Sõnadele annavad tähenduse inimesed. Miks sõna “Püha” leiab nii sageli kasutamist just seal kus on palju vägivalda, on huvitav mõistatus.

Mõnikord ei jõua ma ära imestada meie sõnakasutuse üle. Prantsuse revolutsioon, mis võttis kasutusele deviisi „Vabadus, võrdsus, vendlus", on hea näide sõnade ja tegelikkuse mittevastavusest. Ka meie endise riigi nimi sisaldas sõnapaari (Nõukogude Sotsialistlike) Vabariikide Liit, kuid ma ei mäleta sellest ajast ei vabadust, riiki ega ka vabariiki.

Kõige vastuolulisem sõnaühend on minu jaoks aga Püha Maa, mis tähistab maalappi, mis suures plaanis langeb kokku tänapäeva Iisraeli ja Palestiina territooriumiga. Pole konfliktsemat piirkonda maailmas kui nn Püha Maa ja seda juba aegade algusest. Kui pöörduda juudiriigi loomise juurde, siis lähtudes vanast testamendist, algas see konfliktiga. Saabudes võõrale maale ja saades jumalalt sõnumi, et just see on tõotatud maa, tekkis ka takistus - selgus, et see maa on juba asustatud teiste hõimude poolt. Mis täpselt juhtus, seda on väga raske tuvastada, aga lähtudes vana testamendi motost „Silm-silma ja hammas hamba vastu” on meil alust arvata, et verevalamisest ei pääsenud kumbki osapool.

Tänaseni on Lähis-Ida, keskpunktiga Pühal Maal olnud meie planeedi üheks suurimaks kriisikoldeks. Sealt alguse saanud Moosese, Jeesuse ja Muhamedi õpetused on minu jaoks pigem kui vaimsed päästeoperatsioonid, mille eesmärk oli selgitada Püha Maa ja selle ümbruskonna elanikele elu põhitõdesid - õpetada neid austama inimelu, pidama lugu elementaarsetest kooselureeglitest ning saavutama elementaarset materiaalset ja psühholoogilist heaolu.

Kõik nendest õpetustest tekkinud religioonid tunnistavad kümmet käsku. Mis on 10 käsu esimene konkreetset tegevust juhtiv käsk? Selleks on „Sina ei tohi tappa”, tingimusteta käsk, milles polnud esitatud ühtegi erandit. Ometigi on sellesama õpetuse või religiooni fanaatilised järgijad ajaloo jooksul tapnud jumala nimel miljoneid inimesi.

On mõistetav, et nii eestlased kui ka kõik muud rahvad armastavad oma kodumaad ja see on nende jaoks teatud mõttes ka püha. Siiski, et üks kõrbene maalapp kuskil Vahemere ääres kuulutatakse erilises staatuses olevaks universaalseks Pühaks Maaks, tundub minu jaoks küll pigem inimliku liialdusena. Ka see, kuidas kristlikus kirikus kujutatakse Pühal Maal sündinud Jeesust, tundub mulle väljamõeldisena. Ühele lihast ja luust, minu jaoks tavalisele, kuid siiski vaimselt väga ärksale inimesele, on antud mütoloogilised võimed.

Mida Jeesus ise enda kohta ütles? „Sest seda, mida te olete näinud mind tegemas, nimelt seda saate ka teie tegema“ (3Ne 27:21). Ometigi on just kirik see, kes on seadnud Jeesuse meist kättesaamatusse kaugusse ja kõrgusesse. Teinud pühaks ning pannud ja jätnud ta ristile rippuma, et olla kindel, et mitte keegi ei üritakski temas tavalist inimest näha.

Kui mingi maa (riik või territoorium) võiks üldse olla püha, siis see oleks minu arvates pigem koht, kus on rahu (puudub sõda) ja inimestel on hea elada. Oleks tunduvalt loogilisem, kui me nimetaksime Šveitsi või Rootsit pühaks maaks, need riigid pole juba sajandeid olulist vägivalda kasutanud ega sõda pidanud. Kõik see tõstatab küsimuse, mis see siis ikkagi on, mis on „püha”?

