kes usuvad, et sõnavabadus ei anna õigust teisi inimesi või nende usku solvata. Ja kuna lääne ühiskonnas on korduvalt avaldatud pilte ja kirjutisi, mis moslemeid solvavad, siis võib öelda, et nende avaldamine oli vale. Esineb isegi arvamust, et demokraatlikud valitsused peaksid sõnavabadust piirama. Et mõista selle teema seotust tänase migratsioonikriisiga, islamiterroriga ja üldse laiemalt täna ühiskonnas toimuvaga, peame tegema ajalise tagasivaate 2005. aasta septembrisse, mil Taani ajaleht Jylland Posten avaldas 12 pilapilti prohvet Muhamedist. Niisiis, kas sõnavabadus peaks olema tingimusteta ja kui jah, siis miks?

Sõnavabadus on põhiline inimõigus — TINGIMUSTETA inimõigus!

Kui meil ei ole täielikku vabadust öelda, mida me tahame, siis ei ole meil ju ka täielikku sõnavabadust. Ja kui kord on sõnavabadusele seatud piir, siis on seda piiri võimalik nihutada kuni sõnavabaduse täieliku kaotamiseni. Seega demokraatlikud ühiskonnad, mis teevad mistahes katseid sõnavabadust piirata, tegutsevad demokraatia kõige olulisemate põhimõtete vastu. Kui me ei saa füüsilise vägivalla hirmus välja öelda seda, mida me soovime, siis meil tegelikult ei ole sõnavabadust. Ning just selle tegid meile selgeks Taanis avaldatud 12 Muhamedi pilti — ja harva õnnestub seda selgemini teha.

On mõistetav, et moslemid olid solvunud, kuid see ei anna neile õigust vägivallaga vastata. Mitte miski, mida mulle öeldakse, ei saa õigustada vägivalda. Mul on õigus kasutada oma sõnavabadust ja öelda, mida iganes ma öelda soovin, kuid vägivalla kasutamine on ilmselge piiride ületamine. Just seda peaksid moslemid tunnistama. Probleem ei ole mitte sõnades või piltides, mis moslemeid solvavad, vaid nende endi vildakas maailmavaates — usus, et eesmärk pühendab abinõu — just see uskumus vajaks korrigeerimist. Teiste sõnadega neil tuleks esmalt oma silmast välja tõmmata viha ja kättemaksu „palk” selle asemel, et tegeleda pinnuga teiste silmas.

Asja olemus on tegelikult see, et senikaua, kuni grupp inimesi kannab mingit maailmavaadet, on nad valmis solvuma iga väiksemagi ütluse peale, mis neile ei meeldi või mis selle maailmavaatega kokku ei sobi. Kuid mitte öeldu ei ole solvumise põhjuseks, vaid just nende endi maailmavaade — see toob kaasa solvumise. Nad ei soovi silmi avada ja endasse vaadata — nad lihtsalt nõuavad, et kellelgi poleks õigust neid solvata. Selle põhjuseks on see, et nad (alateadlikult) teavad, et ei suuda vägivalla kasutamisest hoiduda ja nad teavad, et tegelikult ei ole vägivalla kasutamine õige. Seega nad loodavad, et kui nad suudavad takistada teisi neid solvamast, siis saavad nad teeselda, nagu nendes probleemi nagu polekski — ehk siis nad otsivad pindu teiste silmas, aga palki enda omas ei näe.

Sõnavabaduse uba on selles, et igaühel on õigus (kuid mitte kohustus) öelda midagi, mis teisi solvab. Inimeste kalduvus solvuda ei tohi iialgi olla seotud teiste inimeste sõnavabaduse kasutamisega. Igaühel meist on õigus provotseerida selleks, et teha probleem nähtavaks ning aidata teistel inimestel seeläbi enda kitsaskohti märgata.

Sageli on probleemiks see, et paljud inimesed ei mõista sõnavabaduse põhifunktsiooni, mille toimimist püüan alljärgnevalt lahti seletada.

