25. | Tehisintellekti tasub otsida vikerkaare alt

 

“Kas robotid suudavad kunagi asendada inimesi?” on küsimus, mis põhjustab science fiction'i ringkondades omajagu erutust. Või pigem on seal jõudnud küsimusest uskumuse faasi, mida ei sobi kahtluse alla seada. Lähtudes tehisintellekti uurimisele kulutatud summadele, mis on minu arusaamisel miljardites dollarites, on meil alust arvata, et ka peavoolu teadus on minemas sama teed.

Kuid mis ikkagi on tehisintellekt – kas midagi masinasarnast või midagi inimesesarnast? Nagu paljude muude suurte küsimustega, määrab tulemuse küsimuse esitus.

Mõistmaks tehisintellekti kui midagi järeletehtut, tuleb meil esmalt mõista originaali ehk intellekti, mida me tehislikult püüame kopeerida. Kui mõtestame lahti intellekti mõiste, siis peaks see sisaldama ka vastust avalauses esitatud küsimusele.

Kui intellekt on midagi masinalgoritmi sarnast, mis sama sisendi puhul annab alati sama väljundi, siis on ju loogiline, et ühte masinalgoritmide kogumit nimega inimene (kui see on meie arusaam inimesest) on võimalik asendada teise samaväärse masinaga mis järgib samu algoritme. Kui aga intellekt on midagi enamat kui millegi masinlik etteantud algoritmi alusel sooritamine, siis on ju selge, et enamat ei saa asendada vähemaga ilma midagi kaotamata.

Siit koorub aga välja päris filosoofiline küsimus – kas “ideaalne robot” ja inimene erinevad millegi poolest ja kui jah, siis milles seisneb see erinevus? Võime ka küsida: mis on ühist inimestel ja masinal? Või kas masinal võib olla intellekt?

Vastus sõltub intellekti definitsioonist. Kui käsitleme intellekti kui võimet loogiliselt mõelda, siis on algoritmidega programmeeritud masinad võimelised loogilisi operatsioone sooritama. Kui aga peame intellekti all silmas inimest kui tervikut, siis peame tõdema, et piisavalt sageli on inimindiviidide käitumine täiesti prognoosimatu. Millest see tuleneb?

Kui püüame neutraalselt vaadelda inimtegevust, siis võime selle tinglikult jagada kahte kategooriasse:

  1. Instinktidel baseeruvad automaatsed tegevused (tingitud ja tingimatud refleksid ja õpitud psüühilised – eelkõige emotsionaalsed ja mentaalsed – mustrid).

  2. Intuitiivsed tegevused, millel tavaliselt puudub loogiline seletus.

Instinktiivne tegevus on inimese n-ö loomalik osa, see osa meist, mis ei vaja eneseteadvust ehk oskust ennast kõrvalt vaadata ja muuta.

Intuitsioon on poeetiliselt väljendades inimese jumalik osa – midagi, mida loomadel ja ka masinatel pole olemas – võime teha midagi, mis on prognoosimatu, võime luua midagi täiesti uut – vähendada entroopiat ehk suurendada korrastatust. Looja on üks viis, kuidas inimesed Jumalat vahest kutsuvad, ja loomise eripära kõrgemas tähenduses on teha midagi kvalitatiivselt uut, mida seni tehtud pole.

Kui loovus oleks mehaaniline protsess, siis oleks võimalik panna arvutid midagi uut looma. Paraku on aga nii, et arvutite mehaanilise arvutusvõimekuse taga peab alati olema “jumaliku looja sädemega” inimene, kes suudab arvuti ressurssi loovalt kasutada. Jättes inimese kui looja võrrandist välja, kaotame ka võimaluse tehisintellekti loovalt kasutada.

Senikaua, kuni tehisintellektiga seotud uuringutega püütakse leida viise, kuidas arvuteid iseõppimise algoritmide kaudu panna efektiivsemalt algoritme täitma ja ehk ka ise uusi välja arendama, on pingutus tõenäoliselt seda väärt. Kui aga üritame leida tarkade kivi, mis teeb arvutid inimestega võrdväärseks, siis on seda parem otsida vikerkaare alumisest otsast.

 
Argos KrachtComment