Isikukultus ja iidoli staatusesse seadmine ei puuduta mitte ainult ammu surnud ajaloolisi isikuid, vaid seda on rakendatud ka paljude tuntud mõistete puhul.

Vastupidiselt üldlevinud arusaamisele, on paljud müstiliste ja religioossete traditsioonide mõisted selgitatavad tänapäeva psühholoogia terminites, sest nende fookus oli eelkõige inimhingel ehk psüühikal ja selle puhastamisel. Alkeemia räägib sümboleid kasutades inimhinge ümberkujundamisest (seatinast kulla tegemine). Ka kristlik traditsioon (Piibel) tugineb eelkõige mõistukõnele (tähendussõnad) ja sümbolitele.

Erinevalt sellest on Gautama Buddha õpetuses kasutatud ka ratsionaalset lähenemist, mis oli suunatud eelkõige edasijõudnud õpilaste kitsamale ringile (Shanga). See teeb tema sõnumi teisendamise tänapäeva psühholoogia keelde mõnevõrra lihtsamaks, sest inimpsüühika põhielemendid pole 2500 aasta jooksul muutunud.

Oluline osa sellest, millest Gautama Buddha õpetus räägib, on ka tänapäeva psühholoogide poolt ühel või teisel moel kaardistatud. Dhammapada on teos, kus öeldakse ära kõige olulisem - õpetuse põhituum peitub esimeses neljaosalises värsis, mida olen alljärgnevalt püüdnud väljendada kaasaegses, loodetavasti paremini arusaadavas ja mõnevõrra pikemas sõnastuses:

● Kui me vaatleme mingit nähtust ja me ei ole neutraalsed - s.t meil on selle kohta hinnang, eelarvamus või ootus, siis see mõjutab meie meeleseisundit (tuju).

● Meeleseisundi (tuju) jaoks ei ole määrav mitte nähtus ise vaid meie hinnang, eelarvamus või ootus selle nähtuse kulgemise või tulemuse kohta.

● Millal iganes tegutseme, räägime või mõtleme ebapuhtalt (omades hinnangut, eelarvamust või ootust tulemuse kohta),

● ei ole meie meeleseisund (tuju) neutraalne (meil tekib emotsioon) ja varem või hiljem tajume seda kannatusena.

Võime seda olukorda võrrelda kui mõõtmist mõõteriistaga, mille kalibreerimine ei ole õige, vaid on nihkes mingi väärtuse võrra.

Teine värss sisaldab sama infot vaadelduna kannatuse vältimise aspektist:

● Kui me vaatleme mingit nähtust ja me ei ole neutraalsed - s.t meil on selle kohta hinnang, eelarvamus või ootus, siis see mõjutab meie meeleseisundit (tuju).

● Meeleseisundi (tuju) jaoks ei ole määrav mitte nähtus ise vaid meie hinnang, eelarvamus või ootus selle nähtuse kulgemise või tulemuse kohta.

● Millal iganes tegutseme, räägime või mõtleme puhtalt (olles vaba hinnangutest, eelarvamustest või ootustest tulemuse kohta),

● on meie meeleseisund (tuju) neutraalne (meil ei teki emotsiooni) ja me tajume seda õnnetundena, võrreldes seni kogetud kannatusega.

Laialt levinud arusaamise kohaselt on nirvaana ülima õndsuse seisund - midagi ekstaasi või orgasmi taolist. Minu kogemuse põhjal on selles väites küll veidi suhtelist tõtt vahetult kannatusest vabanemise kontekstis, kuid suures plaanis on see väide eksitav.

Olles eluaeg tajunud maailma ebapuhtalt (omades nähtuste kohta väärtushinnanguid, eelarvamusi ja ootusi), tajume me neutraalset hinnangutevaba meeleseisundit (kui seda õnnestub saavutada) vabanemisena. Mitte nähtus ise ei põhjusta kannatusi, vaid meie suhtumine - nähtuse heaks või halvaks, oodatud või mitteoodatud sündmuseks liigitamine loob suhtelise (meie väärtushinnangutest tuleneva) õnne või kannatuse. Seetõttu võib esmakordne kannatustevaba seisund tunduda tõepoolest ekstaatilise või orgasmilise kogemusega.

Sedamööda, kuidas eelnevad kannatused ununevad, kaob ka võrdlusmoment ning selline meeleseisund muutub uueks normaalsuseks. Neutraalses meeleseisundis vaatleme maailma püsivalt hinnangutevabalt ja sellest saab neutraalne kogemus ilma pideva õnn-kannatus yo-yo-efektita.

