36. | Tere tulemast vaimsed häired!
Millest signaliseerib meile üha kasvav vaimsete häirete hulk? Kas see on ohu märk või on tegemist inimühiskonna normaalse arenguetapiga nagu seda on teismeliste murdeea probleemid?
Sotsioloogidel ja psühholoogidel ei ole jäänud märkamatuks, et paljud lääne ühiskonnas levinud vaimsed häired on ainuomased sellele ühiskonnale ja puuduvad või esinevad oluliselt väiksemal määral vähemarenenud ühiskondades. Me oleme seda tõlgendanud kui ohu märki - viidet sellele, et me teeme midagi valesti. Osa ühiskonnast arvab, et vaimsete häirete tekkepõhjus peab peituma keskkonnaseisundi halvenemises ja toitumise muutumises vähem naturaalseks, tähendagu siis sõna „naturaalne” siin mida iganes.
On inimesi, kes usuvad, et pöördumine kõiges naturaalse juurde on pääsetee, olgu selleks siis toortoit, vegan- või paleodieet. Unustatakse, et kõik sellised dieedid kvalifitseeruvad samuti vaimseteks häireteks ja seda sõltumata mainitud häiretega inimeste endi arvamusest. Toitumishäired on heaoluühiskondade tunnuseks - vaestes riikides, kus põhilised materiaalsed vajadused on rahuldamata, neid häireid (peaaegu) ei esine.
Eelöeldust tulenevalt avaneb siin selgelt ühiskonnas toimiva mustri alge - inimelu keerleb ümber vajaduste ja inimese liikumapanevaks jõuks on soov neid vajadusi rahuldada. Selle mustri pani esmakordselt kirja Maslow, kes märkas, et vajadused on hierarhilised, mis tähendab, et madalamad vajadused varjutavad kõrgemaid vajadusi. Kui me pole oma keha toiduvajadust juba mitu päeva rahuldanud, siis turvalisuse ja gruppikuuluvuse vajadused ununevad täiesti, rääkimata huvist elu mõtte vastu.
Sama kehtib ka vastupidiselt - kui madalam vajadus on rahuldatud, siis aktiveerub kõrgem vajadus, mis on senini lihtsalt märkamata kujul ootel olnud. Suhtlemistasandil oleme harjunud ütlusega, et inimesel on keha, hing ja vaim, mis tähendab, et meil on kehalised ehk füsioloogilised, hingelised ehk psühholoogilised ja vaimsed ehk spirituaalsed vajadused. On selge, et kui meie füsioloogilised vajadused on rahuldatud, siis aktiveeruvad psühholoogilised vajadused, mida Maslow kirjeldas kolme vajadusena. Vajadus turvalisuse järele annab endast esimesena märku, kuid ka armastus-, kuuluvus- ja tunnustusvajadus on kiired aktiveeruma.
Heites pilgu peale ajakirjanduses ja meedias kajastatavale võime tõdeda, et seal domineerivad turvatunde, armastuse ja kuuluvuse ning tunnustuse puudus. Meie maailmavaatele väljakutse esitavad arvamused kõigutavad meie turvatunnet ja kaitsepositsioonilt tulenev teistsuguse arvamuse rünnak on kerge tekkima. Ka keskkonna ja kliimaküsimused puudutavad meie turvatunnet, seda eelkõige tuleviku suhtes.
Järgmisel vajaduse tasandil me püüame käituda ja riietuda vastavalt oma grupikultuurile (näiteks punkarid või kliimaaktivistid), eesmärgiga pälvida selle grupi liikmete armastust, et mitte saada vastavast (Facebooki) grupist välja visatud. Paljud meist teevad ükskõik mida, et pälvida teiste grupiliikmete tähelepanu ja tunnustust. Viimaseks sobib suurepäraselt nii Guinnessi rekordite raamatusse pürgimise katse, mida loodetavasti ka meedia kajastab või poliitika tippareenilt lolluste karjumine - mida suurem lollus, seda suurem tähelepanu ja grupikaaslaste lojaalsus garanteerib tunnustuse ja armastuse.
Kõik see on vaid meie psühholoogiliste vajaduste rahuldamiseks. Sellised vajadused on sageli nagu mustad augud kosmoses - nad neelavad endasse kõik. Mida rohkem neid täita, seda suuremaks kasvab vajadus. Ebaterve psühholoogilise mustri murdmine on võib-olla inimelu kõige suurem väljakutse ja positiivse tulemuse puhul ka suurim preemia. Mitte ühegi mäetipu vallutamine ei ole võrreldav psüühilisest piirangust vabanemisega. Sageli pole isegi vale öelda, et paljudele mägironijatele võiks vabanemine vajadusest üha kõrgemasse tippu ronida olla suurem samm oma eluteel, kui ihaldatud mäetipu vallutamine.
Oma tänase mure rahva vaimse tervise pärast võime seetõttu asendada konstruktiivse optimismiga - meie ühiskond on arengupüramiidil jõudnud järgmisele tasandile ja meil on põhjust uhkust tunda ja ennast edu puhul õnnitleda. Oleme saavutanud elementaarse materiaalse heaolu - nüüd on aeg tegeleda psühholoogilise ehk hingelise heaolu loomisega. Meie probleemiks ei ole mitte tegelik ebaturvalisus ja armastuse või tunnustuse puudus, vaid illusioon ehk eksiarvamus selle puudumisest. Ravi illusiooni vastu on illusiooni läbinägemine. Illusioon on nagu määrdunud aken, millele on joonistatud lilled ja mis tunduvad meile õues kasvavate lilledena, ehkki õues on hoopis lumi maas.
Teiste sõnadega ja sümbolite keeles väljendatuna - kui maja põleb, siis pesemata aknad meid ei häiri - me isegi ei ole võimelised seda märkama, ehkki aknad on tõepoolest hägused. Kui pesemata aknad on meid häirima hakanud, siis võime ennast õnnitleda - tulekahju on kustutatud ja on aeg aknaid pesema hakata...