Kas anda islamiäärmuslastele õigus vägivalda propageerida?

On levinud arvamus, kui lubada moslemitel osaleda avalikel demonstratsioonidel, kus nad saavad kutsuda üles vägivallale, siis tooks see kaasa järk-järgulise pinge kasvu, mis viiks lõpuks reaalse vägivallani. Seega selle arvamuse järgi on valitsuse ainuke võimalus vägivallale kutsuvate demonstratsioonide keelamine.

Enamik eurooplastest näevad selgelt, et islamiäärmuslased on fanaatilised, seega peaksime olema ülimalt ettevaatlikud vältimaks ise fanaatilisse meeleseisundisse langemist. Fanatismi tuum seisneb mustvalges mõtlemises (millest pikemalt kirjutan siin: LINK). Selle kohaselt on meil mistahes olukorras alati vaid kaks võimalust — halb ja veel halvem —  ja meil tuleb üks neist valida. Teiste sõnadega, me kas võtame moslemitelt sõnavabaduse — mis on halb — või meil on põrgu ja kaos — mis on veel halvem. Sellised uskumused põhinevad alati vaid teatavat laadi psühholoogilisel pimedusel, mille puhul me oleme pimestatud meie endi silmis olevast „palgist” ning ei märka asju, mis muidu oleksid ilmselged.

Tänases olukorras on paljud eurooplased hakanud vähemalt alateadlikult mõistma, et moslemite tulek on tekitanud vajaduse ka meie endi muutumiseks. Kuna enamik meist seda teha ei soovi, siis me lihtsalt loodame, et probleem kaob kuidagi iseenesest ära. Kuid veelkord —  siin on probleem just selles, et ei ole võimalik kahte isandat korraga teenida. Meie siin Euroopas peame otsustama,  kas me keelame moslemiimmigrantidel oma riiki siseneda (ja saadame välja need, kes siin juba on) või me teeme kõik, mis võimalik, et nad rahumeelselt oma ühiskonda integreerida. Enamik Euroopa rahvaid püüab olukorraga kuidagi hakkama saada, lubades moslemid küll oma riiki, kuid ilma neid tõeliselt integreerimata. See on üks peamistest põhjustest, miks me oleme näinud moslemitega seotud pingete kasvu Euroopas.

Mis võiks olla olukorrast väljapääs? Ma arvan, et me peaksime julgustama moslemeid osa võtma poliitilistest protsessidest, avalikest aruteludest ja muudest vaba ühiskonna väljendusvõimalustest. Me peaksime julgustama moslemeid organiseeruma ja looma organisatsioone, mis saaksid suhelda valitsuse, meedia ja teiste organisatsioonidega. Need organisatsioonid saaksid esindada immigrantide muresid ja pidada läbirääkimisi valitsusega võimalike lahenduste osas. Nad võiksid ennast väljendada meedias — see aitaks ka moslemitel endil oma vaatenurki paremini selgeks saada, võimaldades ühtlasi tagasisidet nii inimestelt otse kui meedia kaudu võõral maal.

Miks inimesed osalevad demonstratsioonidel ja nõuavad vägivalda? Ilmselt sellepärast, et nad on frustreeritud ja tunnevad, et neid ei võeta kuulda ja nendega ei arvestata ühelgi muul moel. Seega, soosides dialoogi, saame kaasata avatuma meelega moslemid ühiskondlikku protsessi ning täieliku sõnavabaduse puhul teevad ka islamiäärmuslased ennast nähtavaks. Selle tulemusena hakkavad mõõdukad moslemid ennast eraldama äärmuslastest, mis annab võimaluse tegeleda äärmuslastega, ilma et oleks vaja mõõdukaid asjasse segada.

Pole saladus, et enamik islamiäärmuslasi Euroopas pole ei poliitilised ega sõjapõgenikud, kes siia tulnud oma elu päästmiseks. Nad on vägivaldsed, fanaatilised äärmuslased ja kui nad ei soovi ühineda rahumeelse, demokraatliku protsessiga seal, kus nad elavad, siis on sellel maal õigus nad välja saata. Oma kodanike väljasaatmine ei ole demokraatliku valitsuse jaoks kohane tegevus, kuid on igati õigustatud ja mõistlik välja saata immigrandid, kes ei soovi teise ühiskonda rahumeelselt integreeruda.