33. | Kellele kuuluvad Jõulud
Varjatud arutelu teemal, kas jõuludel on universaalsed juured või on see kristliku kiriku leiutis, on päevakorras olnud juba ligi sajandi. Täna elame mitme paralleeljõulu maailmas, millest tuntumad on kiriklikud, sekulaarsed, ateistlikud, materialistlikud ja paganlikud jõulud. Õhus on tunda küsimust, kas jõuludel on n-ö autor ja kas teatud juhtudel oleks korrektne viidata algallikale?
Foto: Kalevi Tamm
Me oleme harjunud mõttega, et jõulude traditsioon on pärit kristlikust kultuurist, mis omakorda on alguse saanud katoliku kirikust. Seega moraalsed autoriõigused kuuluvad justkui kirikule. Kuid kas see ikka on nii?
Kui pöörata tähelepanu katoliku kiriku kui religioosse doktriini kandja tekkeloole, siis algusaastatel oli kristlik liikumine detsentraliseeritud ja universaalse loomusega, mille algallikate loetelu (eelkõige evangeeliumid) ei olnud piiratud. Kristlus esindas sel perioodil pigem avatud meelt, soovi mõista paremini maailma ja inimest. Peamisteks tööriistadeks mõistmise suurendamisel olid välisvaatlus - midagi sarnast tänapäeva teadusele ja sisevaatlus - tänapäeva enesearengu elementidega kattuvad tegevused, nagu näiteks meditatsioon ja enesevaatlus.
Aastal 325 otsustas Rooma keiser Constantinus kokku kutsuda enda poolt väljavalitud religioosse eliidi, eesmärgiga lõpetada usuline vabamõtlemine ja kokku leppida selles, mis on (kohustuslik) tõde ehk kiriklik dogma. Kokkusaamine toimus muistses Kreeka linnas Nikaia ja sealse kirikukogu otsusega kuulutati enamiku osalejate individuaalne tõde universaalseks tõeks. Uus ettevõtmine sai endale ka väärilise nimetuse -
katolik kirik, sest sõna katolik tähendas kreeka keeles universaalne.
Juba katoliku kiriku nimes on selgelt kirjas väide tõe monopolile - kui meil on universaalne õpetus, siis järelikult ükski teine õpetus ei ole universaalne ega seega ka tõene. Kõik hilisema ajaloo käigus tekkinud muud kristlikud kirikud ja liikumised (õigeusu, luteri jne) kannavad endas rohujuuretasandil sama suhtumist, mille õigustuseks viidatakse Matteuse evangeeliumis lõigule „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid…” Mt 28,19.
On mõistetav, et jõulude tähistamine võib seetõttu paljudel inimestel tekitada mõnevõrra vastandlikke tundeid, sest tõenäoliselt on kristlik kirik inimkonna kirjutatud ajaloo kõige vastuolulisem institutsioon üldse. Pime keskaeg, inkvisitsioon, nõiajaht, ketserite tagakiusamine ja raamatute põletamine on vaid enamtuntud näited kristliku kiriku saavutustest. Tänaseks on kirsiks tordile lisandunud pedofiiliaskandaalid.
Pole kahtlust, et kiriku kui institutsiooni ilusad sõnad ligimesearmastusest on selges vastuolus tegelikkusega. Tegudes on kristlik kirik Matteuse üleskutset fanaatiliselt ellu viinud just ülalmainitud meetoditega juba 17 sajandit. Pole siis ka imestada, et kirikud tühjenevad ja inimesed pöörduvad üha enam ära kirikust või muutuvad selle suhtes kriitiliseks.
Viimast tendentsi peegeldab ka XX sajandi esimesel poolel alguse saanud n-ö mittereligioossete jõulude liikumine, mille viljadeks on muuhulgas põhjapõder Rudolf ja laul „White Christmas”, kus jõulutemaatika seotakse lahti religioossest traditsioonist.
Uue mittereligioosse jõulu põhiväärtuseks on saanud inimeste lähendamine, kõikide ühendatus - mõistmine, et mingil tasandil oleme me kõik seotud ja seetõttu peame me kõik üksteisest hoolima ja otsima ning nägema kõiki inimesi ühendavat ühisosa. See ühisosa annab aluse teineteise mõistmiseks, sest just erinevustele keskendumine on loonud hukkamõistmise kultuuri, mis ajaloo jooksul on liiga sageli jõudnud füüsiliste tegudeni.
On selge, et ajad muutuvad ja koos aegadega muutuvad ka inimesed ja kultuur. Sestap oleks ehk aega arutada, kas sekulaarses ühiskonnas peavad meil olema mittesekulaarsed jõulud. Kas kristliku jõulutseremoonia ülekandmine rahvuslikus televisoonis kajastab ikka meie sekulaarseid põhimõtteid või on see teema, mida me kardame avalikult arutada, sest jumal, isegi kui me ei usu tema olemasolu, võib meid karistada, kui me ei tähista jõule kristlikus formaadis...