39. | Meie karismaatilised juhid
Imetletud isiku karisma võib olla nagu alkohol - summutab meie kriitikameele ju muudab meid haavatavaks. Miks peaksime olema ettevaatlikud karismaatiliste inimestega.
Toimetaja Külli Peil
Mis on ühist karismal ja armumisel? Eks ikka see, et mõlemad pimestavad kriitikameele. Kriitikameeleta tehtud otsused muudavad meie igapäevase elu sageli topeltdraamaks - kodus ei jaga me elu tihti enam inimesega, keda me kunagi suure armastusega valisime ja väljaspool kodu põrkame sageli kokku sama mustriga. Karismaatiline ärijuht osutub lähemal tutvumisel psühhopaadiks ja meie hoolikalt kaalutud hääled valimistel muutuvad karismaatilise idioodi mandaadiks.
Mis asi see karisma siis on, mis meid võlub? Karisma definitsioonis ei ole ühest kokkulepet, aga lähtudes puhtalt minu isiklikust vaatlusest, ütleksin ma, et karisma on inimpsüühika omadus kanaliseerida teistelt inimestelt tähelepanu energiat ning seda siis oma energia või tarkusena esitada ehk tagasi peegeldada.
Kõik, kellel on olnud võimalus esineda suurema publiku ees, teavad seda energiavoo tunnet, mis tekib, kui teiste inimeste tähelepanu on teile suunatud. Kogu kuulsuste maailm on üles ehitatud ainult tähelepanu kanaliseerimisele. Karismaatilised staarid teevad mida iganes, et me neile oma tähelepanu kingiks. Sest kui nad ei saa tähelepanu, siis nende karisma kaoks. Tähelepanu on maailma valuuta number üks, mida saab kergesti konverteerida rahaks, armastuseks või valimisvõiduks.
Kinod, teatrid, meedia, Facebook, Twitter, Instagram ja Youtube - need on kõik platvormid, millel toimuvad tähelepanu ostu-müügi tehingud. Mina näitan sulle šokeerivat jura või edastan mingit ebatavalist sõnumit, loon sulle hetkeks paradiisi illusiooni või luban su pensioni tõsta ja sina annad mulle tähelepanu. Just nii tekib karismaatilise energia reservuaar, mille abil on üha kergem tavalisi inimesi tähelepanu konksu otsa saada selleks, et tulevikus veelgi oma karismat kasvatada. Enamasti pole vale öelda, et kellegi tugev karisma on lihtsalt teistelt väljapetetud psüühiline ehk elu energia.
Enamik, kuid siiski mitte kõik ajaloo suurkujud on just sellised karismaatilised psühhopaadid, kelle kõige suuremaks oskuseks on tähelepanu energia endale koondamine. Mida tegi Hitler? Ta n-ö tinistas ära kogu Saksa rahva. Kui vaadata vanu kinokroonikaid, siis võime näha, kuidas kümned või isegi sajad tuhanded inimesed ainiti, klaasistunud silmadega füürerit vaatavad. Nende tähelepanu on täielikult karismaatilisel juhil - nad andsid endast kõik. See aitab meil mõista Saksa sõjamasina võitmatust sõja algfaasis ja selgitab ka olukorra muutust mõne aasta jooksul. Psüühilise energia reservuaar tühjenes ja sellega koos kadus ka edu rindel.
Heaks näiteks sobib ka Napoleon. Viimane on psühhiaatriahaigla patsiendi vaimse häire põhisümbol. Kui ilmsemate psüühikahäiretega inimesed on üldiselt vaimuhaiglas (osa neist võib-olla isegi Napoleoni rollis), siis osavamad vaimuhaiged juhivad hoopis suurettevõtteid või ühiskonda. Me tunneme neid pidevalt tähelepanu keskmes olevate karismaatiliste juhtidena. Ka isikukultus ei ole midagi muud, kui lihtsalt püüd tähelepanu energiat „suurele juhile” kanaliseerida.
Lähtudes oma vaatlustest, olen märganud, et ühiskonna seisukohast head juhid ei ole eriti karismaatilised - eelkõige vist seetõttu, et nad ei mängi tähelepanu kanaliseerimise mänge, vaid tegelevad tööga. Nad on tähelepanu suhtes neutraalsed. Nad ei ole seest tühjad ega pea teiste energiaga manipuleerima, vaid leiavad selle iseendi seest. Enamik juhte on ehk siiski n-ö normaalsed - mitte-karismaatilised. Põhjus, miks karismaatiliste juhtide mõju on igas ühiskonnas sedavõrd suur, on ilmselt selles, et neil õnnestub meilt tähelepanu välja meelitada. Just meie poolt antud tähelepanu energia teeb psühhopaadist liidri sedavõrd mõjukaks.
Mida suurem on ühiskond, seda parem on karismaatiliste psühhopaatide mängumaa. Hiina, Venema ja USA on karismaatiliste psühhopaatide paradiis. Väikeses ühiskonnas nagu Eesti on psühhopaatidel raske - pole kümneid miljoneid, kellega manipuleerida. See annab normaalsetele juhtidele parema võimaluse. Ja see on ka üheks põhjuseks, miks väiksemates ühiskondades on parem elada.
Järjest enam jõuavad avalikkuse ette eliidi tegemised, mis rahvas hämmeldust tekitavad, sest meile on meeldinud uskuda, et eliit - need on inimesed, kes on meile eeskujuks. Liiga sageli võime aga eliidi ja psühhopaatide vahele panna võrdusmärgi ning neid ümbritsev karisma on vaid vahend oma eesmärkide saavutamiseks. Muidugi ei koosne kogu eliit psühhopaatidest ja paljud psühhopaadid ei jõua eliidi hulka.
Kui esitada küsimus, mis mõjutab ühe inimese elukäiku kõige enam, siis võime öelda, et selleks on tõenäoliselt tähelepanu kasutus. Meie elu läheb sinna, kus on meie tähelepanu. Sestap tasuks meil teadvustada, kelle kätte me seda soovime anda. Kas karismaatilised inimesed - filmitähed, juutuuberid, Instagrami kangelased ja „räägin, mida soovid kuulda“-poliitikud on ikka need, kes meie tähelepanu väärivad.