Sõnavabaduse topeltstandardid

Mõned moslemid on tõstnud esile, et mitmed Euroopa riigid on kaitsnud moslemeid naeruvääristavate pilapiltide avaldamist kui sõnavabaduse eest võitlemist. Samas on need samad riigid keelanud juudivastased sõnavõtud või holokausti eitamise. Moslemid nimetavad seda silmakirjatsemiseks. Kuidas sellesse suhtuda?

Kui me kuuleme moslemeid süüdistamas eurooplasi silmakirjalikkuses, siis on see klassikaline näide sellest, kus nähaks pindu teise silmas, kuid ei märgata palki enda omas. Paljud moslemid on arvamusel, et lääneriikide valitsused peaksid keelama moslemeid puudutavate pilapiltide avaldamise, sest just nii oleksid teinud suurem osa (kui mitte lausa kõik) islamiriikidest.

Sellest hoolimata on ülaltoodud moslemite väites ka tõde. See ei ole sõnavabadus, kui me ühel teemal tohime vabalt rääkida, aga teisel teemal ei tohi. Vabas ühiskonnas ei saa olla sõnavabadusele mingeid piiranguid. Kui meil pole sõnavabadust, siis pole meil ka vabadust.

Niisiis — kuhu see meid viib, kui paljudes riikides ei saa vabalt rääkida juutidest, homoseksuaalidest, mustadest või teistest vähemustest? Näiteks kui keegi meist ütleb midagi piisavalt kriitilist Iisraeli riigi kohta, siis leidub alati inimesi, kes su juudivastaseks tembeldavad. Kuidas see mõjutab sõnavabadust?

On ju selge, et see piirab sõnavabadust ja me peame olema valvel KÕIKIDE selliste tabude suhtes — sõltumata sellest, kui õigustamatud nad meile ka ei tundu. Kui sellised tabud hakkavad ühiskonnas laiemalt levima, siis hakkab see piirama sõnavabadust väga salakavalal ja varjatud moel.

Vaadakem ühe näitena juute. Pole kahtlust, et juudid on kannatanud väga palju tagakiusamise all, mis kulmineerus holokaustiga. Kuid see, et natsid minevikus juute taga kiusasid, ei tee juutidest igaveseks pühakuid ega eksimatuid. Juudid on samasugused inimesed nagu me kõik ja peavad alluma samadele seadustele ja standarditele nagu teised. Kui me seame juudid eraldi staatusesse, võrreldes teiste rahvustega, siis alateadvuse tasandil jätkame sedasama eraldatuse poliitikat, mis kunagi oli juutide tagakiusamise põhjuseks ning see võiks kaasa tuua lõpuks veelgi enam tagakiusamist.

Ei tohiks olla raske mõista, et juutidel on samasuguna kalduvus teha vigu nagu kõikidel teistel inimestel. Seega, kui Iisraeli poliitikud teevad vigu, nagu näiteks vastates vägivallale vägivallaga, siis on rahvusvahelisel üldsusel õigus ja kohustus neid kritiseerida. Kui paljud riigid aga jätavad sellisel puhul kriitilised seisukohad väljendamata, kartes saada juudivastase riigi tiitlit, luuakse ohtlik olukord. Kui inimesed võivad kasutada võimu ilma selle eest vastutust kandmata, siis toob see vältimatult kaasa võimu kuritarvitamise ja see kehtib ka Iisraeli riigi kohta.

Pole kahtlust, et Iisraeli riik on suutnud üksjagu vastutusest kõrvale hoiduda, sest rahvusvaheline üldsus on vältinud kritiseerimist. See on üks olulistest põhjustest, miks Iisraeli ja tema naabrite vahel ei ole võimalik tõelist rahu saavutada, sest viimased näevad väga selgelt seda, mida suur osa  lääneriike  ei soovi näha. Selles mõttes on paljudel araabia riikidel õigus, kui nad juhivad tähelepanu, et enamikul lääneriikidel on topeltstandardid suhetes Iisraeliga.