Viimased paarsada aastat on inimkond püüdnud maailma seletada ratsionaalsest vaatenurgast lähtudes, märkamata, et ratsionaalsuse sildi all oleme opereerinud soovmõtlemise elementide – uskumustega. Me ei ole sageli toetunud niivõrd tegelikkuse vaatlemisele, kui pigem vaadeldavaid protsesse kirjeldada püüdvate üksikideede kogumile ilma neid ideid ja kogu tervikut kriitilise vaatluse alla võtmata. Aastast 1797 on sellist lähenemist nimetatud ideoloogiaks ja meil on põhjust arvata, et paljude tänaste kriiside juurpõhjus just selles peitubki.

Ideoloogiad saavad eksisteerida üldreeglina vaid vastanduvate paaridena, sest nende olemasolu sõltub vastandväite olemasolust – nii nagu “suur” saab olla olemas ainult siis, kui on olemas “väike”. Kui vaatleme enamlevinud ideoloogiaid – kapitalism versus kommunism, konservatiivsus versus liberaalsus, kristlik religioon versus teaduslik materialism, ei ole väga vale väita, et need vastandnähtused on umbes sama vanad kui mõiste “ideoloogia” kaasaegne tähendus. Need on ratsionaalse, analüütilise, tervikpilti mittenägeva probleemikäsitluse produktid, mitte aga nähtused, mis eksisteerivad iseseisvalt.

Teatud vaatenurgast vaadates võime öelda, et maailma ajalugu on paljuski vastandideoloogiate võitlus ülikoolides, meediaväljaannetes ja mõttekodades, kus see toimub ideede tasandil. Kuid mitte alati ei jää ideoloogiate võitlus ainult ideede tasandile, vaid murrab ka füüsilisel kujul meie ellu, väljendudes vägivaldsete revolutsioonidena või näiteks 911 sündmuste ja migratsioonikriisina EU-s.

Kui vaadelda ükskõik missugust neist kolmest ideoloogiapaarist, siis nii ideede tasandil kui ka materiaalses maailmas pole ükski polaarsus lõplikku võitu saavutanud. Kõigil neil ideoloogilistel telgedel on üle 200 aasta lõpmatult vaieldud ja argumente esitatud, kuid nagu ajalugu on näidanud, pole keegi suutnud leida lõplikku argumenti – väidet, mis antud ideoloogilise vaidluse lõpetaks. Terve mõistusega inimene võiks sellest järeldada, et tegemist on pigem religioosse vaidlusega, mis ei põhine tegelikkusel, vaid usul sellesse, kuidas tegelikkus toimib. Ideoloogia – see on meeleheitlik katse suruda reaalsust oma ideede defineeritud mentaalsesse kasti.

Niisiis – ühest küljest on ideoloogia meelepete, teisest küljest on aga enamus inimesi vähem või rohkem ühe või mitme ideoloogia kandjad. Kuidas on see võimalik? Minnes konkreetsemaks – kuidas on võimalik, et ideed on nii tugevad, et sunnivad inimesi pidama ideed väärtuslikumaks kui inimelu? Prantsuse revolutsioon, Oktoobrirevolutsioon, holokaust, 911 ja paljud muud sündmused on vaid selle sünge tõestus, et asjaosaliste arvates olid nende ideed väärtuslikumad kui tuhanded või miljonid inimelud. Teisisõnu – kui ideoloogiaga minna tema loogilise lõpuni, siis IDEE KAALUB ÜLES INIMELU.

Kui laskuda korraks üksikindiviidi tasandile ja küsida, kuidas on võimalik, et otsustusvõimelised inimesed muutuvad masinlikeks idee orjadeks, siis ühe olulisema põhjusena tõstaksin ma esile hirmu eksida. Kui me elu ja asjade üle otsustame oma peaga, iseseisvalt mõeldes, on selge, et me aeg-ajalt eksime ja vahel ka (enda arvates) rängalt. Et seda vältida püüavad paljud leida “tarkade kivi”, mis automaatselt võimaldaks neil teha õigeid otsuseid. Just siin aitab meid ideoloogia, mis toimib nagu religioon – annab meile usu, et lähtudes teatud õpetusest ja tehes sellele toetudes otsuseid, suudame me vältida vigu ja sellest tulenevat hukkamõistu ning häbi.

Pole vale öelda, et teatud mõttes on inimkonna ajalugu kui näiteleva, kus selleks, et vältida väikeste vigade tegemist, on tehtud suuri vigu. Esimene ja Teine maailmasõda, Hiroshima ja Nagasaki sündmused said võimalikuks paljuski tänu ideoloogiale – veendumusele, et mingid ideed on tähtsamad kui inimelu.

Seetõttu võiksime kõik kutsuda üksteist matustele. Ideoloogia on surnud! Kõik ideoloogiad tuleb maha matta, et nii ühiskond kollektiivselt kui ka selle individuaalsed liikmed võiksid taastada oma individuaalsuse. Meil on vaja hakata ise mõtlema ja otsustama, ületada hirm vigade tegemise eest. Otsuste ja valikute tegemine on inimeseks olemise üks üks tähtsamaid aspekte – õppimine ja areng toimib just teljel:

Otsus – tegu – tagajärg – toimunu analüüs – uus otsus jne.