37. | Edu kui paradigma küsimus
Tundub, et usk töökusse kui edu alusesse on eestlastel lausa geenidesse kirjutatud. Kuid vahel oleks mõistlik ka kõige pühamate tõdede kehtivus üle vaadata.
Kui ühiskonna majanduslik edu sõltuks vaid headest ideedest ja efektiivsusest, siis peaks Eesti olema majandusliku edukuse edetabelites märksa kõrgemal kohal. Meie kooliharidus, haldussuutlikkus, innovatiivsus, sõnavabadus ja paljud muud parameetrid on maailma absoluutses tipus, samas jääb meie rahvuslik koguprodukt elaniku kohta tipule mitu korda alla. Miks on see nii?
On selge, et sellele küsimusele pole ühest vastust, eriti veel sellist, millega kaasneks enamiku lugejate nõusolek. Püüan siin esitada mõned mõtted ühiskonna majandusliku edu teemal, teades ette, et igale minu väitele on kindlasti olemas vastuväide. Mõttearenduse eesmärk ei ole pakkuda valmis lahendusi, vaid läheneda vanale probleemile uue vaatenurga alt.
Teadlikkus kui edu võti
Jättes kõrvale üksikud loodusvarade müügist elatuvad riigid, on kõik kõrge SKPga riigid Lääne demokraatlikke väärtusi kandvad ühiskonnad. Peale tehniliste teadmiste, mis on suhteliselt kergesti omandatavad, iseloomustab Lääne ühiskonda eelkõige kõrgem humaansuse ja solidaarsuse tase. Teiste sõnadega – Lääne ühiskondade individuaalse ja kollektiivse teadlikkuse tase on kõrgem ja just see ongi minu arvates edu võti.
Lääne demokraatiad võib omakorda tinglikult jagada kaheks grupiks – rohkem majanduslikule edule ja tööle orienteerunud ühiskonnad, nagu näiteks Jaapan, Korea ja USA, ning tasakaalukamat elu väärtustavad ühiskonnad, nagu näiteks Mandri-Euroopa arenenud demokraatiad. Kui neid omavahel võrrelda, siis ei ole raske märgata, et majandusliku edu edetabeli tipus on tasakaalule orienteeritud Euroopa ühiskonnad. Võib isegi öelda, et tasakaalukamad ja vähem töötavad ja vähem edule orienteeritud demokraatiad on ka majanduslikult märkimisväärselt edukamad kui vaid majanduslikule edule ja tööle orienteeritud ühiskonnad.
Mille poolest erinevad viimased kaks gruppi? Peamiseks eristavaks faktoriks on eelkõige solidaarsus, mis väljendub sotsiaalses kindlustatuses ja indiviidile ühiskonna poolt garanteeritud õigustes. Kui me võtaksime võrdluse aluseks ka sotsiaalsed faktorid ja turvatunde, siis majanduslikule edule orienteeritud riigid jääksid veelgi rohkem alla väidetavalt allakäinud Euroopale.
Elitaarsus versus solidaarsus
Oluliseks mõjuriks on veel sotsiaalne mobiilsus ja elitaarsuse puudumine. Nii paradoksaalne kui see ka ei ole, aga elitaarsed koolid või ülikoolid ei ühenda ega tõsta ühiskonda, vaid hoopis lõhestavad ühiskonnad eliidiks ja lihtrahvaks. Kus asuvad elitaarsed ülikoolid? Eelkõige ikka nendes riikides, mis mõõdetavate majanduslike tulemuste mõttes oluliselt tagapool riikidest, kus elitaarne haridussüsteem puudub või on nõrgemini esindatud.
Elitaarsus on kõige otsesemal kujul solidaarsuse vastand. Mõistmine, et me kõik oleme ühendatud – olgu see perekonna, ettevõtte või ühiskonna tasemel – ongi see (kõrgem) teadlikkus, mis loob ühiskonna heaolu, samas kui enese teistest kõrgemale tõstmine lõhestab ühiskonda ja vähendab heaolu.
Kuna eelnevate väidete tõepärasus on kontrollitav, siis võime mõningase ettevaatusega öelda, et meil on nüüd võti heaolu ja edu ukse avamiseks. Pöördudes tagasi Eesti konteksti, tahaksin välja tuua mõned meie ühiskonnale omased nähtused, mis mängivad samuti takistavat rolli edasise heaolu ja majandusliku edu saavutamisel.
Kollektiivne psühhotrauma
Paljude eestlaste peas on küsimus: kuidas on võimalik, et primitiivne nõukogude ühiskond võttis üle tunduvalt arenenuma Eesti ühiskonna. Meil on kollektiivne psühhotrauma, mis istub hiigelsuure kivina meie kollektiivses alateadvuses. Senikaua kuni me seda sealt alateadvusest välja ei too ja “räägime suud puhtaks” stiilis läbi ei arutle, ripub see kivi Eesti ühiskonna kaelas.
Rahvuslik alaväärsuskompleks
Enamikul väikerahvastel on kõrgendatud alaväärsuskompleks ja tunnustusvajadus. See on Maslow' kolmnurga neljanda tasandi nn puudusvajadus. Meil on puudu tunnustusest. Vaadake meid – meil on Skype, laulupidu, laulev revolutsioon, e-residentsus jne! Kõik need on väärt asjad, kuid selle asemel, et lihtsalt uue asjaga välja tulla, püüame välja tulla millegagi, mis tähelepanu ja tunnustust tooks. Ka see vajaks “suu puhtaks rääkimist”.
Rahvuslik ohvriroll
Enamik meie folkloorist jutustab ohvriks olemisest – olgu selleks siis Kalevipoeg, „Tõde ja õigus“ või lugu 700aastasest orjapõlvest. Mis oli nõukogude okupatsioon meie jaoks? See oli ohvriks olemine. Ka täna kipume rahvuslikul tasandil võtma ohvri rolli, andes kiusaja rolli Venemaale või bürokraatlikule Brüsselile.
Üheks ohvriks olemise, alaväärsuskompleksi ja solidaarsuse puudumise musternäiteks on meie ühiskonna enamuse suhtumine Andrus Ansipi algatusse “Eesti Euroopa viie rikkaima riigi hulka”. Omalt poolt seaksin veelgi ambitsioonikama plaani – jõuda maailma viie rikkaima riigi hulka, sest selle saavutamiseks ei piisa ainult headest äriideedest – on vaja paradigma muutust. Ja kui me suudaksime esile kutsuda vajaliku paradigmamuutuse, siis upuksime äriideedesse, mis suurendaksid nii rikkust kui ka heaolu.