Retsensioon teaduspõhisele ülevaatele enesetappude dünaamikast. Millest uurimistöö jättis rääkimata.

Ehkki meil on suurepärane teaduspõhine ülevaade enesetappude dünaamikast (link), puudub meil samas igasugune arusaam sellest, miks inimesed ei taha elada, millele viitab ka lause enesetappe uurivast teadustööst „Intervjueeritavad ei osanud öelda ühte konkreetset põhjust, mis viis lähedase suitsiidini”.

Tutvudes uurimistööga, ja eriti selle osaga, kus intervjueeriti lähedasi, jäi silma nii uurijate kui ka intervjueeritavate püüe leida suitsiidi mõõdetavaid, n-ö objektiivseid asjaolusid, mille hulka loeti näiteks:

• isiku eluviis

• perekonnamuster

• kooliharidus ja töö

• vaba aeg

• alkoholi ja narkootikumide tarvitamine

• hiljutised lahkuminekud või lähedase kaotus

• kokkupuude tagakiusamise ja vägivallaga või seksuaalvähemusse kuulumine

• majanduslikud raskused

• tervislik seisund

• erivajadus

Lugedes uurimistööd, suutsin teha kaks järeldust:

1. Mitte ükski objektiivne faktor ei saanud olla suitsiidi (oluliseks) põhjuseks, kuid võis olla käivitavaks ajendiks. Ainuke faktor, mis näis välistavat suitsiidi, oli religioossus - uuritud juhtudest mitte ükski enesetapja ei olnud religioosne.

2. Enamik intervjueeritavaid tõi välja, et hukkunul olid suitsiidimõtted juba pikemat aega. See tähendab, et enesetapp on mingi ajaliselt kestvama nähtuse tulemus.

Millest antud uurimistöö ei rääkinud?

Kui me ei suuda leida ühtegi objektiivset asjaolu, mis võiks olla suitsiidi põhjuseks, siis üks võimalik loogiline teaduslik järeldus on see, et selliseid objektiivseid asjaolusid polegi olemas. Sellele viitab kaudselt uurimuses ilmnenud tõsiasi, et mitte ükski enesetapja ei olnud religioosne. Religioossus kui usk jumalasse on puhtalt subjektiivne nähtus (mina usun, et...), mis tähendab, et ainuke tugevalt korreleeruv marker on subjektiivne mitte objektiivne.

Kui me otsime midagi, siis meil on kaks võimalikku viisi otsimiseks. Esimene ja tavaline viis on see, et me otsime sealt, kust me oleme harjunud otsima või kust on lihtsam otsida. Teiseks viisiks on otsida igalt poolt, välistamata ühtegi kohta. Näiteks kui kaotame kodus nõela ja tuba on hämar, siis on meil palju mugavam otsida toa keskelt, lambi alt. Oluliselt ebamugavam oleks minna voodi alla pimedasse roomama, olgugi et kadunud nõel võib just seal olla.

Nii toimib ka täna teaduslik uurimistöö - palju lihtsam on otsida objektiivsest kui subjektiivsest reaalsusest. Olen nõus, et reaalteaduste puhul võib see sageli suhteliselt viljakas tegevus olla, ehkki kvantfüüsika on ka siia oma korrektiivid toonud. Mis puudutab aga inimpsüühikat, siis siin tundub asi olema vastupidi. Inimtaju ei ole objektiivne vaid subjektiivne (ilu on vaataja silmades) ja selle mõistmiseks peame uurima just inimest kui subjekti.

Mis on siis kõikide enesetapjate (ja depressiivsete inimeste) subjektiivse taju ühisosa, mida aga ei esine praktiliselt üldse religioossete inimeste puhul? Selleks on minu arvates elu mõtestatus. Inimese elu iseloomustab mõtestatus igal tasandil. Keegi meist ei soovi teha mõttetuid asju. Kui me märkame, et meie töö on mõttetu, siis me püüame töökohta vahetada. Kui mõni meie inimsuhetest muutub mõttetuks, siis me püüame selle lõpetada.

Sama on ka eluga - kui me ei ole võimelised (subjektiivselt) oma elu kui tervikut mõtestama ja see muutub sihituks ekslemiseks, siis on ju loomulik, et me soovime selle kogemuse varem või hiljem lõpetada.

Esmalt väljendub see motivatsiooni kadumise ja depressioonina. Et igas inimeses on olemas elu alalhoiuinstinkt, siis või kuluda kaua aega, enne kui jõutakse olukorda, kus depressioonist ja eesmärgitusest tulenev pinge kaalub üles ellujäämisinstinkti. Väga paljud suitsiidsete mõtetega inimesed seda punkti ei ületagi - neil puudub küll elu mõte ja nad elavad jätkuvalt teatud depressiivses põrgus, kuid tugev eluinstinkt ei lase ka endalt elu võtta.

Kui küsida, mis on siis elu mõte ehk kui anname depressiivsetele inimestele õige vastuse kätte, kas siis ongi probleem lahendatud? Minu arvates ei ole lahendus nii lihtne, sest elu mõtet võib defineerida väga erineval moel ja kuna kõik inimesed on subjektid, siis just subjektiivne lähenemine elu mõttele olekski võti depressioonist pääsemise suunas. Mida kõikehõlmavam ja teisi puudutavam on kellegi elu mõte, seda paremini ta ravib depressiooni. Religioossete inimeste elu on teatud mõttes pühendatud jumalale, kes on muuhulgas kõikjal olev. See tähendab, et religioosse inimese elu mõte on suure katvusega - nad soovivad teenida mitte ainult jumalat vaid ka ühiskonda, teisi inimesi. Nende fookus on selgelt endast väljaspool, teiste teenimisel.

Kui me vaatame depressiivse või suitsidaalse inimese fookust, siis me võime nimetada seda sageli lihtsalt iseenda valukeha imetlemiseks. Enesetapja oma psühholoogiliselt profiililt on ülim egoist, kes hoolib ainult iseenda kujuteldavast psühholoogilisest pahaolekust. Tal väheneb empaatiavõime teiste inimeste reaalsete kannatuste vastu, ettekujuteldavad subjektiivsed kannatused on tema arvates suuremad kui objektiivsed füüsilised kannatused.

Kui vaadata objektiivseid faktoreid, siis enamiku suitsidaalsete inimeste materiaalne elu on palju parem kui suure osa arengumaade inimeste oma, kes sageli elavad ülimas vaesuses ja näljas.

Mis võiks olla siis positiivne programm? Ma ei arva sugugi, et religioossus oleks siin kõikehõlmavaks lahenduseks, sest ka religioossusel on kapis n-ö omad luukered - psühholoogilised piirangud, millele religioossed inimesed ei soovi otsa vaadata. Kuid teisest küljest, miks mitte vaadata seda kui viidet, kus suunas liikuda. Kui enesetapp on teatud mõttes kõrgeim egoismi vorm, siis võime eelöeldust järeldada, et parim ravi depressiooni ja suitsidaalsuse vastu on keskendumine millelegi enamale kui ainult enesekesksetele vajadustele. Miks mitte võtta seisukohta, et maailmas on alati vähemalt üks inimene, kelle olukord on kehvem kui minul ja kui nii, siis miks ma ei võiks talle abiks olla.

Teadlaste jaoks pakukski järgmise uurimistöö teemaks „Heategevuse ja isetu teenimise mõju depressioonile ja suitsidaalsetele kalduvustele”.