9. mai kui suurepärane võimalus leppimiseks!

Meedia: delfi.ee 09.05.2012

Teise maailmasõja lõpust on möödunud juba 67 aastat, aga pinged selle tõlgendamise üle on sellised nagu oleks sõda alles eile lõppenud. Eestimaalased! Kas ei oleks juba aeg jätta minevikuga hüvasti ja tulla tänasesse päeva? Mis olnud, see olnud, me ei saa enam minevikku tagasi pöörata.

mõistmine ja püüda teineteist mõista ning selle mõistmise kaudu lõpuks lõpetada see varjatud kodusõda.

Raskused meie elus toovad kaasa alati võimaluse midagi õppida. Ja 9. mai on vaieldamatult valus kuupäev Eesti elanikele. Aga mida me võiksime teha teisiti, mida võiksime õppida?

Õppida võiksime seda, mida maailma ajalugu on juba ammu näidanud - tülitsemine ja süüdistamine ei vii kunagi leppimiseni ja teineteisemõistmiseni ning sõda ei ole meetod rahu saavutamiseks. Ja sellest globaalsest ja ka isiklikust õppetunnist lähtudes peaksime omale tunnistama, et püüd vastaspoolt veenda, et meil on õigus ja nende arusaaamine on vale, on määratud läbikukkumisele ja on tegelikult ka läbi kukkunud. Igasugune jõu kasutamine suurendab ainult vastandjõudu.

Reaktiivse lähenemise asemel võiksime nüüd ühiskonna arvamusliidrite tasandil kasutada proaktiivset lähenemist. Oleks aega avada silmad ja leida 9. mai sündmuste ühisosa. Ja kahtlemata on seal piisavalt suur ühisosa, et seda tähistada. Sõja lõpp Euroopas on igati seda väärt ja selles kontekstis oleks ehk otstarbekas jätta kõrvale osade Vene juurtega inimeste meie jaoks eestivaenulikud avaldused ja avaldada mõistlikku toetust Vene kogukonna soovidele sõja lõppu tähistada. Me ei pea heaks kiitma neid sündmusi, mis tõid Eesti elanikele kaasa hulgaliselt kannatusi, vaid võiksime keskenduda lihtsalt sellel, et sõja lõpu tähistamine on väärt ettevõtmine, toimugu see siis kas 8. või 9. mail. Ja seda tähelepanuavaldust Eestis elava Vene kogukonna vastu võiks tõesti teha kõige kõrgemal tasandil.

Tõenäoliselt on Eestis arvestatav hulk inimesi, kes seda algatust heaks ei kiida ja avaldavad kõvahäälset vastuseisu. Aga mõelgem, mida me siis oma elult soovime - kas seda, et meie "õigus" jääks peale või soovime varjatud sõja lõpetada ja Eesti elukeskkonda parandada?

Vaadake, mis on aastatuhandeid toimunud tänase Iisraeli territooriumil! Ma küll ei arva, et Eesti sündmused võiksid sellise pöörde võtta, vaid kasutan seda kui näidet aastatuhandete pikkusest lõpmatust kättemaksust, tapmisest ja mitteandestamisest. Kas me oleme võimelised midagi õppima või jätkame senist teed ja ootame mingil ime moel teistsugust tulemust kui seni...

Einstein on ilusti öelnud: vaimuhaigus - see on sama tegevuse kordamine, lootuses saada tavapärasest erinevat tulemust!