Vaadates pingeid ja frustratsiooni ühiskonnas, pole raske märgata, et nende tuumaks on olukorra (kellegi teod või sõnad) mittevastavus reageerija enda doktriinidele, ideoloogiatele, hinnangutele, eelarvamustele ja ootustele. Igal inimesel on need mõnevõrra erinevad ja paljudel on need pehmelt öeldes väga reljeefsed. Seetõttu on mõistetav, et enamik sündmusi (nii ühiskondlikul kui ka eraelu tasandil) ei vasta mingis osas inimeste ootustele ning on pingete ja frustratsiooni allikaks. Just seda tajuvad asjaosalised kannatusena.

Dhammapada on tänapäeva psühholoogia terminites õpetus sellest, kuidas püsida neutraalsena ja säilitada meelerahu, millega kaasneb kannatuste kadumine. Meil ei ole võimalik kontrollida 7,5 miljardi inimese tegemisi ja ütlemisi. Ainus asi, mis (potentsiaalselt) allub meie kontrollile on meie endi reaktsioonid välistele sündmustele. Gautama Buddha oluline väide on, et meie reaktsioonid sõltuvad meie tajufiltrist. See on kas puhas või siis ebapuhas, kandes endas hinnanguid, ootusi jne.

Antud kontekstis vajab tõenäoliselt täpsustamist olukord, mil meie ootused täituvad - näiteks saavutame äris soovitud edu, võidame loteriiga, saavutame olümpiavõidu või mida iganes keegi enda jaoks ihaldatavaks peab. Sellele järgneb tavaliselt tõepoolest high - kontrastne õnnetunne võrrelduna vastupidise võimalusega või eelneva olukorraga. Kuid kõik, mis läheb üles, peab tulema alla ja on vaid aja küsimus, mil eufooria kaob ja me hakkame otsima uut high-elamust. Kui me seda ei saa, siis tajume seda kannatusena. Kuna eelmine high tõstis meie ootusi, siis on vaid aja küsimus, mil me ei suuda luua uut high-kogemust, vaid saame kogeda vastupidist. See kõik jääks olemata, kui me oleks neutraalsed tulemuse suhtes.

Siddhartha Gautama kohtumine Mara deemonitega on neutraalsuse testi läbimise lugu sümbolite vormis. Reageerimine ahvatlustele oleks tähendanud, et tal on elu suhtes mingid (täitmata) ootused. Mittereageerimine tähendas aga, et ta on vaba ootustest ja ühtlasi saavutanud psühholoogilise puhtuse ja vabaduse. Piiblis on sarnast olukorda kirjeldatud lõiguga „Selle maailma vürst tuleb ja tal ei ole mingit voli mu üle” (Jh 14:30). Teiste sõnadega, ei Mara deemonid ega ka selle maailma vürst ei suutnud leida ühtegi ülalmainitud ebapuhtust.

Loomulikult on nirvaana mõiste ja kogu antud temaatika oluliselt sügavam, kuid antud lühikeses essees püüdsin keskenduda kõige olulisemale, milleks on neutraalsus ehk vabadus hinnangutest.

Buddhaks saamine hõlmab endas ka muid aspekte - näiteks alateadlikust ja automaatsest sildistamisest loobumist (see on auto, taevas on sinine). Kuid see ei ole otseselt seotud kannatustega, sest verbaalne suhtlemine eeldab kokkuleppelisi silte. Sildistamise puhul on küsimus vaid vabanemises pidevast automaatsest sildistamisest.

Lähtudes lääne kultuurikontekstist ja ratsionaalsest maailmavaatest, oleks mõiste „neutraalsus” midagi, mis võiks paljusid inimesi inspireerida ja motiveerida vastandina mõistele „nirvaana”, mis täna üldlevinud tähenduse mõttes on väljaspool saavutatavuse piire. Ka Gautama Buddha käis oma sõnade järgi keskteed ehk neutraalset teed.

Tänane tähendus ja selgitused sõnale nirvaana on antud tõenäoliselt inimeste poolt, kes üldreeglina pole seda kogenud - sestap tasub meil olla neutraalne ning esitada küsimus - kas inimesel on üldse võimalik olla pidevas ekstaasis või on see lihtsalt soovmõtlemine?