Liiga sageli oleme oma mõttemaailmas normaliseerinud asju, mis ei peaks olema normaalsed, vaid tuleks välja vahetada. Tänane raha- ja arvelduskontode süsteem on üks neist.

Kui juba kord on otsustatud konto haldamine ja makseteenused lahku lüüa, siis oleks mõtet sel teel ka loogilise lõpuni minna. Arvelduskonto number tuleks lahutada mitte ainult makseteenuse pakkujast vaid ka arvelduskonto teenuse pakkujast - midagi sarnast nagu telefoninumbritega on juhtunud.

Senikaua kuni meie konto haldajaks on kommertspank, eksisteerib alati võimalus, et kommertspangaga midagi juhtub. 100 000-eurone hoiuste kaitse on küll tore, aga kui pauk käib, siis rappub terve ühiskond. Samas on meil olemas üks pank, mis ei saa ümber kukkuda - keskpank, mis võiks avada oma pearaamatu ju kõikidele soovijatele, olles ühtlasi absoluutseks garantiiks.

Digitaalses maailmas on elektronposti saatmine ja raha saatmine väga sarnased ja tegelikult lihtsad protsessid. Maksete puhul lisanduvad küll turvalisuse ja aruandlusega seotud piirangud, kuid suures plaanis oleksid sellisel juhul valuuta liikumist teenindav rahaserver ja ühte domeeni teenindav meiliserver üsna sarnased. Kujutagem ette, kui mugav on, kui igal inimesel ja ettevõttel oleks keskpangas automaatselt konto. Konto teenidamiseks võime siis valida meile sobilikud ühe või mitu maksevahendajat või muud teenusepakkujat, mis võiksid olla seotud meie finantside teenindamise vajadustega? Arvelduskonto on tänapäeval üks olulisi inimõigusi ja selle realiseerumine võikski toimuda automaatselt.

Meil on täna äriregister - üks koht, kus on kõik registreeritud ettevõtted. Äriregister ei paku nõustamisteenust ega abi registriandmete muutmisel, ta hoiab vaid informatsiooni. Ainult teenusepakkujad, konsultatsioonifirmad, õigus- ja advokaadibürood või ka ettevõtted ise, teostavad äriregistris andmete muudatusi. Sarnaselt sellega võiks keskpank olla teatud mõttes kontoregister, arvelduskonto hoidja, kuid mitte makseteenuse pakkuja. Raha on ju tegelikult informatsioon väärtuste suhtelise jagunemise kohta. Matemaatiliselt ja IT ülesandena pole see keeruline.

Selline muudatus tooks kaasa sama valuuta piires 100% välkmaksed, millele lisanduksid hoopis suuremad võimalused, sest kõik sama valuuta kontod oleksid ju ühes andmebaasis.

Sellele järgnevaks sammuks võiks olla kommertslaenude väljastamise ümberkujundamine. Laenu väljastamine ja laenu haldamine võiks lahku lüüa. Laenu väljastaks ühiskonnale kuuluv keskpank, kes koguks ka intressi, mis siis jääks ühiskonna hüvanguks, mitte ei rändaks arusaamatutele omanikele kuskil maailmaavarustes. Tänased kommertspangad aga võiksid teatud teenustasu eest, mis võib olla mingi osa intressist, laenukõlbulikkuse analüüsi ja laenu haldamisega tegeleda.

Kui me loeme, et maavarad Eestis kuuluvad ühiskonnale, siis miks meie kõige väärtuslikum maa vara - raha - ei kuulu ühiskonnale, vaid selle kasutamise eest korjavad tasu kommertspangad ja enamik (80%) tekkinud kasust lahkub Eestist peaaegu jälgi jätmata. Vaatasin krediidiasutuste 2017. aasta majandusaasta aruandeid - suuremates Eesti pankades oli kasum töötaja kohta 100 000 eurot aastas. Kas see on tõesti panga hea töökorralduse tulemus või on see lihtsalt kõigile kuuluva Eestimaa vara kasutamine väikese finantseliidi huvides?

Järgmise sammuna võiks ette võtta ringluses oleva raha hulga stabiliseerimise, mis ühe, keskpangana toimiva raha emiteerija puhul on lihtne. Buumid ja kriisid ei ole ju midagi muud, kui ringluses oleva rahamassi suhteliselt kiire muutus, võrreldes ringluses olevate kaupade teenuste ja väärtusega. Kui suurendada ringluses oleva raha massi nagu see toimub buumi aegadel, kuid mis on ju tegelikult buumi põhjus, siis hinnad tõusevad, ja kui vähendada ringluses oleva raha massi nagu see toimib kriisi aegadel, mis on ju tegelikult kriisi põhjus, siis hinnad langevad.

Tsentraalse rahaloome korral oleks buumid ja kriisid lihtsalt välditavad. Lisaboonusena tekiks ka võimalus makse vähendada, sest sellise rahandussüsteemi puhul oleks iga-aastane majanduskasv tänasest oluliselt kõrgem, mis tähendaks automaatselt vajadust sama suure koguse uue raha järele. Selle uue raha võiks suunata riigi (eelarve) käsutusse ja see võimaldakski makse vähendada.

Ülaltoodud stsenaarium võib esmasel tutvumisel tunduda utoopiana, kuid kui sellesse süveneda, siis saab olla vaid üks küsimus - kuidas me siiani oleme olnud sedavõrd pimedad toimiva rahasüsteemi puuduste suhtes?