38. | VÕIMalus kontrollida tulevikukogemust

Võimumängude ülim eesmärk ei pea olema mitte võimu omamine. vaid hoopis kompensatoorne tegevus - teatud võimu puudumise varjamine.

image.jpg

Lähtudes sellest, kuidas poliitilist, majanduslikku või ka näiteks psüühilist võimu omavad inimesed meie elu mõjutavad, saame järeldada vaid üht - meie arusaamine võimu olemusest on puudulik. Me tegelikult vist ei saa piisavalt hästi aru, mis on võim ja milleks seda tegelikult kasutatakse.

Senise definitsiooni järgi on võim kui võime kontrollida teiste (inimeste) käitumist. Vastamata jääb aga küsimus, milleks kontrollijal seda vaja on, missugust mõõdetavat või tajutavat tulemust kontrollija sellest saab? Maailmas on 7,5 miljardit inimest ja on selge, et isegi kõige võimsamad diktaatorid ei ole võimelised kõiki inimesi kontrollima. Mõne inimese kontrollimängud piirduvad kodus pereliikmete, abikaasa ja lastega, mõni suudab kontrollida (mõjutada) enam kui miljardit inimest, kuid alati jääb keegi väljaspoole võimupiire.

Võimumängude uurimise detektiivitööd saab alustada, minnes mööda jälgi, uurides, mida annab meile teiste inimeste kontrollimine? See viib meid loogiliselt järgmise küsimuseni - missugust rolli meie elus mängivad teised inimesed? Jättes isikupõhise eripära kõrvale, võime öelda, et meie elukogemus on suures osas teiste inimeste kätes või vähemalt nii see paljudele tundub lisades möönduse, et ka ilmal on oluline roll mängida. Juba sündides sõltume me täielikult oma vanematest ja täiskasvanuks saades ei kao sõltuvus teistest inimestest ja ühiskonnast kuhugi.

Kuna meil ei õnnestu ilma kontrollida, ehkki kliimaaktivistid on ka selle väite kahtluse alla seadnud, siis on ju loogiline, et oma tuleviku elukogemuse kontrollimiseks on vajalik kontrollida teisi faktoreid ehk inimesi, sest kõik muu sõltub ju nendest. Võib öelda, et me kardame tulevikuga seotud määramatust, me soovime, et meie tulevikukogemus oleks ennustatav või ennustatav vähemalt selles osas, et ei juhtuks midagi ootamatut, mis võib kaasa tuua ebameeldiva kogemuse.

Seega võimu taotlevate inimeste eesmärk ei ole mitte niivõrd kontrollida teisi inimesi, vaid pigem juhtida oma tulevikukogemust, sest neil on hirm tundmatu tuleviku ees. Toetudes XX sajandi lähiajaloole, võime vaadata kolme justkui kõige suurema võimuga inimest - Stalinit, Hitlerit ja Mao’d. Nad kõik võivad meile tunduda hirmuäratavatena, karismaatiliste ja kartmatute liidritena, kuid kel on oskust heita pilk nende hinge, leiab seal vaid hirmu - hirmu kontrolli kaotamise, tuleviku ja teiste inimeste ees.

Minu isikliku kogemuse põhjal on olemas vaid kaks põhiemotsiooni - armastus ja hirm, millest viimast saab defineerida kui armastuse puudumist. See on sarnane pimedusega, mis samuti ei oma iseseisvat substantsi, pimedust defineeritakse valguse puudumise kaudu.

Kuna nii palju kui on inimesi, on ka armastuse definitsioone, pean oluliseks mainida, mida mina selles kontekstis armastuseks pean. Minu jaoks on siin armastus kui tõmme millegi enama poole, uute kogemuste poole, isiksusena enamaks saamise poole, avardumise poole. Toetudes eelnevale armastuse definitsioonile, ei tohiks olla raske mõista, mis on siis hirm.

Me võime inimelu kujutada ette kui elu jõe vooluga kaasavoolamist, kus me küll teame suures plaanis, kuhu (elu) jõgi meid kannab, kuid me ei tea, mismoodi vool kulgeb ja mis kogemustest ta meid läbi viib. Just see teadmatus teeb elust ELU, põneva ja arendava seikluse, kus on nii kärestikke kui ka rahulikku voolu.

Isikuarengu eksperdid räägivad meile voo seisundist kui ülimast inimkogemusest. See on kogemus, kus (psühholoogiline) aeg kaob - me elame hetkes. See ongi armastuse ehk hirmuta olemise seisund. Meeleseisund, mille puhul me ei püüa oma oleviku ega tulevikukogemust kontrollida, me lihtsalt voolame koos elu jõega ega avalda vastupanu.

Sõnal võim on ka teine - positiivsem tähendus. See on võim oma taju ja reaktsioonide üle, sest tegelikult ei määra meie elukogemust mitte teised inimesed ega ilm vaid hoopis meie subjektiivne taju – viis, kuidas me otsustame välistele sündmustele reageerida.

Ei ole liialdus öelda, et 90% meie elukogemusest on määratud meie taju poolt ja vaid 10% sõltub sellest, mis väljaspool meid toimub. Ja vaid need, kes saavad võimu oma taju ehk sisemaailma üle, saavad oma elu peremeesteks ja muutuvad osaks positiivsest ELU voolu kogemusest.

Previous
Previous

39. | Meie karismaatilised juhid

Next
Next

37. | Edu kui paradigma küsimus