35. | Kapitalism ja kommunism suubuvad samasse deltasse

Pole imestada, et eestlaste 50-aastane vahetu kommunismikogemus on meid kapitalismiusku pööranud. Mõnikord ehk isegi kriitikameele väljalülitamise hinnaga, sest ettevõtlusvabaduse varjus ja lipu all saab rahus elada ka kapitalismile omane ekspluateerimisvabadus.

Kapitalism ja kommunism kui vastandlikud nähtused on samas nagu kaksikud, sest nad sünnivad koos ja üks ei saa eksisteerida ilma teiseta. Mingi asi ei saa olla suur ilma võrdluseks oleva väikese asjata, ei ole võimalik olla konservatiivne, ilma et keegi oleks liberaalne. Ka kapitalism, mida defineeritakse eelkõige omandisuhte kaudu tootmisvahenditesse, ei ole siin erand. Skaala äärmusteks on tootmisvahendite kollektiivne omand ja eraomand.

Paljud meist on ise kogenud, mida tähendab, kui kõik tootmisvahendid on kollektiivses omandis. Tegelikult tähendas see seda, et neil on ainult üks omanik - kommunistlik võimuladvik, kes selle kaudu oma kitsaid ambitsioone rahuldab.

Kapitalismi puhul on asi keerukam - teoreetiliselt on igaühel, kes initsiatiivi haarab, võimalus lõpuks tootmisvahendite omanikuks saada, kuid vaadates mõõdetavaid trende maailmas, võime öelda, et endist viisi jätkates varsti see enam nii ei ole. USA-s on täna üle 90% varadest ja tõenäoliselt veelgi suurem osa tootmisvahenditest 2% elanikkonna käes. Selle trendi jätkudes terendab silme ees kapitalismi loogiline lõpp - üks supermonopol, kelle omanduses on kõik tootmisvahendid. Sellisel korporatsioonil võib küll olla palju omanikke aga kindlasti on neid väga palju vähem kui 1% elanikkonnast.

Loogilise lõpuni viidud kapitalismis kaob ära ka konkurents, seega pole vaja ei klientide pärast võidelda ega ka innovatsiooniga tegeleda. Viimast tendentsi võime juba täna märgata - on täiesti tavapärane, et globaalsed turuliidrid ostavad ära konkureerivad patendid ja teevad need ühiskonnale kättesaamatuks või lihtsalt ostavad konkurendid ära.

Tegelikult erinevad pärisorjuslik feodaalühiskond ja lõpusirgel kapitalistlik ühiskond ainult sümboolselt. Feodaalajal oli põhiline tootmisvahend maa, mis oli aadelkonna omanduses. Kuna muid tootmisvahendeid sel ajal oli väga vähe, siis oli ülejäänud rahvas enamikus pärisorjad. Lõpusirgel kapitalismi puhul on peamiseks tootmisvahendiks saanud raha - ühiskond polariseerub üha enam vähemuseks, kes võivad raha emiteerida ja selle eest intressi küsida ning enamuseks, kes ei või raha emiteerida, vaid peavad laenu võtma ja siis raha emiteerijale intressi tasuma. Pärisorjuse asemel oleks siin korrektsem kasutada sõna finantsorjus.

Rahvusvahelise kapitalistliku rahapüramiidi tipus ongi üks USA eraettevõte nimega Föderal Reserve, mis on nagu iga teine tavaline eraõiguslik äriühing. Eriliseks teeb selle äriühingu talle antud õigus raha emiteerida. Seega võime öelda, et USAs on tänases mõttes peamine tootmisvahend raha täielikult eraomanduses ja neid eraomanikke on sama palju kui on seal krediidiasutusi.

Üha enam ilmub majandusanalüüse, mille sisuks on mõistmine, et selline varade ja tootmisvahendite koondumine väga väikese hulga inimeste ehk eliidi kätte on kahjulik kõigile - sealhulgas isegi sellele eliidile endale. Miljardäridel on väga palju rohkem raha, kui nad suudavad kogu elu jooksul ära kulutada, mis toob kaasa selle, et see raha kas ei ringle või seda väärkasutatakse ühiskonna hüvangu mõttes.

Just ringlusest väljaviidud raha on üha kasvava palgavaesuse peamine põhjus. Majanduse peamiseks mootoriks on inimeste vajaduste rahuldamine ja need vajadused on tegelikult suhteliselt piiratud. Teatud rikkuse tasemest alates on kõik inimese mõistlikud ja isegi ebamõistlikud vajadused rahuldatud ja ta ei tee enam vajadustest tulenevaid olulisi lisakulutusi, sõltumata sellest, kui suur on tema sissetulek. Raha hakkab kogunema üksikute inimeste kätte. Teiselt poolt on palju inimesi, kes tarbiksid rohkem, kuid nad ei saa seda teha, sest finantssüsteemi eripärast tulenevalt koondub raha sinna, kus teda juba on.

Illustreeriva näitena võime kujutada ette olukorda, kui raha jaguneks suhteliselt mõistlikult (erinevused ei oleks liiga suured), siis võiksid väga paljud inimesed olla võimelised endale ostma näiteks korraliku paadi või jahi (või midagi muud, millest nad sooviksid rõõmu tunda). See elavdaks majandust ja tooks kaasa ühiskonna suurenenud heaolu - töökohtade, palkade ja majanduskasvu näol.

Tegelikkuses liigub aga maailm USA juhtimisel suunas, kus miljardärid võivad omale osta näiteks 100 miljonit maksva veesõiduki, kuid suur osa inimestest elab suhtelises vaesuses ja ei saa midagi peale miinimumi endale lubada. See toob aga kaasa töökohtade ja palkade vähenemise, mis viib lõpuks majanduskasvu aeglustumiseni või lausa majanduse kahanemiseni.

Miks on asjad nii läinud? Võib-olla on siin üheks põhjuseks see, et paljud majandusteoreetikud ei ole siiski päris hästi aru saanud, kuidas majandus tegelikult toimib ning võtnud omaks mingi majandusideoloogia. Nad on jätnud kõrvale teadusliku vaatluse põhimõtted ning võtnud aluseks oma piiratud arusaamise majanduse toimimisest, püüdes reaalsust (antud juhul siis majandust) selle järgi tööle panna.

Võime öelda, et Nõukogude Liit oli grandioosne sotsiaalne ja majanduseksperiment, mille käigus selgus, et kommunism ei ole jätkusuutlik majandusmudel. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkab tunduma, et ka USA on muutumas sarnase majanduseksperimendi lõppmängu näitelavaks - äratuskellaks, juhtimaks meie tähelepanu asjaolule, et kommunism ja kapitalism on lihtsalt sama mündi eri pooled.