Sõna püha tähendust võiks harutama hakata kahest otsast. Esiteks mõistetakse püha all jumalaga seotut, sakraalset, teiste sõnadega midagi, mis on jumalikku päritolu. Peamiseks (monoteistliku) jumala tunnuseks, kui nii sobib öelda, on kõikvõimsus, kõikjalolemine, kõikenägevus, mis tähendab, et väljaspool jumalat ei ole midagi - teiste sõnadega, jumala põhiomadus on ülim terviklikkus ehk lõhestumise puudumine.

Teiseks lähenemisnurgaks võime võtta sõna püha tõlgendamise inglise keele kaudu. Holy, holiness on kõnekeeles kuulmise järgi väga sarnane sõnale whole, wholeness, mis tähendab terviklikkuse, harmoonia ja ühtsuse seisundit - seda, et puudub sisemine jagatus või lõhenemine.

Kui me vaatame inimesi, keda me võiksime pühaks pidada, näiteks Dalai Lama’t, siis just psühholoogiline ja vaimne terviklikkus, (skisofreenilise) lõhestatuse puudumine ongi selliste inimeste üheks oluliseks tunnuseks. Mitte kõik pühakuks kuulutatud isikud ei paista silma märkimisväärse psühholoogilise terviklikkusega, kuid paljude pühaks peetud inimeste puhul tõuseb esile just nende tasakaalukus ja terviklikkus.

Maailma rahu seisukohast lähtudes oleks oluline, kui Püha Maa saaks ükskord ka päriselt pühaks maaks – kohaks, kus valitseb rahu, koosmeel ja harmoonia. Peamiseks küsimuseks on aga see, mis paneks juudid ja araablased omavahel rahu tegema ja sõbralikult koos elama - väljuma lõputu kättemaksu tsüklist? Kas see on üldse võimalik?

Usun, et võtmeks rahumeelse lahenduse juurde on rahvusliku identiteedipiirangute ületamine. Juudid ja palestiinlased, sellistena nagu nende identiteet täna on määratletud, ei saa ära leppida, sest nende minatunne on määratud vastandumise kaudu. Juutide „meie” seisab koos arvamusel, et kõik teised pole „meie” ja sama kehtib ka palestiinlaste kohta. Leppimiseks peavad nad leidma mingi ühisosa, mille alusel mõlemad grupid saaksid sulanduda suuremasse gruppi.

Teatud mõttes võime öelda, et (paljud) juudid dehumaniseerivad palestiinlasi ja (paljud) palestiinlased dehumaniseerivad juute. See on meile ajaloost tuttav nähtus – natsi-Saksamaa dehumaniseeris juute ja täna paljud moslemitest migrandid dehumaniseerivad eurooplasi. Lahendus oleks vastupidine - ühisosa leidmine, mis on juba kõigis inimestes olemas, see ühisosa on inimeseks olemine - humaansus. Teatud mõttes võime öelda, et rahvuslus ja rahvusriiklus, ehkki vajalik arengusamm inimkonna ajaloos, võib olla takistuseks üldise rahu ja harmoonia saavutamisele. Just seetõttu oleks oluline nihutada rahvusgruppide identiteet üha enam suuremale grupile inimestele, kui seda on rahvus.

Mida oleks meil Maarjamaal, mis on meie oma versioon pühast maast, sellest õppida? Minu arvates seda, et eestlaste ja venelaste integratsioon Eestis peaks toimuma mitte eestistumise vaid euroopastumise teel. Paljud venelased ei soovi oma vene identiteeti kaotada, kuid soovivad olla Eesti ja Euroopa Liidu kodanikud. Kui me laiendame oma rahvuslikku identiteeti euroopluse suunas, siis ei pea ei eestlased ega ka venelased loobuma oma rahvuslikust identiteedist, kuid meil on piisavalt suur ühisosa MEIE, mis teebki meie ühiskonna sidusaks ja tugevaks, säilitades mitmekesisuse.