Sõnavabadus ja võimueliit

Sõnavabaduse teema juures on üks aspekt, mis jõuab välja sõnavabaduse tuumani. Kui me vaatame ajalugu, siis me näeme, et see on lakkamatu võitlus või vastasseis võimueliidi ja tavaliste inimeste vahel. Seda võib näha igas kultuuris ja igal ajaloo perioodil. Läbi ajaloo on alati olnud väike grupp inimesi, kes on püüdnud saavutada piiramatut võimu ja privileege, kasutades selleks mistahes vahendeid, et teisi inimesi alla suruda.

Totalitaarses režiimis saab võimueliit kasutada füüsilist vägivalda inimeste allasurumiseks. Teadmistes peitub aga suur jõud ja just sellel põhjusel on eranditult kõik totalitaarsed režiimid püüdnud hoida elanikkonda teadmatuses, takistades informatsiooni levikut ning keelates sõnavabadust. Küsigem endalt — milleks oli tohutu sõjalise jõuga endisel Nõukogude Liidul (või ka tänasel Hiinal) vaja piirata ligipääsu informatsioonile? Põhjuseks on ilmselt see, et võimueliit kardab inimestele tõde ja teadmisi anda, sest see tooks vältimatult kaasa inimeste vabanemise võimueliidi haardest.

Oleks väga naiivne arvata, et demokraatlikes riikides puudub võimueliit. Ka demokraatlikus maailmas on see olemas, kuid selle otseses käsutuses ei ole enam sõjalist jõudu. Võimueliit on täna suures osas varjatud olekus. Just varjatus annab sellele võimaluse tegutseda, jäädes rahvale märkamatuks. Tahan siinkohal rõhutada, et ma ei usu suuremat osa vandenõuteooriatest. Minu arvates ei ole olemas ühte ülemaailmset vandenõu, mis ühendaks kogu võimueliidi, kuid mulle tundub, et kõige enam tegutseb võimueliit demokraatlikes ühiskondades rahandussüsteemi kaudu.

Pigem on võimueliit killustunud väiksemateks gruppideks, mis võitlevad omavahel võimu ja privileegide pärast. Kõik demokraatlikud ühiskonnad annavad vabaduse ka sellistele gruppidele, sest ühiskond eeldab, et kõik kodanikud omavad häid kavatsusi ja toetavad demokraatlikke vabadusi. Just viimasel põhjusel on demokraatlikud ühiskonnad eriti haavatavad neile, kes püüavad kasutada demokraatlikke vabadusi võimu ja privileegide saavutamiseks. Selle ignoreerimine seab demokraatia säilimise alati ohtu.

Kuidas võimueliit saavutab võimu ja privileegid demokraatlikus ühiskonnas? Ta teeb seda teiste inimeste vabadust ära kasutades. Näiteks — ehkki kõik inimesed võivad hääletada valimistel, saavad nad hääletada ainult kandidaatide poolt, kes on ennast üles seadnud. Kui mingis riigis on lastud tekkida süsteemil, mille puhul edukat poliitilist kampaaniat on võimalik korraldada ainult siis, kui sinu käsutuses on palju raha, saab võimueliit otsustada nende üle, kes üldse kandideerivad.

Teiseks näiteks võiks olla meedia. Vaba maailma ajakirjandus on justkui vaba trükkima, mida iganes soovib, kuid kui vaba on see tegelikult? Kui äriettevõttena tegutsev ajaleht sõltub suuresti ettevõtete reklaamituludest, siis kui suur on sellise ajalehe huvi avaldada midagi, mis kahjustaks tema reklaami tellijaid? Kui väga on ajaleht huvitatud esitama väljakutset tema enda omanike võimu ja privileegide vastu?

Kuid sõnavabaduse teemal on veelgi sügavamad kihid. Ehkki võimueliidi grupid on omavahel võistlevatel positsioonidel, jagavad nad siiski ka ühte põhilist ühist eesmärki. Demokraatia on ühiskonnavorm, mis annab (või peaks andma) kõikidele inimestele samad õigused ja võimalused. Seega me võime öelda, et demokraatia mõte on takistada võimueliidil saavutamast võimu ja privileege teiste inimeste arvelt.

Just seetõttu jagavad kõik võimueliidi grupid huvi selles osas, mis puudutab võrdsete õiguste põhimõtete kahjustamist.

Alates kõige esimesest demokraatiast on erinevad grupid püüdnud demokraatiat õõnestada või seda lausa hävitada. Kaasaegses lääne ühiskonnas on selleks kasutatud kahte erinevat teed, millest tuleb juttu järgmistes lugudes.