  1. Oluline osa inimeste vahelistest konfliktidest tekib austuse ja lugupidamise puudusest üksikisikute või inimgruppide vahel.
  2. Austuse ja lugupidamise puudumine saab üldiselt alguse võimetusest mõista teist inimest või inimgruppi.
  3. Võimetus teineteist mõista saab tavaliselt alguse suhtlemise puudumisest.
  4. Minevikus olid kommunikatsioonivahendid äärmiselt primitiivsed, mis tegid eri kultuuride vahelise suhtlemise raskeks. Kaasaegne tehnoloogia on need takistused kõrvaldanud, nii et põhiliseks probleemiks täna on see, et kaks inimgruppi lihtsalt ei soovi omavahel suhelda.
  5. Suhtlemise vältimine tuleneb peaasjalikult võimetusest teineteist mõista, mis ongi peamiseks põhjuseks suhtlemise katkemisele.
  6. Kui me ei suhtle avatult, siis ei ole meil võimalik teada, mida teised inimesed mõtlevad või tunnevad ja me oleme sunnitud hakkama oletusi tegema.
  7. Oletused toovad tavaliselt kaasa negatiivsed tunded — inimesed kalduvad kahtlustama halvimat — ja see toob kaasa pinge kasvamise.
  8. Kuna puudub avatud suhtlemine, siis puudub ka võimalus pinge maandamiseks. Seega pinge jätkab kasvamist kuni saavutatakse kriitiline punkt, mille järel sisemine (psüühiline) pinge kasvab üle füüsiliseks vägivallaks.
  9. Kui me vaatame inimajalugu, siis me leiame ehmatavalt palju näiteid sellest, kuidas selline protsess on kaasa toonud negatiivse iseennast võimendava allakäiguspiraali kahe inimgrupi vahel, mis vältimatult toob kaasa vägivalla ja sõja.

Teiste sõnadega:

Sõnavabaduse põhifunktsioon on inimeste lähendamine.

Demokraatia ühiskonnakorrana on katse ühiskonda juhtida ilma vägivallata selleks, et väike võimueliit ei saaks niisama lihtsalt (või vähemalt mitte vägivalla abil) alla suruda rahva enamust — olukord, mida me võime näha enamikus mittedemokraatlikes ühiskondades. Kuid selleks, et demokraatia toimiks, on vaja rahumeelset võimalust, et vältida pinge kogunemist erinevate inimgruppide ja riikide vahele.

Selleks võimaluseks või tööriistaks, mis aitab vältida pinge kogunemist ning vägivalla sündi, on sõnavabadus. Just sõnavabadus annab inimestele võimaluse vältida suhtlemise katkemist ja vabastab tekkinud pinge rahumeelselt. Loomulikult puudub igasugune garantii, et (kõik) inimesed oma sõnavabadust kasutavad, kuid vähemalt on neil selleks võimalus ning just see on põhjus, miks demokraatlik ühiskond ei tohiks KUNAGI piirata sõnavabadust. Kui me kord alustame sõnavabaduse piiramisega, siis me vaid suurendame võimalusi erinevate inimgruppide vahelise suhtlemise katkemiseks ning seetõttu näeme pingete kogunemist ühiskonnas.

Just see on toimunud samaaegselt moslemitest immigrantide sisseimbumisega lääne ühiskondadesse. Kuna vägivallaähvardus on islamist teinud meedias praktiliselt tabuteema, siis tee moslemite ja mittemoslemite vahelisele teineteisemõistmisele on blokeeritud. See tõi kaasa pingete kasvamise juba enam kui kümme aastat tagasi ning nagu me täna tagantjärele näha võime, olid tolleaegsed mässud Prantsusmaal ja Taani sündmused vaid esimesed märgid kollektiivsesse alateadvusesse kogunenud pingetest. Sellise vägivallaspiraali (mille tugevnemises pole ilmselt kellelgi kahtlust) katkestamiseks on AINUKESEKS võimaluseks VABA ja avatud suhtlemine. Senini on aga kahjuks poliitkorrektsus suutnud oluliselt sõnavabadust piirata — aga ootame põnevusega, mida tulevik toob...


1 Comment