Mis määrab indiviidi või mingi kollektiivi - näiteks riigi - homse päeva? Kas isikliku ja kollektiivse elu elamise ja muutmise kunstis on ka mingid seaduspärasused või pidepunktid, mida meil oleks hea teada? Kui palju sõltub meist endist ja millest oleks mõistlik alustada?

Vaadates tagasi minevikku, torkab silma, et inimkonna progressi aluseks on ignorantsuse vähenemine ja arusaamise kasv - seda nii materiaalsetes küsimustes kui ka inimest ja ühiskonda puudutavates aspektides. Mida paremini me mõistame ennast ja maailma, seda parem on meie elu. Kui me leiame, et me ei ela hästi, siis on meil põhjust vaadata peeglisse ja tõdeda, et on midagi olulist, mida me ignoreerime - ei ole veel soovinud või suutnud mõista ja rakendada.

Arusaamise kasvu protsess ongi olnud aluseks heaoluühiskonna tekkele, mis on suutnud rahuldada suure osa inimeste materiaalsed vajadused. Kuid sellega on ka asi piirdunud, me oleme jäänud jänni psühholoogilisel tasandil. Vaatamata materiaalsele heaolule, ei tunne paljud meist ennast hästi - see väljendub frustratsioonis ja ühiskondlikes pingetes. Me tajume seda kriisina, vajadusena ühiskondlike muudatuste järele. Me ütleme, et (lääne) ühiskond on kriisis.

Kui ühiskonnas on kriis ja selle aluseks on arusaamise piiratus, siis oleks mõistlik küsida, mis meie mõtlemises on valesti (või: mis meie mõtlemises seda põhjustab)? Paljudele on tuntud ütlus, et õige küsimuse esitus on pool lahendust ja vahel võib küsimuse esituse muutus viia kiiresti lahenduseni või hoopis välistada lahenduse leidmise. Eelöeldust tulenevalt sõnastaksin ühiskonna muutmise võtmeküsimuse alljärgnevalt:

Mis on kõikide seniste inimühiskonda edasiviinud sammude ühisosa?

Teiste sõnadega, kas on olemas mingi teadmine või baasmuster, mis võimaldaks meil teadlikult positiivseid muutusi esile kutsuda? Püüame mustri leida konkreetse näite kaudu - olgu selleks KUMU saamislugu.

KUMU valmimiseks oli vajalik läbida neli etappi:

1. Unistus rahvusliku kunstimuuseumi loomisest, selle visioon ja eesmärk

2. Arhitektuuri- ja tehniline lahendus (projekt)

3. Otsus projekt ellu viia, rahaliste vahendite leidmine

4. KUMU ehitus, lähtudes projektist ja eraldatud rahalistest vahenditest

Mistahes positiivsete muudatuste elluviimisel on vajalik selline neljatasandile tegevushierarhia. Kui jätame siit välja kõik konkreetse, saab neljaetapilist protsessi sõnastada alljärgnevalt:

1. Visioon ehk unistus soovitust ja selle eesmärk

2. Ideed, teostusplaan selle elluviimiseks

3. Energia ideede ja teostusplaani elluviimiseks

4. Füüsiline teostus

Veidi pikemalt:

1. Et üldse midagi ellu viia, peab olema visioon, eesmärk, unistus - mida me soovime?

2. Kui me oleme otsustanud, mida me tahame, siis saame formuleerida ideed selle kohta, kuidas ja mis osas unistus ellu viia - tekib teostusplaan

3. Kui meil on olemas teostusplaan, siis on meil vaja selleks energiat (tavaliselt raha, mida saab vahetada psüühiliseks või füüsiliseks energiaks). Psüühiline energia väljendub näiteks entusiasmi, hirmu või vihana. Füüsiliseks energiaks võib olla kütus, elekter, toit

4. Teostusplaani füüsiline elluviimine

Vaatame ühe näitena KUMU-st oluliselt erinevat ühiskondlikku saavutust - naiste valimisõigust Suurbritannia näitel. Unistus naiste võrdõiguslikkusest sai alguse 19. sajandil feministliku liikumise näol. Tõenäoliselt pole Suurbritannia ajaloos kunagi olnud avalikkuse ees sedavõrd naeruväärset ideed kui naistele valimisõiguse andmine. Tänapäeva vaatenurgast piinlik farss kestis enam kui kümme aastat ja me kõik teame, millega see lõppes. See on lihtsalt üks paljudest näidetest, kus võimatuna näiv unistus saab teoks, kui me sellest ei loobu.

Unistus ehk nägemus paremast elust

Eelnevaga tahan ma öelda, kui me soovime oma ellu positiivset muudatust, siis tuleb meil alustada visioonist ehk unistusest - peame määratlema, missugust elu või ühiskonda me soovime. Seda isegi siis kui unistus tundub võimatu, nii nagu aastatuhandeid on arvatud demokraatia kohta või me ise oleme arvanud näiteks Eesti taasiseseisvuse, oma raha ja NATO-sse kuulumise kohta.

Kui me räägime positiivse visiooni leidmisest (Eesti) ühiskonnale, siis see ei saa olla ainult “tarkade klubi” ettevõtmine. Selleks, et antud protsess saaks olla edukas, peab unistus haarama kriitilise hulga ühiskonnast, eelkõige selle progressiivse eliidi. Selleks on vajalik avalik ja võimalikult ideoloogiavaba arutelu.

Alles siis, kui ühiskonnas on tekkinud piisav konsensus - eelkõige selles osas, mida me tahame, kus suunas me ühiskonnana soovime liikuda on meil võimalik rääkida konkreetsematest ideedest ja teostusplaanist, mis on juba tunduvalt rohkem ekspertide pärusmaa.

Tänase päeva kurbloolisus on selles, et me püüame ühiskonda muuta visiooni omamata, ainult ideede ja teostusplaani tasandil.Senikaua kuni meil puudub nägemus eesmärgist, meil puudub sihtkoht, eksleme me sihitult ringi. Me oleme otsekui kompassi ja kaardita matkajad, kes on frustreeritud ja imestunud, et nad ikka ja jälle samasse punkti tagasi jõuavad.

Iga kriis on võimalus, sest ta on signaaliks muudatuste vajalikkuse kohta. Kuid muudatused positiivses suunas ei teki ise, olemasoleva olukorra kritiseerimine ei lõpeta meie ekslemist ja sellest tulenevat frustratsiooni. Meil on vaja leida uued eesmärgid - unistada paremast ühiskonnast, pannes julgelt kirja või öeldes välja, mida me soovime.

Eesmärkide ümberseadmist ja uut visiooni vajavad kõik eluvaldkonnad:

• Poliitika ja riigikorraldus

• Majandus ja äri

• Haridus ja laste kasvatamine

• Vaimse ja füüsilise tervise küsimused

• Õigusloome ja kuritegevuse küsimused

• Euroopa Liidu küsimused

• Eesti rahvuse ja riigi küsimused

• jne.

Edasiminekuks on meil vaja vastata ühele küsimusele:

missugust homset me soovime?