Vaatasin hiljuti Suud Puhtaks arutelu nutiseadmete kasutamisest ja mulle tundub, et probleemiks ei ole mitte nutiseade ise, vaid pigem meie tähelepanu kasutamise iseloom nuti- või muu seadme kasutamisel

Teatud vaatenurgast on tähelepanu üks inimese põhiressursse. Peale tähelepanu on põhiressursid ka aeg ja (psüühiline) energia. Kõik muu meie elus baseerub nende kolme ressursi kasutamisel. Meie panustatud tähelepanu, psüühilise energia ja aja (tinglik) korrutis määrab meie edukuse eesmärkide saavutamisel. Kuid just tähelepanu mõjutab nii ajakasutuse efektiivsust kui ka meie käsutuses olevat psüühilise energia hulka.

Mõni inimene suudab tähele panna pea kõiki elu detaile, teine aga kogeb tõsiseid raskusi, et oma tähelepanu fookuses hoida ja elu detaile märgata, mistõttu ta peab sama tulemuse saavutamiseks madalat tähelepanuvõimet kompenseerima suurema aja ja psüühilise energia kasutusega.

Tähelepanu on võime ja nagu me teame, on võimed arendatavad, olgu need siis muusikalised, füüsilised või matemaatilised võimed. Tähelepanu on aga paljudest muudest võimetest mõnevõrra erinev - nimelt seda on võimalik kasutada tema enda suhtes negatiivselt ehk tähelepanuvõimet vähendavalt. On põhimõtteline erinevus, kas kasutame teadlikku tahet, et hoida mõnd objekti või tegevust oma tähelepanu fookuses või haarab mõni meist väline nähtus nagu näiteks nutitelefoni põnev mäng kontrolli meie tähelepanu üle ja me ei pea seda oma tahtega suunama. 

Me võime esimest olukorda nimetada meele võimete kontsentreerimiseks, mille tulemusena antud võimed arenevad ja teist vastupidiselt meelelahutuseks - protsessiks, kus meie meelelised ja vaimsed võimed kahanevad ehk lahustuvad, millele antud sõna ka keeleliselt viitab.

Tuntud ärevus- ja tähelepanu häirete (ÄTH) spekter on hea näide võimetusest oma tähelepanu juhtida. Me võime seda tinglikult nimetada tähelepanuvõimetuseks, millega kaasneb sageli ärevus - keda meist ei teeks ärevaks, kui me ei suuda oma tähelepanu liikumist tahtele allutada. Kuid antud võimetus (vastand võimele) ei ole siin absoluutne võime puudumine, vaid pigem võime kängunud olek, mis tähendab, et see on arendamise ja treenimise kaudu taastatav.

Olukorra mõistmisel oleks meile abiks analoogia sportliku treeninguga. Kui me kasutame mehaanilisi abivahendeid ega koorma piisavalt oma lihaseid, siis need atrofeeruvad - nende võime keha liigutada väheneb. Sarnane olukord on “tähelepanu liigutava lihasega” - kui me ei treeni (kasuta) oma tahet suunata ja hoida oma tähelepanu, siis vastav tahe ehk võime juhtida tähelepanu kahaneb. Just selles peitub minu arvates probleemi tuum - mistahes nutiseade on suurepärane abivahend, kui seda kasutada mõistlikul eesmärgil - sõnumivahetuseks või helistamiseks. Kui see aga muutub (põgenemis)vahendiks, et lõdvestada oma “tähelepanu juhtivat lihast” vältimaks pingutust, mis meid arendab, siis tähelepanuvõime taandareneb ehk atrofeerub.

Meie emotsionaalsete, sotsiaalsete ja intellektuaalsete võimete areng on otseselt seotud meie teadlikult suunatud tähelepanuga. Mitte haridus ei määra meie elu, ehkki ka sel on oluline roll, vaid eelkõige oskus oma tähelepanu teadlikult juhtida. Viimane on ka üks olulisem faktor hariduse omandamisel, sest kui me ei suuda teadlikult ja tahtlikult tähelepanu suunata, siis kuidas oleks meil võimalik saada tõeline haridus? Sama palju puudutab see oskust leida õnne ja rahu pere- ja sotsiaalelus - võmetus tähelepanu juhtida ja sellest tulenev ärevus loovad soodsa pinnase konfliktideks.

Selles kontekstis võib peretüli vaadata kui võimetust teist inimest kuulata ja mõista ehk teisisõnu olla nii kaaslase kui ka iseenda tegevuse, tunnete ja mõtete suhtes tähelepanelik. Ka tüüpilised vead äris või klienditeeninduses juhtuvad sageli võimetusest tähelepanu juhtida, olulisi detaile märgata ja olukorda adekvaatselt mõista.

Mulle tundub, et poolt ja vastu aruteludes on meil tekkinud polariseerunud lähenemine nutiseadmetele. Me kas idealiseerime või neame neid, märkamata, et ülesande püstitus määrab arutelu käigu ning ühtlasi ka võimalikud lahendused.

Nutiseadel kui sellisel ei ole iseenesest ei negatiivset ega positiivset olulist mõju inimeste vaimsele või füüsilisele tervisele. Mis mõjutab meie vaimset ja ühtlasi ka füüsilist tervist, on meie tähelepanu kasutus. Nutiseade on siin vaid üks võimalik vahend, millest me võime tähelepanu teadlikust juhtimisest loobumisel jääda sõltuvusse. Samamoodi nagu paljud lülitavad regulaarselt välja oma tähelepanu ja sageli ka teadvuse alkoholi või narkootikume tarbides.

Niisiis, kui soovime, et meie lapsed ja me isegi saaksime elus paremini hakkama, peame õppima oma tähelepanu ise suunama, sest kuhu läheb meie tähelepanu, sinna järgneb ka meie elu…