Meie tänane elu ja kriisid ühiskonnas on meie senise tegutsemise vili, mille aluseks on kriitikameeleta omaksvõetud peavoolu paradigmade ehk uskumuste komplekt. Need uskumused moodustavad meie praeguse identiteedi ja maailmavaate, mistõttu võime öelda, et meil on tegemist maailmavaatelise kriisiga. Parafraseerides Toomas Hendrik Ilvest, kõlaks see nii:

See, mis tõi meid tänasesse, ei vii meid homsesse

Maailmavaade ja identiteet on nagu protokoll, mis alateadvuse tasandil reguleerib meie suhteid teiste inimeste ja ühiskonnaga tervikuna. Kui meie ühiskond ja suhted on kriisis, siis on ilmselt aeg korrigeerida suhtlusprotokolli ehk üle vaadata meie maailmavaade ja seda moodustavad uskumused.

See ei ole esimene kord, kus meil on maailmavaateline kriis, mille ületamiseks on vaja põhiuskumused välja vahetada. Ligi tuhat aastat oli Euroopas pime keskaeg (Dark age), mis põhines kristliku kiriku poolt pealesurutud maailmavaatelisel doktriinil. Kui julged teisitimõtlejad poleks keskaja lõpul välja tulnud uute “ketserlike” paradigmadega, siis elaks me siiani feodaalses keskajas ja poleks teadlikud demokraatiast ja inimõigustest. Isegi mõistet keskaeg poleks praegu olemas. Tolleaegne keskaeg oleks meie reaalne olevik (mitte minevik), potentsiaaliga olla ka meie homne päev.

Mis on need uskumused, millel põhineb meie tänane maailmavaade, mida me ei julge kahtluse alla seada? Me kardame neis kahelda, sest seda tehes lüüakse kahtleja risti - naeruvääristatakse ja põrmustatakse meie maine avalikkuse ees (meedias) või visatakse välja teadusringkondadest.

Meie tänane maailmavaade, mida enamik inimesi vähem või rohkem jagavad (olgu siis teadlikult või alateadlikult), haarab endasse hulga uskumusi, mida ei ole tõestatud - need on kokkulepped sellest, kuidas asjad on ja see ei ole kuidagi seotud reaalsusega. Me oleme oma taju võtnud reaalsuse pähe. Loetlen siin mõned neist:

1. Inimene on evolutsiooni produkt, mille aluseks on juhuslikud geenimutatsioonid

2. Esindusdemokraatia on ainuvõimalik demokraatia vorm, sest rahvas ei ole võimeline ise otsuseid tegema

3. Inimese elul puudub eesmärk või loetakse eesmärgiks materiaalset heaolu

4. Elu on olelusvõitlus - sealhulgas ka inimelu

5. Füüsilistel haigustel on ainult füüsilised põhjused

6. Vaimuhaigustel on ainult füüsilised põhjused

7. Psüühilised protsessid on taandatavad ajus toimuvatele keemilistele protsessidele

8. Väljaspool meie meelelise taju piire pole midagi olemas

9. Iga inimene on sündides “puhas leht”

10. Raha tuleb emiteerida krediidina

11. Koolis saame teada, kuidas asjad on

Pole kahtlust, et ülalmainitud uskumuste kahtluse alla seadmine võib olla paljudele lugejatele sama ärritav kui Galileo Galilei ütlus “ta pöörleb siiski” oli omal ajal katolikule kirikule. Katolik kirik oli ju lihtsalt n-ö peavoolu uskumuse kaitsel, milleks tookord oli arvamus, et maakera on universumi keskpunkt ja kõik - ka Päike tiirleb ümber selle. Galilei jäi küll ellu, kuid oli määratud elu lõpuni koduaresti ja tal ei võimaldatud edaspidi midagi avaldada.

On kummaline, et teadusasutused austavad Albert Einsteini pärandit, kuid ei tihka esitada küsimust, miks XX sajandi suurim teaduslik avastus tehti mitteteadlase (patendiametniku) poolt väljaspool teadusasutust? Miks teadusasutustel võttis u 15 aastat aega, et autsaideri tööd teadustöö väärilisena tunnustada?

Üheks võimalikuks vastuseks on see - nii piinlik kui see ka pole - et teadus (mitte ideaalis, vaid sellisena nagu ta täna sageli on) põhineb uskumustel, mis ei ole leidnud teaduslikku tõestust, vaid on oma olemuselt uskumused. Teadlased usuvad, kuidas maailm toimib ja kui keegi tuleb välja hüpoteesiga, mis ei mahu selle uskumuse mentaalsesse kasti, siis teda lihtsalt ignoreeritakse, nii nagu juhtus ka Albert Einsteini töödega.

Teiste sõnadega on teadus oma ideaalis ehk puhtal kujul uskumustest, eelarvamustest ja maailmavaatest vaba uurimismeetod, kuid see, mida täna teaduseks peetakse, on pigem religiooni vorm - “teaduslik materialism”.

Mis on religioon? See on dogmaatiline mõttesüsteem, mis põhineb uskumusel, mitte vaatlusel ja katsel. Kui tänase teaduse alusparadigmade hulgas on uskumused, et kõik toimuv peab omama materiaalset (füüsilist) põhjust ja me ei ole isegi valmis seda paradigmat kahtluse alla seadma, siis on meil tegemist religiooni tüüpi mõttesüsteemiga.

Ülaltoodut arvestades võib öelda, et selles küsimuses on kirik institutsioonina ausam kui teadus. Ka vaimulikud püüavad maailma uurida ja mõista, kuid nad ei häbene oma järgijaid nimetada usklikeks. Ma ei taha siin öelda, et kirikul luukeresid poleks ega ka seda, et tänapäeva teadlased sõna otseses mõttes valetavad. Ma väidan seda, et teaduses ei tohiks olla ühtegi nn püha lehma, sest pühad lehmad nagu ka pühakud kuuluvad religiooni juurde. Iga teadlase kohustus peaks olema aeg¬-ajalt endalt küsida, kas mul on maailmavaatelisi piiranguid ehk uskumusi, mis võivad takistada minu teadustööd?

Tänapäeva psühholoogias nimetatakse seda enesevaatluseks. Minu arusaamisel on enesevaatlus ka osa teoloogiast kui teadusest. Võib-olla oleks ka “päris” teadlastel sellest midagi õppida?

Olid ajad, mil kehtivate paradigmade kahtluse alla seadmine võis maksta elu, nagu juhtus Giordano Bruno’ga. Loodan, et minu esseistlik kindaheide peavoolu paradigmade seisvasse vette ei põhjusta emotsionaalset tormi, vaid aitab taastada eelarvamustevaba vaadet elule.

Loomulikult on paradigmade kahtluse alla seadmisega tegeletud ka varasematel aegadel. Olgu siin lõpetuseks üks tuntud tsitaat Alan Alexander Milne raamatust:

„Karupoeg Puhh tuli Chistopher Robini järel trepist alla, kukal põntsumas põnt-põnt-põnt vastu trepiastmeid. Niipalju kui Puhh seda mäletab, on see ainuke viis, kuidas alla saada. Tõsi küll, mõnikord tundub talle, et peaks nagu ikka veel mõni teinegi võimalus olema, kui vaid hetkekski saaks selle igavese põntsumise jätta ja asja üle aru pidada…”