Meedia: Äripäev 19. detsember 2019

"Hurraa-derii, hurraa-deraa, küll rõkkaks rõõmust maakera, kui kõik maailma võim võiks olla laste käes!"

Kui ma lapsepõlves seda laulu kuulsin, polnud mul mitte kõige vähematki aimust, kui prohvetlikud need Priit Aimla Saksa rahvalaulule tehtud sõnad võivad olla. Ma olen kogu elu uskunud, et lapsed vajavad vanemaid just seetõttu, et nad ei ole ei füüsilises, sotsiaalses ega ka mingis muus aspektis valmis iseenda ja ühiskonna eest vastutust võtma.

Aga ma ikka vist eksisin. Tänane tõde seisneb väites: “Lapse suu ei valeta”. Kui meie lapsuke suudab juba mõned laused üle huulte veeretada, siis on see kindlasti puhas kuld, mis tuleb salvestada, üles kirjutada ja Facebookis jagada. “Minu haldjake ütles…”, “Teate, mida mul laps täna tegi?”, “Ta on vist eelmises elus ingel olnud või vähemalt ema Theresa” jne. Kui meie laps on nii arenenud ja “puhas” olevus – siis milleks talle üldse vanemad – parem oleks, kui ta hakkaks kohe ÜROd juhtima – parandaks selle katkise maailma ära?

Vahel hakkab mind siiski kahtluseuss närima. Ka mina olin kunagi laps ja tõele au andes oli mul ja mu eakaaslastel peas pigem kaos kui kord. Peamiseks erinevuseks tänaste “tõde teadvate” lastega oli ilmselt see, et me ei loonud omale illusioone maailma muutmise küsimustes, meie põhiülesanne oli selgelt paigas, milleks oli õppimine – iseenda muutmine.

Olen näinud piisavalt vabakasvatust harrastavaid perekondi, kus lastele on vanemate ettekujutuses antud vaimsed ja sotsiaalsed omadused, mida neil tegelikult ei ole. Olen näinud selle protsessi algust ja seda, mis sellest kõigest on välja tulnud. Elada koos teismelisega, kes on saanud vabakasvatuse, on sageli nagu elu poltergeistiga – “inglikese” tuju ja teod ei ole kunagi ennustatavad. See lisab loomulikult elule vürtsi, aga paljude vanemate jaoks on seda vürtsi kordades rohkem, kui nad hallata suudavad – elu muutub sõiduks Ameerika mägedes, kus rool on teismelise käes.

Eksperimendid elu enesega Maailm on nagu üks suur teater, millel mitmeid lavasid erinevate etenduste jaoks. Paljudes araabimaades mängitakse maha etendust, et mis saab siis, kui võim anda usufanaatikutele. Nõukogude Liidu grandioossel teatrilaval katsetati, mis juhtub, kui kurjategijad võimule saavad, kõik iseseisva mõtlemisega inimesed ära tapavad ja püüavad ülejäänutest uut inimest – “homo sovieticust” kasvatada. Mõni riigijuht elab oma staari (loe: tsaari) rolli sedavõrd hästi sisse, et unustab oma rahva sootuks ja hakkab kurgi lendama õpetama.

Juhtivates lääneriikides käib katse, mis on justkui poolel teel laste võimu juurde – rahvas on valinud riigijuhtideks infantiilsete isikuomadustega, kuid paberite järgi siiski täiskasvanud poliitikud. Kui päris lapsed usuvad muinasjutte, siis infantiilsed poliitikud kirjutavad ise oma muinasjutud ja kordavad neid senikaua, kuni nad ise ja piisavalt palju valijaid seda uskuma hakkavad.

Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega ja kõik see meenutab mulle sündmusi Saksamaal 1930. aastatel, kus sakslastel oli üleüldine frustratsioon. Selle asemel, et see oma elu ja riigi arengusse suunata ja paremat elu rajada, otsustati järgneda järjekordsele oraaklile, kes leidis heaks arvata, et eluruum saab otsa, ja suutis selles ka teisi veenda.

Kui kolmekümnendatel oli kindlaks määratud patuoinas, läks teater, mille finaaliks sai holokaust, täistuuridel käima. Tagantjärele tarkuses võime tõdeda, et kui tollane ennustus oleks õigeks osutunud, oleks eluruum pidanud juba ammu otsas olema ja paljud riigid, sealhulgas ka Saksamaa, ei püüaks üksteise võidu endale elanikke juurde meelitada.

Mis on tänase lasteetenduse finaaliks – seda oleks küll hea ette teada...